Agitbrigaad lõunamaiste elukatega

Kaarel Tarand

Eesti sünnipäeva tähistamine möödunud nädalal näitas ära, et protokolliliste küsimustega (tseremooniate läbiviimine) saavad korraldajad laitmatult hakkama, kunstilises plaanis aga käib aastast aastasse loterii. Tänavu tõmmati ses osas tühi loos, kontsertetendus Vanemuises oli tervikuna läbikukkumine, olgugi et üksiknumbrites mõni artist meisterliku soolo maha mängis. Kontserdipalades ülesastunuid oleks lugupidamise märgiks võinud sisse juhatada  teadustaja. Teadustamine on ju pidulike kontsertide tavapraktika, mis alt ei vea, nagu võime aastast aastasse näha ka televisioonis uusaastakontsertide puhul.

Aga ei, sünnipäevakontserdil otsustati millegipärast üsna haraline muusikavalik siduda ühtseks tervikuks „suure looga” (või peaks ütlema, et lausa narratiiviga?). Ja valitudki välja lavastaja-loomeister. Tähelepanelik Sirbi lugeja oleks enne otsuse langetamist Uku Uusbergi  kasuks vaadanud üle ja jätnud meelde arvustaja kibeda hinnangu ühele tähtsamale verstapostile noore lavastaja senisel loometeel: „ … sünnituse tulemuseks oli värske õrna olemisega beebi, kelle puhul polnud kahtlustki, et laps on armas ja omapärane, ent samavõrd abitu kui poolekilose sünnikaaluga maimuke sünnitusmaja kuvöösis, sama sõltuv klaasitaguse vaataja heatahtlikkusest ja hoolest, et elus püsida. Nii teksti kui lavastuse  ebaküpsus annab märku sellest, et autor pole mallanud oma järjekordset maimukest vähegi kauem südame all kanda, vanemlik uhkus on saanud võitu vanemlikust hoolest” (Meelis Oidsalu, „Pea vahetus, pea kaotus?”, Sirp 12. VI 2009, nr 23).

Lühemalt öeldes on tegu lapsemeelsusega. Oli siis ja oli ettearvatavalt ka nüüd, 24. veebruari õhtul Vanemuises. Jah, ehk ongi lapsemeelsus meie aja vaim ja kui see igal pool  enesele avaldumisõiguse on kätte saanud, olgu poliitilistes kampaaniates või elanike tarbimiskäitumises ja valimiseelistustes, siis miks mitte ka Eesti Vabariigi presidendi vastuvõtu kontsertaktusel. Toomas Vindi sõnadega: „Seekordne etendus jäi siiraks: tegemist oli ausa ja võimetekohase (ebaprofessionaalse) eneseväljendusega, mis viimasel ajal paistab meil nii kultuuris kui ka spordis üha süvenevat”. Kui keegi siiralt usub, et Disneyland on inimkonna kujutlusvõime ja kunstitaju tipp, siis tuleb ta ruttu kooli tagasi raamatuid lugema saata ning tõsist tööd – eriti sellist, kus teist-kolmandat katset ei anta ehk mängimise käigus ei saa paremaks minna – mitte pakkuda.

Läbikukkunud etendus joonib alla põhimõtte, mida eranditeta peaks järgima: telli töö ainult professionaalidelt. Näitlejad-lavastajad on tekstide esitamise, mitte aga tekstide kirjutamise professionaalid. Näitlejas võib olla  peidus ka kirjanik, aga ei pruugi olla. Antud juhul ei olnud. Heatahtlik tõlgendaja nägi Eesti vapilõvidele ajastu rollide jagamises isegi ehk kujundi hakatust, mis aga ei arenenud kuskile. Lasteetenduse jaoks kostümeeritud tegelaste sõnumi – et olevik on lahe – ütles president ise üsna oma kõne alguses selgelt ära: „Paremat aega pole, kui just täna ja just praegu”.

Mõtlemisainet kunstiringkondadele peaks pakkuma seegi, et kui šedöövritena pakutakse  kõige laiemale publikule välja kunstiline ebaküpsus ja lapsikus, siis ega see ometi ühel halval päeval bumerangina tagasi tule. Raske on teha rahaotsuseid nende kasuks, kes sind kogu aeg ja põhjendamatult naeruvääristavad või sõimavad. Ma ei pea siin silmas ainult aastapäevakontserti, vaid ka näiteks kujutavate kunstnike „ühiskonnauuringuid”, selliseid, nagu eelmises Sirbis ulatuslikult käsitletud näitus „Räägime rahvuslusest! Ideoloogia ja  identiteedi vahel”. Aus kuraator oleks sellele nimeks pannud pigem „Riigile vastu vahtimist, silpigi argumenteerimata”. Kujutava kunsti nn ühiskonnakriitilisi projekte iseloomustab tihti see, et autorite arvates riik=ühiskond ning et peale musta ja valge muid toone ei eksisteerigi. Lapsik seegi – teada jonnakalt tõde faktide vastu vähimatki huvi tundmata. Eeldusel, et kõik meie ühiskonnas on lapsed, peaks president oma järgmise aastapäevakõne usutavalt  esitamiseks selga panema siilikostüümi – iga laps ju teab, et siil on meie esivanemate tarkuse koondkuju, mitte mõni kauge kaslane, lõukoer, nagu ütelnuks Anton Thor Helle.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming