Aga kärada sai seal vähe

Kaarel Tarand

Presidendi mõttekoda, nüüdisaja Eesti tähtsamatest mõtlejatest koosnev nõuandekogu presidendi institutsiooni juures, tegi kolmapäeval Pärnus oma esimese etteaste laiemale publikule. Päeva teemaks oli valitud „Sallivus ja sidusus” – iseenesest mitte sugugi üllatav, aga minu maitse järgi mitte parim valik. Miks? Sest mõlemad sõnad on üsna veniva sisuga ja suunavad kahjuks mõtlema hetkele ja kitsalt, mitte ajas ja ruumis pika perspektiiviga. Nii juhtuski, et hoolimata presidendi soovist just seda pikka perspektiivi  näha, komistas peaaegu iga ettekandja ja sõnavõtja nn aprillisündmustele, globaalses ulatuses olematule ja Eesti ulatuses tühisele juhtumile. Olen varemgi öelnud, et minu meelest aprilli lõpul tallinlasi erutanud tüli ja pahandus ei võimalda öelda, et „sellest ajast pole Eesti endine” jne. Kaalume asja vaataja silmadega aastal 2080, mil sündmuste osavõtjaid enam elavate kirjas pole. Aastast 2007 on detailsemas ajalooraamatus kindlalt märkimisväärne riigikogu valimine. Ja ma arvan, et tähtis nende valimiste juures on pikas perspektiivis pigem roheliste pääs parlamenti kui Andrus Ansipi häälterekord. Igatahes on rohelised praeguseks juba rohkem Eestis muutnud, kui suudeti aprillis Tallinna tänavatel. Kümnendi tähtsamate sündmuste hulka ei mahu see aga juba kindlasti, veel vähem kogu praeguse iseseisvusperioodi puhul.

Aprillisündmused on rahvusliku eliidi kõik osakonnad kahetsusväärselt tugevasti aheldanud hetkeolukorra kirjeldamise ja analüüsi külge. Ja ükskõik, mis on ürituse pealkiri, ahendub see meie aruteludes ajas aprillikuusse ning ruumis Tallinna – Narva – Moskva teljele. Sellele hetkearusaamale rajatakse – mis on juba palju hullem lugu kui ühe kärajapäeva toimumine – ka riiklikud programmid. Ükspäev sattus mulle näppu dokument, mis käsitles Eesti riiklikku strateegiat Euroopa kultuuridialoogi aasta tarvis. See „Eesti strateegia” kultuuridialoogi pidamiseks üle Euroopa algas ja lõppes eestlaste probleemide kirjeldamisega dialoogis kohaliku vene vähemusega. Kas see ongi meie Euroopa?

Ja üldse on vist ühe aasta tegevuskava strateegiaks nimetamine pisut üle pingutatud. Kuskilt ei-tea-kust on aprillisündmuste mõjul välja hüpanud ka teine imelik strateegia, kus ilma märkimisväärse avaliku tähelepanuta on sõnastatud Eesti ühiskonnale uus olemismudel – multikultuursus. Veider lugu, see sõna ütleb, et Eestis peaks olema mitu kultuuri. Jah, mingites lõigetes saab see ju nii ka olla, aga mitte eriti edukalt rahvuskultuuride lõikes. Ma ei ole vene vähemusele Eestis igavikulise põlve ja olemasolu kuulutajatelt kuulnud ühtki vähegi teaduslikku tõestuskäiku, miks nad nii arvavad. Ja ega multikultuursus ju muud ei tähendagi kui kattevarju Eesti seadusandluses venelastele erisoodustuste tegemisele.

Seepärast küsin, nagu küsisin ka kärajatel: kas keegi teab tervest maailmas mõnda näidet, kus vene eksiilkogukond oleks püsinud elujõulise ja omakultuursena üle kolme inimpõlve või üle saja aasta? Kas kuskil on olemas Oktoobrirevolutsiooni eel välja rännanud või selle ajal ja järel põgenenud venelaste järeltulijate kogukond, kes harrastaks kõrgtasemel ja vene keeles kultuurielu, määratleks end venelastena? Ega ei olegi. Siit edasi tuleb küsida, miks venelased, erinevalt mõnest teisest rahvusest, ei ole võõras keskkonnas suutnud oma kultuuri säilitada, venelastena püsida? Millised on igal konkreetsel juhul Londonis, Pariisis või New Yorgis põhjused, miks venelased on kiiresti assimileerunud? Seejärel tuleks saadud tulemusi võrrelda Eesti oludega. Kas on midagi, mis teeb Eestist vene rahva ajaloos mingi nii erilise koha, et siinsed emigrandid võiksid oma rahvuslikku identiteeti säilitada kauem, kui see neil õnnestus Prantsusmaal või Atlandi taga? Minu teada mitte. Ja kui see on nii, siis kelle tarvis ehitavad eestlased seda omakultuuri ülalpidamise infrastruktuuri, mis peaks kümne-kahekümne aasta pärast aitama praegu vene peredesse sündivatel lastel jääda venelasteks?

Ajakiri Raduga pandi kirjutajate ja lugejate totaalse puudumise tõttu sellest aastast kinni. Mis annab alust arvata, et mõni uus venekeelne kultuurimeedium, olgu selleks siis telekanal või kultuuritekstide vaheleht, kus ilmuksid Sirbist vene keelde tõlgitud materjalid, sekka mõni muu jutt ka, osutuks elujõuliseks? Miks me nii hirmsasti tahame oma nappi raha kulutada surnult sündivale?

Ma ei taha eelöelduga presidendi kärajaid siiski sugugi mõttetuks kuulutada. Kuna seal lepiti kokku, et iga kohalolija ülesanne on laiemaid hulki räägitu osas valgustada, siis mina olen oma ülesande täitnud. Järgmiseks korraks soovin ainult, et ettekandjad saadaksid oma ettekannete tekstid asjaosalistele paar nädalat varem kätte, siis ei kuluks sündmuspaigal aeg nende ettekandmisele, vaid saaks kohe rääkima ja kärama hakata ning oleks ka võimalik õhtu lõpuks otsuse või kokkuleppeni jõuda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming