Aitab sotsiaalpartnerlusest

Kaarel Tarand

Käib riigi osalusega ettevõtete nõukogude tööpostide jagamine. Alati on selles tegevuses olnud tugevaid draamaelemente. Et asi on avalik, siis saab kohtade jaotamise käigus ilmtingimata kannatada nii erakondade kui riigivõimu maine. Sest kuigi see võib olla ekslik, on tugev mulje, et kohti nõukogudes ei jaotata mitte asjatundmise ja aususe alusel, vaid mingite kummaliste ja põhjendamata preemiatena “omadele” või siis tasuks teenete eest. Et see kord selliseks on kujunenud, pole kaugeltki poliitikute ja erakondade tegevuse vili. Suurema panuse kehtiva süsteemi kujunemisesse on andnud Eesti ettevõtluse juhtfiguurid. Neile on see ka väga mugav olukord, et avalikkuse kriitikanooled lähevad põhiliselt poliitikute pihta, kelle kõrval näevad nemad ettevõtete nõukogudes välja kompetentsete ja erapooletute juhtidena. Aga just ettevõtjate osalemine riigifirmade juhtimises on korruptsiooniohtlik või vähemasti huvide konflikti põhjustav olukord. Ühe või teise ettevõtja võimalik tulu töö eest riigifirma nõukogus aga võib tuhandeid kordi ületada selle pisku, mis tasuna sama töö eest makstakse välja näiteks riigikogu liikmele.

Jah, meil on ettevõtlusesse soojalt suhtuv riik. Ettevõtjaist kui riikluse alustaladest on aastaid ülivõrdes rääkinud ka poliitikud ja mitte sugugi ainult need, kelle erakonnad on konkreetseilt ettevõtjailt toetussummasid küsinud ja saanud. Tööandja, töökohtade looja on justkui pooljumal, kelleta tänamatuid palgasaajaid-närukaelu olemaski poleks. Või kui oleks, siis vireleksid nad kirjeldamatus vaesuses.

Riigivõimu ja ettevõtluse “sotsiaalpartnerluse” mängureeglid, mis kehtivad tänaseni, põlistati 1999. aastal. Üks osa neist nägi ette seda, et ettevõtlustipud saavad koha riigiettevõtete nõukogudes. Ja saidki. Toona käsitleti seda positiivse sammuna, oskusteabe lisandumisena. Aga küsigem, kas avalik võim ikka sai, mida tahtis? Või sai ta ainult selle, mille oli juba enne saanud ehk sponsorraha valimiskampaaniaks? Ja riski kallutatud otsuste näol tulevikuks.

Miks peaks inimene, kellel juba on oma ettevõtted, kippuma juhtima veel mõnd talle mitte kuuluvat, võõrast ettevõtet? Kas altruismist? Kaugeltki mitte. Informatsioon on see, mis maksab. Võtame näiteks Eesti Energia kui seni suurima riigile kuuluva ettevõtte. End selle kontserni nõukokku lobistanud ettevõtja vaated firmale võib jagada kaheks. Esiteks, suur ettevõte korraldab suuri hankeid, see tähendab, pakub tööd paljudele teistele ettevõtetele, nii tootjatele, ehitajatele, teenindajatele kui teistele. Turvameesteni välja. Kui sul on firma strateegilisest arengukavast, investeerimis- ja hankeplaanist varem ja konkurentidega võrreldes täpsem ettekujutus, saad teha ka konkursil parima pakkumise, seega kindlustada oma firmadele töö ja endale kasumi. Kõik on täiesti legaalne.

Teine ja olulisem punkt aga on ettevõtte tulevik. See, et ka Eesti peab oma elektrituru liberaliseerima, teisisõnu lubama konkurentsi elektritootmises, on teada juba mitu aastat. Eesti erakapital (mis himustas riigilt energiaettevõtet osta juba aastal 1997) on valmis energiasektorisse investeerima. Eelis uute jaamade planeerimisel on kahtlemata neil, kes tunnevad paremini ülekandevõrke ja tarbimist, aga samuti raha liikumise eripära elektriäris. Ja, mis tähtsaim, tegelikke hindu. Kui näiteks Eesti Energia viimases nõukogus tegutsenud Urmas Sõõrumaa või Toomas Luman leiavad end paari aasta pärast ühtäkki elektrijaama omaniku rollis, on kõik jälle legaalne. Vaevalt et neil põhjendusi napib selle kohta, miks nad äriala vahetasid. Aga õiglase konkurentsi tagamist rangelt silmas pidades ei tohiks riigimonopoli seisundist vabaneval tegevusalal ühtedele rahaomanikele teiste ees eeliseid võimaldada. Samadel põhjustel saab kahtluse alla seada ettevõtjate (kellel on mitmekülgseid huvisid) tegutsemise ükskõik millise riigiettevõtte nõukogus.

Nii, nagu ettevõtjad end neisse nõukogudesse aastaid tagasi sisse lobistasid, tuleb nad sealt nüüd ka välja lobistada, et vabale konkurentsile mitte kahju tekitada. Ja samas tõsta nende nõukogude vastutusvõimet. Poliitik ettevõtte nõukogus peab vähemasti nelja aastagi tagant oma mandaati valijate juures uuendamas käima, ettevõtja mitte kunagi. Parim oleks mõistagi, kui riigile kuuluvate ettevõtete strateegiline juhtimine nõukogudes oleks antud avaliku teenistuse ametnike kätte. Poliitikute osaks oleks õigusruumi loomine parlamendis ning arengukavade kehtestamine, ametnike rolliks juhatuse tegevuse strateegiline suunamine ning kontroll. Ettevõtjatele jääks õnn olla ausas mängus õiglaselt ehk teistega võrdselt koheldud. Iga muu toimimisviis on kallim.