… aga armastus, seda ei tulnud

Kaarel Tarand

Scanpix / Strandberg Mõnikord kuuleme öeldavat, et see või teine tegevus ühiskonnas „ei ole väärtustatud”. Alati ei peeta silmas õiglast palka tehtud töö eest, vaid midagi muud. Näiteks tänu ja tunnustust. Ses mõttes kõige vähem väärtustatud amet on Eestis kindlasti poliitiku oma. Sest selles töös tee hästi või halvasti, sõimata saad ikka. Saad enda eest ja ametivendade-õdede eest. Ja siis nad veel parastavad peale, et sõim on sul ju palga sees. Suurim tunnustus ja kiitus on see, kui vähemasti halvasti ei öelda. Loomulik on eeldada, et niisuguse püsisurve all käivituvad inimeses mingid psühholoogilised kaitsemehhanismid, mis kannatusi leevendama peavad. Kriitikat, et otsustaja ei tee piisavalt head, peab enesekiituse palsami kõrval lahustama teistele aina suurema ja parema pakkumine. Nii tekkiva võidujooksu koondnimetuseks on populism. Erakondades (ja eriti hästi peaksid teemat valdama suhtekorralduse nõustajad) arvestatakse eeldatavasti üsna täpselt madalkeskmise publiku ootusega, kui neid populistlikke sõnumeid välja töötatakse. Haritumat ja nõudlikumat valijaskonda, kes populismi lihtsalt läbi näeb, need pakkumised küll solvavad, kuid kõrgemal pool ei peeta vajalikuks selle vähemuse tundeid ülemäära arvesse võtta. Ja seda ka just seetõttu, et populism peab leevendama selle viljeleja sisemist ängi, kannatusi ja stressi, mitte ainult valimistel lihtsameelsete hääli tooma. Soov teenida välja rahva palav armastus on inimlikult mõistetav, kuid eeldades, et poliitikat tegema pääsenud ei kuulu tingimata ühiskonna kõige juhmimasse otsa, nõuab publik ka populistlikelt sõnumitelt läbimõeldust ja -komponeeritust. Seda aga jääb paraku napiks.

Väljapakkujate ilmseks pettumuseks ei ole kahe valitsuspartei pakkumised demokraatia vundamendi ümberehituseks leidnud kaugeltki nii laialdast tähelepanu kui läänistatud pealinna transpordivigurid ja sellega seotud otsedemokraatia idee pilastamine. Aga pole liiga mitut nädalat möödas päevast, mil Kristen Michal Reformierakonnast püüdis panna avalikku päevakorda mõtet laiendada valimisõiguse piiri 16. eluaastani ning kohe kloppis ka IR Li uus esimees Urmas Reinsalu tolmust puhtaks mõtte anda lapsevanematele lisahääl iga alaealise lapse pealt. Mõlemad ettepanekud on ebarealistlikud, sest eeldavad põhiseaduse muutmist (§57 seab hääleõiguslikkuse piiriks 18 aastat ning §60 selle, et valimised on vabad, üldised, ühetaolised, otsesed ja salajased). Kuid vähe sellest, juriidilise haridusega ettepanijad ise peaksid väga hästi teadma, et need ettepanekud on kontekstist välja rebitud ja ebakõlalised, praktikas realiseerimatud.

18aastaseks saamine annab lisaks valimisõigusele veel nii mõndagi. Kui eeldada, et asjatundliku valimisotsuse suudab teha ka kaks aastat noorem, siis peaks ju loogiliselt võttes nihutama ka piire, mis on seatud just 18 eluaasta peale nii liikumispiirangute, reisimise, mõjutusvahendite, mõnuainete, peresuhete kui ka palju muu osas. Tõsi, alati on võimalik 16aastaste hulgast leida täielikult vastutusvõimeline, sotsiaalselt küps näidiseksemplar. Kuid vastukaaluks mõelgem ühiskonnas pidevalt kinnitust leidvale faktile, et põhiharidusega isikute (16aastane ei saa veel rohkem koolis käinud olla) võime ühiskonnas iseseisvalt hästi toime tulla on väike. Kui nad tulevad keskmiselt kehvasti toime iseendaga, siis kuidas küll võiks arvata, et nad on suutelised tegema asjatundlikke valimisotsuseid? Ja kui on, siis miks neile keelata õlut, seksi ja vabadust eestkostest?

Alaealiste laste arvu järgi lapsevanematele häälte jagamine on aga veel kaugelt ebarealistlikum pakkumine. Idee ise on vildak, kuid lisaks ka praktikas teostamatu. Nii palju kui on peretüüpe, nii palju ka erandeid, ja erandeid peaks ühekaupa kontrollima. Kelle realiseerida läheksid orbude ja lastekodulaste hääled? Kuidas jagada õigust juriidilise ja bioloogilise lapsevanema vahel, kui mõlemad hääle kasutamisele pretendeerivad? Kuidas jaotada hääli vanemate vahel, kui alaealisi lapsi on peres paaritu arv? Mida teha olukorras, kui lapsevanemate poliitilised eelistused lahknevad? Mida teha lastega, kes valijate nimekirja sulgemise ajaks pole veel sündinud, kuid on seda valimispäevaks? Ja mitte vähetähtsana – mida valimiskorralduse muutus sellisel viisil ka maksma läheks ning kas see on hinda väärt?

Kui valitsuserakonnad tahavad põhiseadust muuta, siis nii öelgugi. Aga kui juba mingi pakkumine teha, siis paluks läbimõeldud ja kehtivasse õigusruumi enam-vähemgi sobivat pakkumist. Praegused näevad aga välja nagu haaramine viimasest õlekõrrest enne hullumeelsuse saabumist. Et kui täiskasvanud ei kiidatunnusta, siis ehk õnnestub magusamate kommidega vähemasti lastelt tänu välja meelitada. Asjatu lootus.

Eelöeldu ei tähenda sugugi, et Eesti demokraatia mängureeglid oleksid laitmatud. Kaugel sellest, kuid remonti ei vaja põhiseadus ja revideerimist kodanike põhiõigused. Probleem pole valijates, vaid valitavates, Eesti demokraatia arengut ei takista kodanike valimiseelistused, vaid erakondade ülesehitus, sisekord, piiratud väline järelevalve nende üle ning mõõduta eelarveline rahastamine. Kui erakonnad suudavad kolm aastat hoiduda nende probleemidega tegelemisest, siis võib ennustada, et summaarne häälesaak järgmistel riigikogu valimistel jääb viimasest korrast hoopis väiksemaks ka juhul, kui õnnestuks laste hääled appi võtta. Valijad ei saa omalt poolt lammutada seda võimust ehk seadusest ja rahast ehitatud vaheseina, mis valija ja valitu vahele on aastatega kerkinud. Ta saab seda vaid ignoreerida, vaadata teisele poole. Seina ehitaja käes on mandaat vaheseina lammutamiseks. Kuni sein püsib ja seina taha ei näe, seni pole valijal pakkuda ka mõistmist ja tunnustust, seniks jääb valitule vaid valu ja mõistmatus, mitte kunagi saabuva armastuse muserdav ootus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming