Ärge jamage ajalookomisjonidega

Olaf Mertelsmann

Käisin hiljuti Moskvas, et töötada arhiivides, ning kohtusin seal ka kolleegide, sõprade ja  tuttavatega. Üks küsimus, mis ikka ja jälle pinnale kerkis, oli järgmine: kas meil on vaja ühist Eesti-Vene ajalookomisjoni või mitte? Lõppude lõpuks on meil ju mitmeid bilateraalseid komisjone nagu Vene-Poola või Vene-Leedu oma ning Venemaa näeks säärast komisjoni hea meelega. Eesti ajakirjanduseski on olnud võimalik jälgida selleteemalisi arutelusid ja Tallinnas ning Moskvas on toimunud juba kaks asjaomast ettevalmistavat konverentsi. Euroopas tegutseb arvukalt  bilateraalseid ajalookomisjone, kuid isegi sõbralikes suhetes riikide nagu näiteks Tšehhi ja Saksamaa või Poola ja Saksamaa vahel ei ole neis komisjonides jõutud märkimisväärsete tulemusteni. Seda seetõttu, et nende „riiklike” ja „ametlike” institutsioonide osapooled jäävad oma ajaloopildi juurde ja nad peavadki seda tegema, sest nende staatus on ju ametlik.         

Teaduslikul tasandil ja ka isiklikul pinnal valitsevad Poola, Saksamaa ja Tšehhi asjast huvitatud ajaloolaste vahel väga head suhted ja leiab  aset elav diskussioon, kuid säärased ametlikud komisjonid liiguvad edasi vaid teosammul. Miks sellised bilateraalsed komisjonid ei toimi? Seletus on lihtne: on teatavad ajaloodoktriinid, millega teine pool rahul ei ole.       

Saksa-Poola-Tšehhi juhtumi puhul keerleb üks arutelude pundar näiteks sakslaste minemakihutamise, selle etnilise puhastuse õigustamise (tegemist on muide inimsusvastase kuriteoga) ja omandiõiguse küsimuse ümber. Baltimaadel seisneb üks riiklikke doktriine selles, et aastatel 1940 kuni 1991 oli tegemist Nõukogude okupatsiooniga, mille Teise maailmasõja ajal katkestas Saksa okupatsioon. Leedus on selle okupatsiooni mahasalgamine nüüdseks riiklikult karistatav,  Eestis võib aga veel ilma mõtete politseid kartmata kirjutada, et „1940. aasta juunis Eesti esmalt okupeeriti Nõukogude Liidu poolt ja kuus nädalat hiljem annekteeriti”. Annekteerimine ja okupatsioon on nimelt kaks erinevat olukorda, mis teineteise vastastikku välistavad. Säärase riikliku doktriini tõttu võib EestiVene komisjon pikka aega – võib-olla isegi aastaid – täiesti viljatult 1940. aasta sündmuste üle diskuteerida, kuna seisukohti ühendada pole  võimalik: okupatsioon alates 1940. aastast kuni omariikluse taastamiseni või märkimisväärse Nõukogude surve tulemusena toimunud „taasühinemine” Nõukogude Liiduga või Balti riikide annekteerimine Nõukogude-poolsete tugevate ähvarduste mõjul. Esimest versiooni kohtame me Balti kooliõpikutes, teist ja kolmandat Venemaa omades.   

Tegelikult on meie teadmised sündmustest Baltimaadel aastatel 1939–1956 nüüdseks juba väga põhjalikud ning seda tänu Balti, Venemaa,  Saksamaa ja teiste riikide ajaloolaste hoolikale tööle ning Eesti, Läti ja Leedu ajalookomisjonide tegevusele. Juurdepääs arhiividele on tänaseks ka Moskvas suhteliselt hea, erandiks on vaid julgeolekuorganite ja sõjaväe materjalid. Igaüks, kes tahab teada, mis juhtus Eestis 1940. aasta suvel, võtab ette Andrei Ždanovi märkmed tema isiklikust fondist, mis asub endises parteiarhiivis (RG ASPI). Aastaid tagasi avaldas Erich Kaup nende märkmete kohta artikli Tunas. Me 

ei vaja tõepoolest stalinismi aega uurivat EestiVene komisjoni. Akadeemiliste ajaloolaste tasandil pole nimelt mingit reaalset tüli ja kuna Tõnu Tannbergi Moskva poliitikat Baltikumis aastatel 1944–1956 käsitlev monograafia on avaldatud tunnustatud Moskva kirjastuses Rosspen, siis ei peaks me selle perioodi koha pealt muret tundma. Ka tulevikus saame me teada nii mõndagi uut ja meie arusaamine asjadest paraneb, kuid selleks ei ole meil vaja riiklikke  komisjone, vaid ajaloolasi, kes teeksid mõningase projektiraha abiga ära peamise alustöö arhiivimaterjalide uurimisel.       

Tõeline Eesti ja üleüldse Nõukogude ajaloo  terra incognita jääb aastatesse 1960–1985. Eesti ja Vene arhiivide kättesaadavad dokumendid on tihti ekstreemselt igavad ja puhtalt bürokraatliku iseloomuga. Eesti arhiividest ei ole tõenäoliselt mingit suurt läbimurret loota, kuna siin on võimalik näha peaaegu kõiki dokumente. Venemaal raskendab terve veerandsaja Ida-Euroopa lähiajaloo uurimist salastatus. Selle taga ei seisa aga mitte pahatahtlik Vene riik, mis ajaloolaste ja avalikkuse pahandamiseks  vastavaid dokumente luku ja riivi taga hoiaks, vaid Venemaa arhiivide kehv olukord – ennekõike rahaliste vahendite nappus. Selleks, et kõrvaldada dokumentidelt „salastatuse” ja „rangelt salastatuse” pitser, peavad ametnikud need läbi vaatama ja uuesti klassifitseerima. See on aga kahjuks üks aja- ja rahakulukas ettevõtmine. Kuna paljud salastatud Nõukogude dokumendid on umbes sama põnevad kui näiteks kahetunnine telefonikõne  tädi Maaliga, siis on selge, et enne kui ajaloolased leiavad midagi väärtuslikku, tuleb korrastada väga suur hulk pabereid. Olulistest Venemaa arhiividest on eriti kehv olukord just Lähiajaloo Arhiivis (RG ANI). Seal peituvad aga arvatavasti mitmed Baltimaade lähiajaloo võtmedokumendid, kus käsitletud ajajärku pärast 1952. aastat ning mida ei ole rahapuuduse tõttu seni uuesti klassifitseeritud.   

Nõukogude dokumentide klassifitseerimise, kättesaadavaks tegemise ja ka avaldamise otsustava edendamisega ei tegelnud varem mitte ajalookomisjonid, vaid rahvusvahelised uurimisprojektid. Olgu nendeks Hoover Institution Stanfordis, uurimisprojektid Saksa ja Austria sõjavangide saatuse, nõukogude küla  tragöödia, Gulagi ajaloo või Katyni sündmuste uurimiseks – kõik need projektid viisid suurepäraste allikapublikatsioonide ja terve mäe dokumentide uuesti klassifitseerimiseni. Nüüdseks on meil olemas rohkem kui 300 väga põhjalikult koostatud Nõukogude ajalugu käsitlevat allikapublikatsiooni. Bilateraalsed ajalookomisjonid on saavutanud kahjuks palju vähem ning näiteks Leedu-Vene komisjoni esimest ja tänaseni ainukest kogumikku aastast 2006 ei  tohi seniajani Venemaal müüa. Eesti-vene ajalookomisjoni asemel oleks palju mõistlikum toetada eesti-vene uurimisprojekte.         

Üks mitmeköiteline allikaeditsioon EN SV ajaloo olulisemate dokumentidega aastatest 1960–1985, kui selle raames makstaks Vene arhivaaridele töö eest nende dokumentide leidmisel ja kopeerimisel ning projektivahendite hulgas oleks ette nähtud ka tasu Vene ametnikele, kelle töö kiirendaks vastavate dokumentide uut klassifitseerimist, annaks  historiograafia seisukohalt palju parema tulemuse kui igasugused riiklikud komisjonid, mis sooritavad harjutusi poliitilise korrektsuse teemadel. Nii Eesti kui ka Vene poolel on arhiive, ülikoole ja instituute, mis oleksid bilateraalsete uurimisprojektide raames võimelised meie teadmisi lähiajaloost märkimisväärsel määral suurendama, kui koopereerutaks ühes või ka mitmes nii Eesti kui ka Venemaa finantseeritavas uurimisprojektis. Ärge jamage ajalookomisjonidega,  tehke reaalset uurimis- ja publitseerimistööd. Säärase rahvusvahelise projektitöö vormi puhul ei ole aga teaduslike uurimuste toetamise traditsioonilised viisid piisavalt paindlikud ja näiteks Eesti Teadusfondi grandiga kahjuks mägesid paigast ei liiguta.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming