Aja tahakeeramine filosoofias

Eik Hermann

Gilles Deleuze, Bergsonism. Tõlkinud Margus Ott. Ilmamaa, 2008. 120 lk. Gilles Deleuze on minu jaoks väga oluline mõtleja. Tema puhul võin julgelt tarvitada seda nii äraleierdatud ja umbusku tekitavat väidet: ta muutis minu elu. Leidsin ta, nagu kõik muudki tähtsamad asjad oma elus, otsakomistamise teel. Katse juristiks saada oli läbi kukkunud, olin Suurest Ülikoolist üle läinud õppeasutusse, mida ümbritses ligitõmbav põrandaalususe oreool, õppima ainet, mis kindlustab läbikukkumise tööjõuturul ja üleüldise nurjumise, ise veel selle üle uhke, samas kõhus närimas kahtlus, kuidas see kõik lõppude lõpuks välja kukub.

Juhtus see, mis minuga ikka vahel juhtub: armusin pööraselt. Üks mälupilt tuleb ähmaselt meelde: olen palavikus, torkiv kampsun on seljas, joon meega teed, higistan ja tunnen end ebamugavalt, kirjutan pikki ambivalentseid armastuskirju välismaal viibivale tütarlapsele ning loen tundide viisi oma esimest välismaalt tellitud raamatut, Deleuze’i ja Félix Guattari kahasse kirjutatud „Anti-Oidipust”, nagu see oleks armastuskiri.

 

„Anti-Oidipus”

See oli tõeline ilmutus. Ah et filosoofiat võib siis ka niiviisi kirjutada?! Ma lugesin seda raamatut, lugesin ega uskunud oma silmi. Kui ma lõpuks terveks sain, olin paranenud ühtlasi ka nii mõnestki muust asjast. Mõnele noorele mõjub nii vahest Nietzsche „Zarathustra”. Mulle mõjus Nietzsche pompoossus võõrastavalt ja tekitas kahtlusi. Kuid see raamat siin rääkis minuga minu enda keeles ja oli sõna otseses mõttes erutav: jultunud, seksikas ja stiilne. Kuigi mõttekäike oli vahel lausa talumatult keeruline jälgida ja mõistus andis mitu korda alla, siis kõhutunne aitas kõige kiuste järge hoida. Lugeda „Anti-Oidipust” rohkem niuete kui peaga: see oli lugemisretsept, mis pakkus mulle parimat pinget.

Olin keskkoolis avastanud enda jaoks Freudi ja psühhoanalüüsi. Seksi, elu ja surma suhe oli teemade ring, millest oli mõnus ja intrigeeriv mõtelda. Mulle meeldis katsetada seda teemastikku erinevate inimeste peal, et näha, kust nende piirid jooksevad. Olin harjunud konservatiivsete reaktsioonide ja etteheidetega psühhoanalüüsile, mis kinnitasid mu jaoks vaid üht: tõde on mõnede jaoks liiga traumaatiline, et nad iial suudaksid seda endale tunnistada. See oli Freudi postuleeritud tõrjemehhanismi musternäide. Nii olin omal tagasihoidlikul moel sattunud religioossesse ringmängu.

Kuid Deleuze’i ja Guattari etteheited Freudile tulid teisest suunast kui tavaliselt: nad ei ütle, et Freud läks liiga kaugele. Nad ei tõrju. Vastupidi, nende väide on, et Freud jäi poolele teele toppama ja leiutas tõhusa pidurdusmehhanismi, mis aitaks ka teistel poolele teele pidama jääda. Kõik see on liiga lihtsustav, liiga mõnus, et olla tõsi, kirjutavad nad. Nad heidavad Freudile ja üldse psühhoanalüüsile ette, et see leiutab mehhanisme, mille abil sulgeda loovate liikumiste avalisus kopitavatesse tupikutesse. Millest küll see alatine obsessiivsus „mina”, „emme” ja „issi” ümber, küsivad nad põlglikul toonil.

Freud ja pidur! Ma ei oleks iial sellega nõustunud, kui Deleuze’i ja Guattari poleks oma intensiivses kirjaviisis kuumavereliste väidete vahele puistanud peadpööritavas koguses külmi ja obsessiivselt järjekindlaid analüüse, mis hämmastasid oma ranguse ja täpsusega. Psühhoanalüüsiga oli minu jaoks igaveseks lõpp.

Nii see algas. Võtsin kätte ja lugesin läbi kõik, mis ma Deleuze’ist kätte sain. „Läbirääkimised”, „Dialoogid”, Nietzsche-raamatu ja nii edasi. Midagi oli tema moodi filosoofiategemises väga õiget. Rohkemat ei saanudki tahta. Kui varem oli filosoofia olnud mulle abstraktne ja elukauge asi, küll huvitav, aga samamoodi huvitav nagu lahendada matemaatikaülesandeid või proovida detektiiviromaani lugedes mõrvarit ette ennustada, siis nüüd sai filosoofiast midagi konkreetset ja käegakatsutavat. Pilvedeülesest jumalikkusest sai korraga põrandaalune jumalikkus – võimalik, tehtav.

 

Idioot filosoofias

Deleuze annab jõudu. „Nagu soe tuul,” ütleb ta Spinoza kohta, aga sama hästi sobib see ka ta enda kirjeldamiseks. Minu jaoks oli tollal enesestmõistetav, et mõtlemiskiirus on tähtis. Võrreldes ennast inimestega, kes suutsid murdosasekundilise reaktsiooniajaga mu väidetele vastu tulistada; kogedes enda abitust ja ehk ka rammetut viha teadmises, et nende vastustes on midagi mäda, aga samas mitte suutes kohe öelda, mis täpselt, ning kirudes ennast, kui tund-kaks hiljem lahendus mulle kristallselgena pähe lõi („miks a-la-ti nii hilja?”); imetledes neid, kes suutsid aukartustäratava loomulikkusega puistata mälust ridamisi nimesid, fakte, terveid pikki tsitaate – kõik see oli ikka ja jälle tekitanud närivat jõuetustunnet, et minus on midagi parandamatult puudulikku.

Võite ise ette kujutada, kui värskelt mõjus selle kõrval keegi, kelle loomingut olin hakanud hindama vaata et üle kõige maailmas ja kes julges tunnistada, et kiirus pole kunagi olnud tema tugev külg. Veel enam, Deleuze näitas mulle, et on asju, milles aeglusega on võimalik saavutada tunduvalt enam. Kiired inimesed ei oska mäluda ning tuhisevad pisikestest tänavaotstest mööda. Aeglus teeb lõppkokkuvõttes kiiremaks kui kiirus, kuigi … aeglasemalt.

Oma ainsas teleintervjuus, mille Deleuze andis tingimusel, et see läheb eetrisse pärast tema surma, mainib ta Umberto Ecot – meest, kes esindas minu silmis ehedaimal kujul kõike, mis seondub välkkiirete reaktsioonide, harituse ning laialdase lugemusega ja keda ma nende omaduste pärast ka omajagu kadestasin. Deleuze seevastu tunnistab, et kogu respekti juures tema vastu ajab Eco talle hirmu peale: „nagu vajutaks nupu peale: ta võib rääkida absoluutselt igal teemal; ma ei kadesta seda sugugi”. Deleuze’i meelest pole sellel mingit pistmist harituse või eruditsiooniga. Ei ole midagi kadestusväärset abstraktses teadmises, mis on saadud nii igaks juhuks, ilma igasuguse põhjuseta.

Samas intervjuus kirjeldab Deleuze, kuidas ta ise töötab. „Mina unustan kõik ära. Isegi kui ma olen mingil teemal varem juba kirjutanud, pean ma ikkagi otsast alustama, kui ma sellest uuesti tahan kirjutada.” Unustamine on OK.  Veel enam, Deleuze juhib ikka ja jälle tähelepanu Nietzsche lõikudele sellest, kuidas aktiivne unustamine on osa suurest tervisest.

Kõik see kõlab, nagu oleks Deleuze’i puhul tegemist idioodiga filosoofias. Lühike mälu, aeglane mõtlemine: idioot mis idioot. Võib-olla tõesti. Aga sel juhul on ta tundlik, võluv ja geniaalne idioot. Ja kui tema teoseid lugeda, siis on näha, et see töötab: tema moodi on võimalik midagi luua, kusjuures midagi värsket ja võimast. See oli lihtne tõdemus, mida ma tollal hädasti vajasin.

 

 

Vastuste problematiseerimine

Harjumatute väärtuste hindatõstmise kõrval oli aga minu meelest vähemalt sama tähtis Deleuze’i stiil, tema uudne lähenemine filosoofiale. See, kuidas ta oma teoseid komponeerib – mida aeg edasi, seda julgemalt –, on oma värskusastmelt võrreldav vaid ühe teise kaasaegse filosoofilise praktika uuendaja, Michel Foucault’ loominguga. Nad teevad filosoofiat teisiti. Nende looming on sündmus, mis on sama ootamatu, ennustamatu ja ebavajalik, kui oli Nietzsche avantüür pool sajandit enne neid.

Deleuze ei usu lihtsatesse vastustesse. Ta ei kirjuta loosungite abil. Vastuste asemel eelistab ta võtta mõne teema, laotada selle enda ette nagu maastiku ning seejärel sõeluda maastik läbi, nii et vastuste väljast saab küsimuste väli – ta n-ö problematiseerib teema.

Lugeja satub paratamatult esialgu hätta, sest Deleuze’i tekstis ei ole rõhu all ühtegi klassikalise filosoofia telgmõistet (tõde, ilu, subjekt jm). Ta ei kirjuta otseselt isegi nende mõistete vastu, neil pole ei positiivset ega negatiivset kandepinda. Ta muudab need mõisted problemaatiliseks, näidates, et saab mõelda ka muust suunast pihta hakates.

Tihtilugu on mul ette tulnud, et mõni lause Deleuze’i tekstist jääb pikemaks ajaks pähe kummitama. „Kuidas ta sai nii öelda? Mis õigusega? See ei tähenda ju midagi?!” Ja mõtted käivad peas siia ja sinna. Enamasti on vastus tekstis eneses peidus, kuigi võib olla kümnete lehekülgede kaugusel. Sarnaselt hea detektiivkirjanikuga ei kiirusta Deleuze kõiki saladusi kohe avama.

Nii juhtubki, et kuni vastamata küsimused aju tagasopis mõlguvad, hakkavad toimuma pisikesed muutused tajumises: ma hakkan nägema võimalikke vastuseid väljaspool raamatut, seostama neid erinevate eluolukordade ja teooriavõrgustikega. Ilmuvad vastusefragmendid. Kõige parematel päevadel, alati täiesti ootamatult, kõige ennustamatumates seostes paneb piltmõistatus ennast ise kokku. Siis on küll hea tunne. Ma ei ole mitte ainult leidnud lahendust ühele konkreetsele probleemile, vaid näen ühtlasi edaspidi asju ja olukordi teistmoodi, ning olen sestap õige natukenegi kiirem kui varem.

 

Ajale tahakeeramine

Deleuze on kirjutanud tervelt kolm teost, kus käsitletud Henri Bergsoni loomingut. Esimene neist on äsja eesti keeles ilmunud „Bergsonism”, ülejäänud kaks on otsesemalt pühendatud filmikunstile: „Kino 1: liikumispilt” ja „Kino 2: ajapilt”, kuid sisaldavad olulisi lisandusi „Bergsonismi” tehtud analüüsidele.

Kui proovida kokku võtta, mis oli Bergsoni puudutavates teostes sellist, mis tekitas minus neid äsja kirjeldatud painama jäänud hämmeldushetki (ja neile vastavaid taipamishetki), siis valdavalt on need seotud aja temaatikaga. Need teosed kubisevad ajalisusega seotud paradoksaalsena näivatest ideemonstrumitest – tunne on, nagu viibiks pidevalt mingil kummalisel filosoofilisel väljanäitusel.

„Bergsonismi” põhiline painaja minu jaoks oli (ja on siiani) ennekõike küsimus: mida tähendab soovitus püstitada filosoofilisi probleeme pigem aja kui ruumi mõistetes? Mida tähendab mõtelda ajas ehk kestuses, mõtelda ruumi vastu? Me võime isegi intuitiivselt mõista selle eristuse olulist, selle potentsiaali viia meid kuhugi võõrastele karjamaadele, aga kuidas seda kõike ikkagi praktikas ellu viia?

Eelmise küsimuse n-ö alampainajana kerkib uus küsimus: mida ikkagi tähendab, kui heidame kõrvale eristuse ühe ja mitme, sarnase ja erineva vahel ning räägime selle asemel kahte tüüpi paljustest, nimelt käesolevatest ja väesolevatest paljustest? Kuidas see kaadervärk ikkagi töötab, kuidas ta „käib”? Kas ta üldse käib?

Ühes kurikuulsas kirjas kirjeldab Deleuze oma lähenemist filosoofiaajalooliste teoste kirjutamisele. Ta kirjutab, et ta käsitas filosoofia ajalugu „teatava tahakeeramisena või – mis teeb sama välja – patuta eostamisena. Ma kujutlesin, et ronin autorile selga ja sünnitan talle lapse, mis oleks tema oma, aga oleks samal ajal ka monstrum. On väga tähtis, et see oleks tema laps, sest autor pidi tegelikult ütlema kõike seda, mida ma panin ta ütlema. Aga ta pidi olema ka monstrum, sest pidi läbi tegema kõikvõimalikke nihutusi, kõrvalekaldeid, sissetunge, salajasi väljajätteid, mida ma tõeliselt nautisin. Mu raamat Bergsoni kohta on minu meelest selle klassikaline näide.”

Võib-olla tuleks neid väiteid natuke korrigeerida. Lõppkokkuvõttes pole tahakeeramise objektiks siin mitte ainuüksi Bergson, vaid kogu meie tavapärane käsitus ajast. Aega ei keerata siin mitte üksnes tunni võrra taha nagu sügiseti, vaid sellelt kaotatakse üldse ühikud. Aeg on midagi hoopis muud, kordab Deleuze Bergsoni kummitusliku kajana. See pole ei ruumi neljas mõõde ega ka puhtsubjektiivne nähtus.

Nii ilmub me silme ette üks vägagi äratundmatu maailm. See on meie maailm. Me võõrastame algul seda, aga üksnes sellepärast, et me ei ole seda maailma kunagi nende silmadega vaadanud ega tunnetanud.

Minevikust on siin maailmas saanud see, mis on, olevikust aga see, mis oli. Iga hetk on siin korraga kahetine: üheaegselt nii minevik kui olevik. Olevik ei saa kunagi minevikuks, vaid jääb alati mööduvaks hetkeks, mis hoomamise hetkel on alati möödas, alati olnud; minevik küll kasvab, aga mitte otseselt oleviku arvelt, vaid mõõtmete lisandumise teel.

Kõik see meenutab ulmefilmi, kus kaks sõpra on sattunud juhuse tahtel droogi nimega kaine mõtlemine mõju alla. Tänapäeval, mil alkoholimüügile seatakse järjest rangemaid piiranguid, tubakaaktsiisi üha tõstetakse ning narkootikumilaadungid peetakse ridamisi piiri peal kinni, võivad sellel droogil olla täiesti omad võlud ja eelised.

Deleuze’i „Bergsonismi” ilmumine eesti keeles on oluline sündmus. Nende kahe prantsuse autori kombinatsioon on hõrk ja õhuline. See pakub ühe varuväljapääsu neile Eesti filosoofiamaastikule eksinuile, kellele ei ole meeltmööda ei analüütilise filosoofia sümboliiha ega arad probleemiasetused või saksa filosoofia raskus, mis lõhnab õlle ja rasvase liha järele. See pakub ühe uue võimaluse neile, kes on huvitunud jalad maas unistamisest.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming