Äge ja iseäralik

Muusikakriitik ja poliitikapublitsist Artemi Troitski: „Venemaa propaganda mürgitab tõsiselt venelaste suhtumist Eestisse, Euroopasse ja tänapäeva elu uutesse normidesse üldse.“

MIHHAIL TRUNIN

2014. aastast Tallinnas elav Artemi Troitski ei ole mitte ainult üks tuntumaid spetsialiste džäss-, rokk- ja nüüdismuusika valdkonnas, kuid nii nagu paljud loomeinimesed, on ta ka leppimatu poliitiline aktivist. Näiteks mäletavad paljud tema esinemist Moskvas ebaausate valimiste vastu korraldatud miitingul preservatiivikostüümis. See oli tema reageering Vladimir Putini repliigile, kes veidi aega enne seda oli võrrelnud valgeid linte meeleavaldajate rinnas kontratseptiividega. Troitski teravalt kriitilistele mõtteavaldustele Venemaa võimu ja muusikute kohta, kes pole tema meele järele, on viimasel ajal lisandunud üsna salvavaid iseloomustusi Eesti venekeelsete massiteabevahendite kohta. Me rääkisime Artemi Troitskiga sellest, miks on vaja seista vastu Venemaa propagandale, kuidas elavad Eestis siia hiljuti saabunud venemaalased (ei ole saladus, et see on mulle endale väga tähtis teema) ning vaidlesime veidi tema uue raamatu üle.

Te elate Eestis juba kolmandat aastat. Sealjuures on teist eesti keeles kirjutatud üpris vähe. Palun esitlege end eesti lugejale, kellel nimega Artemi Troitski tekib assotsiatsioon, et „see on üks tuntud tüüp Venemaalt“.

Sellel teemal võib kaua lobiseda. Kogu oma teadliku tööelu vältel olen ma tegelnud põhiliselt muusikaga. See tähendab, et alustasin muusikaajakirjanikuna, hiljem kirjutasin sel teemal mõned raamatukesed, kõik peamiselt rokkmuusikast. Juhtisin tele- ja raadiosaateid, olin ajakirja Playboy vene versiooni esimene peatoimetaja, millalgi alates 1990. aastatest hakkasin kirjutama ka poliitikast. Algul olin kolumnist ajalehes The Moscow Times, hiljem hakkasin kirjutama veerge Novaja Gazetale. Sel viisil teenisin ma endale opositsioonilise poliitikapublitsisti maine. Mul on alati olnud mitmekihiline elu. Olen ühtaegu kirjutanud, töötanud raadios ja televisioonis. Ka perekonnaelu on mul alati olnud üpris tormiline: neli korda olen olnud abielus ja sama palju on mul kokku ka lapsi. Viimasel ajal olen tegutsenud põhiliselt raadios ja televisioonis. Kirjutan mõnevõrra vähem, kuigi lõpetasin alles hiljuti mahuka raamatu, mis ilmub tänavu Inglismaal ja arvan, et ka Venemaal. Võib-olla Eestiski, kui see siin kedagi huvitab. See raamat on Venemaa noorsooliikumiste ajalugu viimase kahe sajandi jooksul – dekabristidest ja dändidest hipsterite ja gopnikuteni. Peale selle teen kolme raadiosaadet, mis on kõik muusikasaated. Samuti on mul Eesti telekanalis ETV+ autorisaade „Totu Kuul“ („Незнайка на луне“). Aeg-ajalt esinen ebaregulaarselt Venemaa telekanalites ja raadiojaamades. Põhiliselt on need Dožd, RBK ja Ehho Moskvõ. Tallinnas elab ka minu perekond – naine Vera ning lapsed Ivan ja Lidia. Hästi elavad ja ka tunnevad end hästi. Mu tütar käib isegi eesti lasteaias ja räägib eesti keelt palju paremini kui mina.

Troitski teravalt kriitilistele mõtteavaldustele Venemaa võimu ja muusikute kohta, kes pole tema meele järele, on viimasel ajal lisandunud üsna salvavaid iseloomustusi Eesti venekeelsete massiteabevahendite kohta. Pildil miitingul Moskvas 2013.

Wikimedia Commons

Kui lihtne on jätkata kogu seda tegevust, elades suurema osa ajast Tallinnas?

Mõistagi on raskusi, kaht eri laadi. Esiteks ei ole Eesti ikkagi minu kodumaa ja eesti keelt ma peaaegu ei räägi. Minu kui sõnade inimese jaoks, kellele keel on üldiselt väga tähtis, on see loomulikult üsna raske. Ma tahaksin väga vallata eesti keelt täiuslikult, kuid kardan, et see käib mul üle jõu. Seepärast, et on juba hilja ning vaba aega mul peaaegu ei ole. Saan varsti 62aastaseks ja selles eas uut keelt nullist peale õppima hakata, kui tohutu palju kõiksugu tegevusi su tähelepanu kõrvale juhivad, on üpris raske. Olen selle kõige üle realistlikult mõelnud ja jõudnud arusaamisele, et vaevalt see mul õnnestub.

Kuid siin kasutatakse nüüd tööalases keskkonnas inglise keelt.

Jah, inglise keel aitab mind välja. Tööalaselt suhtlen Eestis tõepoolest põhiliselt inglise keeles. Nii et keeleprobleem on lahendatav, kuigi mitte just sajaprotsendiliselt. Teist tüüpi raskused on puht tehnilised. Kaht oma muusikasaadet teen Peterburi raadiojaamale Imagine.1 Seepärast tuleb mul umbes kord pooleteise kuu jooksul Peterburis käia ja seal saateid varuks salvestada. Muidugi ei ole see väga raske, kuid ikkagi võtab aega ja jõudu (nagu iga teinegi töö).

Te saabusite Tallinna 2014. aastal pärast seda, kui Venemaal oli alanud patriootlik hullus. Inimesena, kes samuti on sõitnud siia Moskvast (teist viis aastat varem), ei saa ma jätta küsimata, mispärast valisite just Tallinna?

Mul oli selleks mitu põhjust. Esimene on seotud sellega, et mulle tehti ettepanek pidada aastane loengukursus Helsingi ülikoolis. Pärast seda võtsin ühendust Tallinna ülikooliga ning seal öeldi, et ollakse samuti valmis pakkuma mulle semestriks loengukursust. Teine põhjus seisneb selles, et Tallinn on Venemaale lähedal. See tähendab, et tegemist ei ole juhtumiga, mille puhul sa muutud ära sõites otsekui perekonna heidikuks. Ma olen saanud ettepanekuid USAst, kusjuures rahalises mõttes väga häid. New York on imeilus ja suurepärane linn, kuid Ameerikale mõeldes sain ma kohe aru, et see tähendab Venemaast lahkuminekut igaveseks, kuid seda ma kuidagi ei tahaks. Venemaal elavad mu vanemad lapsed, armastatud sõbrad, sugulased ja nii edasi. Üldiselt sain ma aru, et ei suuda oma sidemeid lõplikult katki kiskuda. Üks põhjus on veel see, et mul on siin tõepoolest palju väga häid sõpru ning seepärast ma ei ole end siia sattudes tundnud sügavalt üksikuna.

1969. aastast peale käisite siin suvitajana. Aga milline mulje on teile jäänud tänapäeva Eestist?

Jah, mu vanaema ja vanaisa üürisid 1960. aastatest peale maja Võsul. Ma muidugi suhtlesin ka nendega, kes elasid siis kultuslikus suvituskohas Käsmus. Armastan neid kohti väga nüüdki. Võsul ei ela minu tuttavatest enam kedagi, kuid see-eest on Käsmus neid terve seltskond.

Tänapäeva Eestist on mulle jäänud väga meeldiv mulje. See on mugav, tsiviliseeritud, aus ja läbipaistev Euroopa riik, kus puuduvad paljud väikesed ja suured rõvedused, mis on iseloomulikud Venemaale, alates ökoloogiast ja lõpetades bürokraatiaga. Ja see on väga tore, kuigi ma õigupoolest midagi sellist ootasingi ja seepärast ei olnud see mulle suur üllatus.

Teatud sürpriisiks sai minu jaoks suure osa kohaliku vene elanikkonna reaktsiooniline meelestatus. Ausalt öeldes ma ei osanud arvata, et Venemaa propagandal on siin niivõrd tõsine kaal. Sealjuures olen märganud, et paljud Eestis elavad venelased on märksa suuremal määral putinistid kui Putini kummardajad Venemaal. Näiteks minu Venemaa sõprade ja tuttavatega võivad meie vaated Putinile ja Krimmi probleemile olla erinevad, kuid oleme ühel meelel selle suhtes, mis puudutab korruptsiooni, bürokraatiat, politseid ja muid jõustruktuure, haridust, tervishoidu jne. Siin kaht arvamust olla ei saa. Kui elad Venemaal, siis saad kogu seda jõledust omaenda nahal tunda. Siinsed venelased teavad Venemaad põhiliselt telesaadete, -seriaalide ja -uudiste vahendusel, kus maalitakse pehmelt öeldes ilustatud pilt.

Teiseks üllatuseks sai minu jaoks see, et ma tegelikult igatsen Venemaad väga taga. Ma ei osanud arvata, et mind hakkab niivõrd kodumaale tõmbama. Seepärast sõidan ma Venemaale iga kuu ja tunnen end selles aktiivses režiimis väga hästi: ma sõidan suure rahuldusega Venemaale, hiljem aga veelgi suurema rahuldusega lahkun sealt.

Mis te arvate, milles seisneb Eesti venelaste ja Venemaa venelaste erinevus (see aga on kahtlemata olemas)?

Ma arvan, et Eesti venelastel on oma kompleksid, ja neid on võimalik mõista. Ma saan väga hästi aru näiteks Maardu või Ida-Virumaa venelastest, eriti vanemaealistest. Nemad elasid riigis, mille nimi oli NSV Liit. Siis aga sattusid nad ühtäkki Eesti-nimelisse riiki, kus hakati elama hoopis teiste reeglite järgi. Nad olid sõitnud siia peremeestena, kuid osutusid mitte just nii väga kutsutud külalisteks. Peamine on see, et seda maad ei valinud nad ise, sest saabusid siia komsomolilähetustega ja suunamise alusel.

Aga ikkagi peeti nõukogude ajal suunamist Baltikumi suureks vedamiseks. Paljud kõrgkoolide lõpetanud püüdsid siia pääseda, siin oli varustamine nagu Moskvas …

Kui siia tahetigi sõita, siis ainult seepärast, et Eesti paistis millegi poolest paremana kui näiteks Kasahstan. Mitte selleks, et inimesi oleks huvitanud eesti kultuur, eesti keel, Eesti ajalugu jne. Seepärast võib öelda, et need inimesed sattusid siia üsnagi juhuslikult. Nad on siin väga tugevasti juurdunud, kuid tunnevad end sealjuures ebamugavalt. Kas nad seda tahavad või mitte, aga päris omadeks ei saa nad siin kunagi, nagu mulle näib. Pealegi enamik neist seda väga ei tahagi ja nii nad keerlevad omaenda ringis. Paljud arvavad, et neisse suhtutakse siin ebaõiglaselt, et tegemist on mingi segregatsiooni, diskriminatsiooni või veel millegi selletaolisega …

Paljud mäletavad Artemi Troitski esinemist 2011. aastal Moskvas ebaausate valimiste vastu korraldatud miitingul preservatiivikostüümis.

Wikimedia Commons

Sekkun hetkeks. Mina isiklikult ei ole siin seitsme ja poole aasta jooksul kordagi kokku puutunud mingite keele- või rahvustunnuse järgi diskrimineerimise ilmingutega. Märksa sagedamini on just need kohalikud venelased mulle ühemõtteliselt mõista andnud, et olen siin sissesõitnu Moskvast. Ei ole aga kunagi juhtunud midagi sellist, et oleksin tundnud end ahistatuna just seepärast, et ma eestlane ei ole.

Jah, mina võin öelda, et olen viibinud siin kolm korda vähem aega, kuid mu kogemus on täpselt samasugune. Mul ei ole kordagi olnud isegi vihjet mingitele konfliktidele eestlastega rahvuslikul pinnal. See-eest aga küsis klassijuhataja mu poja endises koolis minu naiselt: „Miks te siis sõitsite, keegi teid siia ju ei kutsunud?“ Sealjuures oli ta venelanna. Ja see on üpris naljakas. Teisest küljest võib seda jällegi mõista, sest need venelased, kes on siia viimastel aastatel saabunud, on teinud seda hoopis muudest motiividest ja põhimõtetest lähtudes. Nad sõidavad siia teadlikult, sest näevad siin alternatiivi Venemaale, austades kahtlemata Eestit ja Euroopat. Loomulikud saavad venelastest vanad olijad aru, et see on hoopis teine tõug ning kiivus ja konkurentsimotiivid on siin kahtlemata olemas.

Nüüd aga rääkige oma meediaprojektidest Eestis.

Eestis on mul praegu üksainus meediaprojekt, sest raadiojaam Stalker on seni vait, kuna läksime oma projektipartneriga lahku. Meie vaated taktikale ja strateegiale olid mõnevõrra erinevad. Kuna mu partner oli muu hulgas ka kavandatud raadiojaama materiaalse laengu kandja, siis me jäimegi terve kuhja igasuguste plaanide ja kavanditega, kuid sealjuures ilma rahata.

Seepärast on mu ainus projekt siin telesaade „Totu Kuul“.2 Loodan, et see läheb edasi telekanalis ETV+ ka järgmisel hooajal, kuid veendunud ma selles ei ole (mul ei ole järgmiseks hooajaks veel mingeid lepinguid). Põhimõtteliselt teeksin ma kohalikus televisioonis veel midagi, sest „Totu“ on üsna naljakas saade ja ei ole minu jaoks keeruline, kuid professionaalseks eneseteostuseks jääb sellest vajaka. Ma tahaksin väga teha saadet, mis oleks lähemal aktuaalsetele poliitilistele teemadele, kuid mismoodi see võib siin välja tulla, on mul raske öelda. Pigem ei tulegi, sest et kohalikud massiteabevahendid on Venemaa, Venemaa-Eesti (ja laiemalt Venemaa-Eesti-Euroopa) temaatika suhtes meelestatud äärmiselt lepitavalt. Mul aga oleks hea meel, kui õnnestuks teha televisioonis mingit, tingimata ausat vestlussaadet, kus käsitletaks teravaid poliitilisi probleeme, sealhulgas ka neid, mis on seotud Venemaaga.

Ent siinsed meediakanalid järgivad taktikat, mis näeb ette mitte ärritada oma lugejate põhikontingenti ning püüavad seepärast igati hoiduda kritiseerimast Putinit ja Venemaa poliitikat tervikuna.

Jah, nii see on. Nad põhjendavad seda kummalise valemiga „meil jätkub oma probleeme“. Mulle jätab see mulje soovist probleemidest kõrvale hoida ning seepärast näiteks mina eelistan alati kirjutada ja avaldada ajakirjanduses oma kirjutisi eesti keeles.

Kuigi olen siinkohal täielikult teie poolel ja mulle on ilmselge, et kohalike venekeelsete massiteabevahendite tähtsaim ülesanne peab olema vastu seista Venemaa propagandale. Mingid paadunud propagandistid nagu Dmitri Kisseljov või Vladimir Solovjov on kogu oma jõleduse juures väga kõrge tasemega professionaalid. Nad on ühe sõrmenipsuga võimelised üle mängima isegi mitte ainult Eesti, vaid ka kõiki Baltimaade sõltumatuid venekeelseid massiteabevahendeid kokku. On väga tähtis neile vastu seista, kuid kohalikud venekeelsed meediavahendid seda teha ei taha ega teegi.

Mulle näib, et kui Eesti mõtleks rohkem kohaliku venekeelse elanikkonna meeleoludele ja maailmatunnetusele, oleks pilt teine. Venemaa propaganda mürgitab tõsiselt venelaste suhtumist Eestisse, Euroopasse ja tänapäeva elu uutesse normidesse üldse. Propaganda vähemalt võõrandab neid väärtusi ehk muudab need oma sihtgrupi silmis vähetähtsaks. Teiselt poolt luuakse suure Venemaa kultust, kes võib hoolitseda, kuid, hoidku Jumal, tulla ka tankidega. Mulle näib, et seda mitte märgata ja mitte probleemiks pidada on üpris lühinägelik.

Meie jutuajamisest järeldub seni, et teid huvitavad praegu rohkem poliitilised probleemid. Aga kuidas on siis muusikaga?

Ei, muusikaga tegelen samuti väga aktiivselt. Nagu juba ütlesin, on mul raadios iga nädal kolm muusikasaadet. Nii et muusikaga on mul kõik korras ja suurema osa oma rahast teenin ma endiselt muusikapõllul. Kui ma rääkisin poliitilisest publitsistikast ja muust aktiivsusest, siis pidasin silmas selle konkreetset rakendamist telesaadetes. Tõepoolest, muusikast ma praegu rohkem räägin, kui kirjutan. Ma mitte ainult ei tee raadiosaateid, vaid annan ka regulaarselt telefoni teel kommentaare ajalehtedele, raadiojaamadele ja internetiportaalidele. Ma armastan muusikat väga, jälgin mind huvitavaid uudiseid ning selles valdkonnas tunnen end igati mugavalt.

Aga kas te Eestis ei tahaks teha midagi, mis oleks just muusikaga seotud?

Ausalt öeldes ma ei tea, mida võiksin ma siin muusikaga seoses teha, sest Eestis on oma muusikavaldkond ja see on üsna iseseisev. Kui mul palutakse anda mingit informatsiooni siia Venemaalt saabuvate külalisesinejate kohta, siis teen ma seda suure heameelega. Ent saada siin mingiks muusikamagnaadiks, anda välja plaate ja korraldada kontserte ma ei tahaks. Arvan, et siin on inimesi, kes teevad seda palju paremini kui mina, ja pean tunnistama, et ka Venemaal ei olnud ma selles valdkonnas eriti hea, kuigi aeg-ajalt tegelesin ka sellega.

Mida te Tallinna ülikoolis õpetasite?

Õpetasin seal täpselt ühe sügissemestri 2014–2015 (Helsingi ülikoolis kogu õppeaasta 2014–2015), lugesin kursuse Venemaa noorsooliikumistest. Tallinnas tegin seda vene, Helsingis aga inglise keeles. Pärast seda mu suhted ülikooliga lõppesid. Hiljem pidasin mingeid loide läbirääkimisi BMFiga, kuid pean tunnistama, et mis puutub pedagoogitöösse, siis siin ei ole eeskätt minu poolt mingit eriti suurt entusiasmi. Ma õpetasin omal ajal Moskva riikliku ülikooli žurnalistikateaduskonnas 13 aastat, kuid seal toimus kõik minu enda reeglite järgi: ma ise mõtlesin välja erikursused ja tegin kõike nii, nagu ise tahtsin. Siin aga tuleb sobituda kohalikku õppeplaani, aga mulle ei ole see tingimata huvitav. Mulle tehti muide ettepanek lugeda loenguid Tartus ja seal, nagu mulle näis, tegelevad sellega väga sümpaatsed inimesed. Võib-olla mõtlen midagi välja koos Tartu ülikooliga.

Teie erikursus noorsooliikumistest on otseselt seotud raamatuga, millest te algul rääkisite. Pean ütlema, et ma lugesin läbi dekabriste käsitleva peatüki, mis trükiti ära ajalehes Novaja Gazeta,3 ja mulle kui kirjandusajaloolasele tundusid paljud väited selles vaieldavad.

Minu raamat „Raevukatest ja iseäralikest. Noorsooliikumised ja subkultuurid Venemaal XIX–XXI sajanditel“ („О яростных и непохожих. (Моло­дежные движения и суб­культуры в России XIX—XXI веков“) ei ole teaduslik uurimus. See on kirjutatud populaarkulturoloogia žanris ehk see on informatsioonilis-meelelahutuslik raamat sellest, millest varem, vähemalt niisuguses formaadis ja niisuguse materjali põhjal ei ole keegi kirjutanud.

Miks siis võtta kahesaja-aastane periood? Üks asi on subkultuurid, mis on teile lähedased ning mille tunnistaja ja milles osaleja olete ise olnud, teine aga ajalooline materjal, mis nõuab tööd allikatega ja asjakohast uurimisinstrumentaariumi. Kas sel juhul on asjakohane populaarkulturoloogi positsioon, kui kõne all on dekabristid ja nendesarnased?

Kirjutada ainult hipsteritest, rokkaritest ja punkaritest ei olnud mulle just väga huvitav, sest neist olen ma eraldi kirjutanud juba palju ja ammu. Mind köitis nimelt idee tõmmata mingi joon XIX sajandi algusest meie päevini. Selles on minu arvates kolme sajandi olukordade vahel igasuguseid vahvaid analoogiaid. Ma ei pretendeeri rangele teaduslikule analüüsile, sest kirjutasin selle raamatu lääne publikule Inglise kirjastuse tellimisel, kus on kavas see välja anda oktoobrirevolutsiooni 100. aastapäevaks. See teos on omamoodi kirjaoskamatuse likvideerimine välismaa lugejate jaoks, kes nendestsamadest dekabristidest teavad väga vähe ja näiteks narodnikutest veelgi vähem. Ma ei varja, et kirjutan oma subjektiivsetest tunnetest vastavalt sellele ülesandele, mille olen enda ette seadnud. Teile kui ajaloolasele võib näida, et ei saa kirjutada tööd popkulturoloogia žanris, aga mulle näib, et saab. Pealegi arvan ma, et dekabristid kõlbavad selleks väga hästi, et nende liikumises oli palju õpetlikku, sealhulgas tänapäeva opositsionääridele. Seda enam et neid, kes läksid Bolotnaja väljakule ja Akadeemik Sahharovi prospektile 2011. aasta detsembris, nimetati meil samuti dekabristideks.

Tõlkinud Mait Eelrand

1 Vt http://imagineradio.ru

2 Vt http://etvpluss.err.ee/l/kohalik/neznayka_na_lune

3 http://novayagazeta.ee/articles/1896/

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming