Aitäh, riigikontroll!

Riin Alatalu

4. oktoobril avalikustas riigikontroll oma aastatel 2006-2007 muinsuskaitseametis läbi viidud tulemusauditi lõpparuande. Auditit võib julgelt pidada esimeseks korralikuks riigi tasandil läbi viidud analüüsiks muinsuskaitseameti tegevuse, eesmärkide ja töö tulemuste kohta. Kokkuvõte oli aus: riik ei ole teinud piisavalt selleks, et täita oma põhiseaduslikku ülesannet kultuuripärandi säilimise tagamisel. Muinsuskaitseamet kui riigi esindaja kultuuripärandi kaitsel ei kanna siiski üksi vastutust töö tulemuslikkuse eest, paraku on tegemist aastaid valitsuste silmis väheolulise ja alarahastatud valdkonnaga. Kultuuriministridki on kaitsnud üksikobjektide, mitte valdkonna ja muinsuskaitseameti kui institutsiooni  huve. Riigi vähest huvi peegeldab ka omanike ja avalikkuse suhtumine, mis näeb muinsuskaitsjates ennekõike arengu pidureid ega taju muinsuskaitse hädavajalikkust meie rahvusliku ja riikliku identiteedi hoidmisel. Ameti suutmatuse põhjuseks pole mitte niivõrd investeeringute nappus kui hädavajalikuks ennetustööks ja järelevalveks ebanormaalselt väike meeskond. Vähese inimressursi tõttu ei ole amet oma ülesannete kõrgusel näiteks sellistes riigikontrolli osutatud küsimustes nagu inspekteerimise elektroonilise registri pidamine, kaitsekohustusteatiste väljastamine ja mälestiste tähistamine.

Meist veelgi väiksem kultuuripärandi kaitsega tegelev institutsioon Euroopas on minu andmetel vaid 300 000 elanikuga Islandil, mujal on see mitte mõne inimese võrra, vaid mitu korda suurem. Muinsuskaitseinspektorite arv Eestis ei kannata välja ka mingit võrdlust keskkonna- ja tervisekaitseinspektoritega. Mälestiste säilitamiseks ja ühiskondlike hoiakute kujundamiseks kooritakse mõnekümne muinsuskaitseinspektori seljast tegelikult seitse nahka, seda enam, et neid, kes on suutnud aastaid vähese palga eest rasket tööd teha, kannustab ennekõike missioonitunne.

Muinsuskaitseameti praeguse juhtkonna ja kultuuriministeeriumi kavandatavad abinõud auditis viidatud puuduste parandamiseks on paraku kummalised: selle asemel, et leida esimeses järjekorras lisatööjõudu järelevalveks, omanikega suhtlemiseks ja kaitsekohustusteatiste koostamiseks, värvatakse ametisse muinsuskaitseliste eritingimuste (projekteerimisel kehtivad erinõuded) koostajad. Kaheldamatult on normaalne, et riik telliks ja rahastaks muinsuskaitselised eritingimused ise, sest praegu maksavad omanikud sisuliselt ise kinni iseendale piirangute kehtestamise. Riigi rahaga eritingimuste koostamine on põhjendatud ka seetõttu, et eritingimused on lisaks arheoloogilistele uuringutele ja restaureerimistöödel nõutava tegevusloa olemasolule ainsad muinsuskaitseseadusest tulenevad olulised ja raha nõudvad lisakohustused.

Antud olukorras on siiski arusaamatu omanike abistamiseks teenuse võimaliku sisseostmise asemel palgata kaks spetsialisti, kes ei saa kuidagi olla pädevad kogu laial mälestiste skaalal ega ka reaalselt ära teha vajalikku tööd. Eritingimuste koostamine eeldab nii põhjalikke arhitektuurseid kui ka arhiiviuuringuid ja on lõpptulemusena omanikule hinnaline dokument tema mälestise ajaloo ja arhitektuuri kohta. 2006. aastal kooskõlastasid muinsuskaitseamet ja selle halduslepingupartnerid ligi 450 eritingimust, tänavu on tembeldatud juba ca 300. On utoopiline loota, et kahe inimese najal suudetakse vastata nõudlusele ning säilitada vajalik kvaliteet. On suur oht, et eritingimustest saab formaalne dokument, mis ei kergenda ei omaniku ega ametniku tööd, ammugi ei taga see mälestiste head käekäiku.

Eestis on kaitse all 25 599 mälestist, neist 12 600 on vallasmälestised (kunstiteosed, kirikute sakraaliad jne), 1246 ajaloomälestised (monumendid, ajalooliste isikutega seotud paigad ja hooned jne), 6618 arheoloogiamälestised (kalmed, asulakohad, linnamäed jne), 5244 arhitektuurimälestised, 35 tehnikamälestised ja 36 mälestist on veealune pärand (laevavrakid). Neile lisandub 12 muinsuskaitseala, s.t 11 ajaloolist linnasüdant ja Rebala muinsuskaitseala.

Mälestiste arv tundub väikese riigi kohta suur, ometi oleme üle-euroopalises arvestuses nii inimeste arvu kui ruutkilomeetrite võrdluses oma näitajatega üsna keskmisel kohal. Meist vähem on riiklikult kaitstavaid mälestisi näiteks Soomes, sest seal on valdav osa kultuuripärandist kaitstud planeeringutes sätestatud tingimustega. Meil on planeeringutega kaitstud miljööväärtuslikud alad, üksikobjektide kaitset planeeringute kaudu meie tänane õigusruum ei võimalda.

 

Mälestised lagunevad

18. oktoobri Postimehest võis lugeda, et muinsuskaitse ei hooli lagunevatest objektidest, kui aga silmapiirile ilmub võimalik arendaja, tormavad nad piiranguid seadma ja kooskõlastusi nõudma. Küsimus ei ole hoolimises, vaid muinsuskaitseameti võimalustes. Peremehetunde puudumise tulemusena on ligi veerand Eesti arhitektuurimälestistest halvas olukorras. Riigiamet ei saa vastu omaniku tahtmist füüsiliselt sekkuda mälestisel toimuvasse, s.t tulla ise näiteks katust vahetama. Seoses juriidilise ja rahalise keerukusega ei ole siiani ette võetud algul päästerõngana tundunud asendustäitmist, s.t et riik likvideeriks omal kulul avariiolukorra ja nõuaks seejärel omanikult raha sisse. Ka Tallinna linn suutis jõuvõtetega lammutada J. Köleri 2 ebaseadusliku ehituse vaid tänu pikale protsessile järgnenud kohtuotsusele. Muinsuskaitse valdkonnas on korduvalt olnud olukordi, kus riigi või omavalitsuse eraldatud raha tuleb ümber jaotada, sest omanik keeldub koostööst ja eelistab pigem lasta hoonel laguneda. Ka värskeim katastroof, Ahja mõisa põleng, johtus ennekõike kohalike hoolimatust suhtumisest.

Paraku ei ole Eestis mõistetud, et rahvusliku kultuuripärandi omanik olemine ei ole karistus, vaid suur privileeg. Omanikel on võimalus küsida toetust, sest mälestiste korrastamine võib olla kulukam kui tavaline remont. Kummalisel moel on aga omanike seas levinud suhtumine, et mälestises või miljööväärtuslikul alal elava inimese kodu tuleb remontida 100% ulatuses ainult riigi või omavalitsuse raha eest ja omanik ei pea midagi tegema. Teoreetilisest võimalusest hoolimata jätavad paljud toetusetaotlusega tulemata, kuna arvavad, et riigi eraldatud nadist 15 miljonist kõigile ei jagu.

Trööstitu on olukord ennekõike seal, kus mälestisele ei osata leida uut kasutust, tihti on siingi seos riigi regionaal- ja finantspoliitikaga. Muinsuskaitsjate jahmatuseks on näiteks EAS mitmeid aastaid eelistanud ääremaade mälestisi ja kohalikku tööhõivet mõjutavatele väikeprojektidele hoopis Tallinna hotellide ehitamist. Halvas olukorras ja ilma mõistliku kasutuseta mälestisi on kõikjal maailmas, ka UNESCO maailmapärandi nimekirjas on arvukalt avariilisi objekte, oma abitu ja suutmatu suhtumisega oleme aga kindlasti edetabelis kõrgel kohal.

Mälestiste remontimisel ja restaureerimisel tuleb järgida muinsuskaitseseadusega seatud piiranguid, mille mõte on tagada asjatundjate poolt läbimõeldud ja -kaalutud tegevus. Väheseid teadmisi toetav raske rahakott võib olla mälestisele palju ohtlikum kui ajahammas või ilmastik. Alati tuleb meeles pidada, et enamik mälestistel toimuvast on pöördumatu iseloomuga.

 

Mälestiste tunnused

Riigikontroll märkis, et on veel hulgaliselt kaitse alla võtmata väärtuslikku kultuuripärandit ja mälestise staatuses on asju, mis seda ei vääri, samuti, et mälestiseks tunnistamise kriteeriumid ei ole kirjalikult formuleeritud ega avalikustatud. Kultuuripärandi mõiste on ajas pidevalt täienev, sest uut pärandit tekib meie ümber iga päev ning ajalise distantsiga muutub ka suhtumine inimese loodud keskkonda, areneb inimeste teadlikkus. Võib ju ka unistada, et ehk kunagi oskab Eesti ühiskond oma pärandit väärtustada ilma seda riiklikult reguleerimata.

UNESCO on maailmapärandi objektide valimiseks kehtestanud kuus kriteeriumi, mis on oma olemuselt väga üldised ja sobivad peaaegu kõige kirjeldamiseks, neidki sõnastatakse iga paari aasta tagant ümber (näiteks hoonetüübi või arhitektuurse või tehnoloogilise ansambli või maastiku silmapaistev näide; traditsioonilise inimasustuse, maa- või veekasutuse silmapaistev näide jne). Täiusliku ja täpse kriteeriumide loetelu kehtestamisega kaasneb oht, et vajaliku kriteeriumi puudumine võib tulevikus mõne olulise objekti välistada.

Muinsuskaitseameti peadirektor väitis oma vastulauses, et muinsuskaitseamet ei ole seni valdkonnauuringutega tegelenud, ometigi on käivitatud mitmeid olulisi uuringuid nagu raudteejaamad, meiereid, tuulikud, sõdadevaheline ja nõukogudeaegne arhitektuur, Ruhnu küla jne. Uurimistulemuste põhjal on kaitse alla võetud uusi mälestisi, veel olulisem on see, et amet on tutvustanud uuringute tulemusi omavalitsustele ning teinud neile ettepanekuid väärtustada kohaliku tähtsusega pärandit planeeringuga. Täna kaitse all olevate nimekirjade ülevaatamine on pikk, tänamatu ja väga vastutusrikas töö, sest juba praegu kahetsetakse 2000. aastate algul tehtud väljaarvamisi, muu hulgas on tõsiselt kõne all olnud mõni objekt ka uuesti kaitse alla võtta.

 

Teavitustöö

Riigikontrolli tuleb tõsiselt kiita omanike küsitlemisega läbi viidud omapoolse teavitustegevuse eest, sest see on tööpõld, mis nõuab lõputut ja järjekindlat harimist. Muinsuskaitseamet ise on oma võimalusi ja inimesi arvestades tegelenud tõsiselt, kuigi mitte piisavalt, oma põhimõtete selgitamisega. Päris palju on tehtud konkreetsetele sihtgruppidele suunatud üritusi, näiteks teabepäevad Koguval ja Ruhnus, räägitud on raudteejaamadest ja meiereidest, toimunud on kirikuõpetajatele suunatud koolitused. Ameti esindajad on olnud tihti kaasatud maa- ja omavalitsuste teabepäevadel, välja on antud mitmeid trükiseid ja huvipakkuvat materjali on ka ameti koduleheküljel.

Infotulvas ja -müras läheb paratamatult palju kaotsi ja seetõttu on küsimusele „kas teid on teavitatud?” alati lihtsam vastata „ei!”. Paraku on palju ka neid inimesi, kes arvavad, et pakutavat teavet ignoreerides või kaitsekohustusteatist mitte vastu võttes vabastatakse ennast vastutusest pärandi säilitamise eest.

Riigikontrolli aruandes leidub lisaks väga vajalikele tähelepanekutele ka mõningaid praktikule küsitavana tunduvaid soovitusi, ent vaieldamatult on tegu kaaluka ja läbimõeldud dokumendiga, mida soovitan lugeda kõigil kultuuripärandist huvitatud inimestel. Jääb vaid loota, et aruannet osatakse võimalikult hästi ära kasutada valdkonna edendamiseks ja kultuuripärandi huvide kaitseks.

Autor oli muinsuskaitseameti järelevalveosakonna juhataja aastatel 2002–2007.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming