Ahvid ja infoühiskond

Aet Annist

Eesti kui e-riigi kohta on kõvasti kära tehtud. Riik, kus maksud ja pangatehingud, valimine ja muu ametlik suhtlus käib endiselt paberite ja ümbrikute vahendusel, tundub meile täna liigutavalt totter ja vanamoodne. Ja ometi tuleb infoühiskonna hindamisel vaadelda ühiskonda tervikuna. Oluline pole ainult arvutite kättesaadavus, vaid ka see, kuidas ühiskonna hierarhia info liikumisele või takerdumisele mõju avaldab. Kui info ja  uuendused käivituvad vaid ülalt alla, tipppositsioonis indiviidide kaudu, kel käed klaviatuuril ja võimuhoobadel, võib karta, et muutustele reageeritakse ebaadekvaatselt.

1950ndatel viis grupp primatolooge läbi eksperimendi jaapani makaakidega, visates bataate, makaakide lemmiktoitu, rannaliivale1. Pikaajalise jälgimisega saadi teada, kuidas ahvid õppisid meeliseinet võttes vabanema ebameeldivast kriginast hammaste  all. Aasta pärast eksperimendi algust leidis üks ahvilaps, et maguskartuli saab vees puhtaks pesta. Temalt õppis sama tegema lapse ema, kes oli ainus, kes jälgis oma lapse käitumist, innovatsiooni tähele pani ning tõsiselt võttis. Emalt õppisid sama käitumismustri selgeks nutika ahvilapse õed ja vennad, kes omakorda jälgisid oma ema, ja seejärel õdedevendade mängukaaslased. Mängukaaslastelt õppisid pesemiskunsti selgeks nende  emad ning nende kaudu taas õed ja vennad. Lõpuks omandasid suures makaagikoloonias kõik peale 13 isendi kartulipesemise oskuse ja said süüa oma lemmiktoitu vastiku lisandita. Need 13 isendit olid enamasti täiskasvanud, domineerival positsioonil isased. Nagu uurijad märgivad, ei pidanud nad titelt pärit uuenduse vastuvõtmist mitte ohuks oma dominantsele positsioonile, vaid ei pannud lihtsalt koloonia sotsiaalse hierarhia tõttu  alamate käitumist isegi mitte tähele, nii et see saanuks nende käitumist mõjutada.

Ühes teises eksperimendis vaadeldi info liikumist vastavalt sellele, kus paiknes uue info allikas sotsiaalsel redelil: kui uuenduse võtab kasutusele laps või muu madalamal paiknev olend, jõuab see teiste liikmeteni väga aeglaselt ega pruugi ühiskonna kõigi liikmeteni üldse jõudagi. Kui aga algatajaks on karja liider, liigub info väga kiiresti, koguni  tundidega. Häda on aga selles, et info väärtus ei pruugi sugugi sõltuda sellest, kas see tuleb ülalt- või altpoolt. Inimühiskonnas on muidugi lisaks imiteerimisele kasutusel terve rida muid infolevitamise ja veenmise viise, mis ilmselt pehmendavad meie kalduvust hinnata uuendusi vastavalt sellele, missuguselt ühiskonna astmelt see maha hõigatakse. Ja ometi on ülemäära ohtralt näiteid, kuidas ka kaasaegne  e-ühiskond suletud kõrvul ja silmil olulistest sõnumitest ja väärt käitumisest mööda käib. Marginaalses sotsiaalses positsioonis sotsiaalsed grupid peavad oma sõnumi või avastuste ühiskonna teadvusse viimiseks leidma hääletoru, ilma selleta jääb nende tarkus ühiskonnas märkamata nagu bataadi pesemine tipp-ahvide hulgas. Üks selliseid vaeste hääle võimendajaid on Anil Gupta, India mänedžmendi-ekspert, kes toetab  oma tegevusega „teadmiste poolest rikaste, kuid majanduslikult vaeste“2 inimeste kavalate leiutiste kasutussevõtmist, olgu see siis jalgrattaga tööle pandav pesumasin või kahjurivastsete hävitamiseks pestitsiidide asemel toorsuhkru kasutamine vastseid söövate sipelgate kohalemeelitamiseks.

Tegelikult viibki vaesus oluliste uuendusteni, mis on sageli keskkonnasäästlikud. See oleks igati positiivne kombinatsioon, kui  meie suhtumine vaesusse ei oleks nii pime ja paaniline. Nii nähakse vaesust ja vaeseid paisetena ühiskonna ihul, mitte innovaatorite ja lausa efektiivsuse pioneeridena, kes saavad keerulistes tingimustes hakkama, ja seda ilma teisi, sealhulgas loodust jalge alla tallamata. „Optimaalsed vajadused” on mõistagi taas väljend, mille puhul liiguvad paljud käed kabuurile – kapitalistliku ühiskonna liikumapanevaks jõuks olla luksus ja lõputu asjade  janu. Ometi ei tähenda kapitalism tihti mitte edasiliikumist, vaid kohaltammumist, mõttetute toodete peale energia ja ressursside kulutamist ja oma naba vahtimist kõrgetel kohtadel, liivased bataadid hamba all krigisemas.

1 J. G. Bernard, Primates in the classroom. An evolutionary perspective on children’s education. The University of Massachusetts Press, 1988.

2 A. K. Gupta, B. Kothari, K. Patel, Knowledge Network for Recognizing, Respecting and Rewarding Grassroots Innovation. Teoses: Bhatnagar ja Schware (toim), Information and communication technology in development. Cases from India. Sage, 2000, lk 84–98.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming