Ajalooõpik

Allan Kasesalu

patriootiline katekismus või tõeleksikon

Tõnu Tannberg, Ain Mäesalu, Tõnis Lukas, Mati Laur, Ago Pajur, EESTI AJALUGU. Avita, 2001. 320 lk. Andres Adamson, Toomas Karjahärm, EESTI AJALUGU GÜMNAASIUMILE. Argo, 2004. 296 lk. Lauri Vahtre, EESTI AJALUGU GÜMNAASIUMILE. Ilo, 2004. 334 lk.

Alanud õppeaasta eel ilmunud kaks järjekordset gümnasistidele suunatud ajalooõpikut, mille aines põhimõtteliselt kattub, tekitab küsimuse, kas meie paljukannatanud kodumaa ajaloo õpetamist võibki lõputult uuendada, lisades sinna sama faktoloogia põhjal uusi tõlgendusi. Või on viimase aja jooksul lisandunud sedavõrd palju uusi teadmisi, mis lubavad senist ajaloonägemust põhjalikult täiendada?

Hiljutises vestluses ühe ajalooõpetajaga püstitasin küsimuse, kas mitme pealtnäha erineva ajalooõpiku samaaegne kasutamine õppeprogrammi täitmisel ei tekita probleeme selles mõttes, et samadele sündmustele/protsessidele/isikutele antakse erinev hinnang. Ei, vastas ta, probleem on pigem selles, et õpikukoostajad esitavad teatavate sündmuste kohta liiga detailset materjali, jättes samas mõne teise sündmuse vaeslapseossa. Vaevalt me saavutaksime ajalooõpikute adekvaatsuse hindamisel ? küsitledes suuremat hulka ajalooõpetajaid ? märgatavalt erineva tulemuse: ju tuleneb igaühe hinnang ikkagi erinevast ettevalmistusastmest ja maailmavaatest. Kuid püüdkem allpool lihtsa võrdluse abil heita pilk meie ajaloo mõningatele sündmustele/isikutele/nähtustele, et näha, kui erinevalt on suudetud sama asja tõlgendada.

Kuidas ikkagi hinnata Eesti sattumist SAKSA (Euroopa) kultuuriruumi? Kas Eesti Omavalitsus ja Eesti NSV valitsus on võrreldavad nähtused? Millised sündmused mängisid peamist rolli Eesti taasiseseisvumisel? Need on vaid mõned näited sõlmküsimustest, mis tekivad meie ajalooõpikuturule paisatud raamatutega tutvumisel. Probleem, miks üks autor ühte asja rõhutab ja teise tagaplaanile või mainimata jätab, on ilmselt keerulisem kui allakirjutanu suudaks hoomata, kuid alati jääb võimalus võtta kasutusele järjekindel metoodika, mille abil asjasse vähegi selgust tuua.

Koostajate poole pealt jagunevad Eesti ajalugu käsitlevad õpikud (käesolevas artiklis on vaatluse all kõige viimased väljaanded) laias laastus nn. Tartu ja Tallinna puntide vahel. Ülikoolis õppejõududena tegutsenud/tegutsevate ajaloolaste kollektiivile (T. Tannberg, A. Mäesalu, T. Lukas, M. Laur, A. Pajur) sekundeerib Tallinna Pedagoogikaülikooli õppejõud A. Adamson, kes pärast koostööd S. Valdmaaga mitme varasema õpiku väljaandmisel on viimase õpiku kaasautoriks valinud T. Karjahärmi (duo). Pigem Tartu pundile lähemal seisev L. Vahtre (üksiküritaja) on saanud hakkama nägusa õpikuga, kus ta, hoolimata oma kaanelubadusest ?las aeg lihtsalt jutustab oma lugu, ja meie kuulame?, ei jaga õpetlikku selgitust mitte vähem kui ülejäänud autorite kollektiiv kokku. Pigem sobib tema lubadus kogu Tartu pundile, kelle käsitlus on tõesti põhjalik ja ilma liigsete kommentaarideta.

Võttes ette praegu meie keskkoolides kasutatavate ning eeldatavasti kohe kasutusele võetavate peamiste Eesti ajaloo õpikute nimestiku, vaadelgem nendes esitatud materjali põhjal allakirjutanu valikul toodud probleemide ja sündmuste esitust.

 

Muistne vabadusvõitlus 

Kollektiivi järeldusel oli sõjaline ja diplomaatiline ülekaal vaenlase poolel, kuigi eestlased kohanesid muutuvate olude, s.t uute vastastega. Samuti polnud veel välja kujunenud riik ning sidemed üksikute maakondade vahel olid nõrgad. Kuigi eestlased olid sunnitud lõpuks alistuma, kuulub muistsele vabadusvõitlusele tähtis koht meie ajaloos. Tehti ju oma vabaduse säilitamise nimel kõik, mida osati ja suudeti, ning just meie esivanemate vapper vastupanu innustas veel sajandeid võitlusele vabaduse ja iseseisvuse eest (lk 49-50).

Duo toodud allajäämise põhjused kattuvad eelmistega, kuid järeldustes minnakse hoopis kaugemale (olgu mainitud, et Andres Adamsoni ja Sulev Valdmaa ?Eesti ajalugu gümnaasiumile? kirjastuselt Koolibri on kõikvõimalike järelduste tegemisel tunduvalt tagasihoidlikum), väites, et eestlased ei alistunud tingimusteta, vaid lepinguliselt, säilitades autonoomia, isikliku vabaduse, omad tavad jne. Eesti kaotas küll võimaluse ise oma saatust määrata, kuid temale laienesid õhtumaa kultuurimõju, õiguslikud normid ja ühiskonnastruktuur. Peipsi järve joonele nihkunud läänekristluse piir ? see oli ka sõjalis-poliitiline ? võimaldas meil hiljem rahvana püsima jääda, hoides ära ähvardava Vene vallutuse ja järgneva venestuse (lk 46).

Vahtre toodud allajäämise põhjused kattuvad üldjoontes eespool nimetatutega (lk 52 ? 54), ning ka tema rõhutab euroopaliku kultuurivälja mõju tugevnemist (lk 55-56). Samas jäi 1227. aastaks alla heidetud Eesti staatus ebaselgeks, sest võimusuhted polnud lõplikult paika pandud. Selge polnud seegi, mil määral eestlased on oma vabaduse kaotanud. Praktiliselt oldi vabad, vaid vormilise ülemvõimu all ning oma vanade vanemate võim säilis suures osas Eestis: Virumaal, Järvamaal, Läänemaal ja Saaremaal (lk 57).

Vahemärkusena olgu öeldud, et esimene silmatorganud lahkheli õpikute vahel puudutab juba Lübecki/Lüübeki linna asutamist. Kollektiiv ja duo toovad ära asutamise 1143. aastal (vastavalt lk 36 ja lk 39) ning antud juhul on jutt esmaasutamisest. Vahtre järgi: ?1159. aastal rajasid nad (s.o sakslased) oma esimese Läänemere-äärse linna, Lüübeki, millega saksa idakaubandus sai kindla tugipunkti? (lk 31). Ometi oli tegemist tulekahjujärgse linna taasasutamisega, õpiku kasutaja näeb aga ainult faktilist ebakõla.

Näiliselt kauge muistne vabadusvõitlus ja selle tähendus on omandanud kindla koha kaasaja Eesti ja eestluse identifitseerimisel ehk nn naasmisel juurte juurde. Kui nõukogude ajal sobis ajalootundides korrutada Carl Robert Jakobsoni nüüdseks juba ligi 140 aasta vanust postulaati ?700-aastasest orjapõlvest? (mis seetõttu senini lihtrahva mällu on sööbinud), siis nüüd usume, et allajäämine toonases võitluses päästis meid hoopis ühest teisest ja tunduvalt jubedamast orjapõlvest.

 

Paju lahing

Eesti lähiajaloo historiograafia uusim suund on kodu-Eestis seotud eelkõige iseseisvuse taastamisele eelnenud murranguliste sündmustega.  Üks esimesi pääsukesi oli Erik Virbsoo  1989. aastal Loomingu Raamatukogus ilmunud ?Lugusid möödunud aegadest?. Oli see esimene, teine või neljas, pole antud juhul tähtis, kuid selleaegseid väljaandeid iseloomustab ennekõike heroiseeritud ajalookirjutus, mille mõju domineerib meedias senini. Õpikute koostajadki pole selles vallas ? kas keskenduda noorsoo patriootilisele kasvatamisele, järgides Konstantin Pätsi aegseid traditsioone, või püüda esitada tõde sellisena, nagu see meile tänase seisuga tundub? ? veel üksmeelt saavutanud. Olgu selle näiteks leitnant Julius Kuperjanov ja Paju lahing?

Laulva revolutsiooni aegu hakati Paju lahingut kujutama vaata et Vabadussõja põhisündmusena. Patriootilisest ajalookirjutusest rõhutatult eemalduda püüdnud ülikooli õppejõudude kollektiiv pole aga  vajalikuks pidanud oma üheksale leheküljele mahtuvas Vabadussõja käsitluses nimetet lahingut isegi mainida.

Lahingu kohta, mida Erik Virbsoo nimetab ?kõige ägedamaks võitluseks Vabadussõja algperioodil? (lk 69), kirjutab A. Adamsoni juhitud duo (sedagi küll ainult pildiallkirjas), et ?lahing oli tegelikult mõttetu, ühe Eesti kindrali sõnul ?lipnike lahing?, kuid see ei tee olematuks Paju väljadel üles näidatud mehisust ja ohvrimeelsust? (lk 192). Vahtre aga märgib patriootilist joont pidades, et ?lõunarinde otsustavaim heitlus toimus kuu viimastel päevadel (s.o jaanuari) Valga lähistel, Paju mõisa väljadel. Ühelt poolt läksid tulle eestlased ja soomlased, teiselt poolt venelased ja lätlased. Lahing oli ohvriterohke, langes ka leitnant Kuperjanov. Punaväed löödi sellegipoolest puruks, misjärel Eesti armee hõivas nii Valga, Võru kui Petseri?? (lk 204).

Kui eeltoodud näited panevad ajalootundi juhtiva õpetaja suhteliselt mõõdukalt proovile, siis meile ajaliselt lähemad Saksa okupatsioon ja Nõukogude okupatsioon ? mis on suhteliselt vähem läbi uuritud ? annavad talle küll avara võimaluse õpikus öeldu tausta avamiseks.

 

ENSV ja EOV võrdlus

Ülikooli õppejõudude kollektiiv neid moodustisi otseselt võrdlema ei kipu, kuid märgib, et ?Saksamaa huvide kõrgeimaks esindajaks oli kindralkomissar Karl Sigismund Litzmann?, kelle kõrvale loodi eestlastest koosnev Eesti Omavalitsus, mille otsustamisvõime oli piiratud okupatsioonivõimude käskude-korraldustega. Kohalikku elu juhtisid endiselt maakonna-, linna- ja vallavalitsused, kuid nende juhte ei valitud, vaid määrati ametisse ning nad allusid lisaks Omavalitsusele ka sakslastest piirkonnakomissaridele? (lk 260).

?Eesti NSV võimustruktuur oli analoogiline NSV Liidu omaga, kus juhtiv koht oli kommunistlikul parteil?, mis allus täielikult Moskvale (lk 269).

Duo kirjutab, et ?Omavalitsuse tegelikud võimalused maa elu juhtida olid tühised isegi ENSV marionettvalitsusega võrreldes? (lk 238).

Vahtre aga tõdeb, et ?ENSV valitsusel oli oma piiratud otsustusõigus, mida võib võrrelda dr. Hjalmar Mäe ja Eesti Omavalitsuse omaga Saksa ajal?? (lk 261).

Antud teema puhul sirutub käsi taas automaatselt esimese õpiku järele, et vaadata järele, mis siis tegelikult toimus. Mõne aja eest Tõnismäe pronksmehe (see avati mälestussambana ?Tallinna vabastamise 3. aastapäeva puhul fa?istlikest röövvallutajatest?, seega 1947. aasta 22. septembril) juures toimunud üritusega seoses kinnitas meie massimeedia punaveteranidele vastulööki andes, et 1944. aasta 22. septembril Tallinna mitte ei vabastatud, vaid vallutati.

Kuna probleem on värske, huvitab kahtlemata paljusid, kuidas siis tegelikult oli. Ülikooli õppejõudude kollektiiv märgib lakooniliselt, et ?22. septembri hommikul sisenesid Punaarmee tankid Tallinna ning pärastlõunaks oli Eesti pealinn punaväelaste käes? (lk 266). Duo mainib selle oluliseks osutunud episoodi kohta vaid, et ?21. septembril, kui punase Eesti laskurkorpuse eelsalgad Tallinnale lähenesid, lahkus valitsus Läänemaale, et üritada pääseda meritsi Rootsi?? (lk 243). Vahtre aga kirjutab, et ?22. septembril tungis esimesena pealinna Eesti Laskurkorpuse tankikolonn polkovnik Vassili Võrgu juhtimisel ja Pika Hermanni tornis asendati Eesti lipp punalipuga? (lk 255).

Märksa olulisemaks on antud episoodi pidanud Erik Virbsoo, kes kirjutab: ?Reedel, 22. septembril 1944 jõudsid punaväe motoriseeritud osad lõuna paiku Tallinnasse . Nendega oli kaasas ka Eesti Laskurkorpuse üksusi, küllap selleks, et muljet jätta, nagu oleks Eesti taasallutamine olnud osalt eestlaste eneste tegevuse tagajärjeks. Tallinnasse sõideti sisse mööda Tartu maanteed, kuigi ka Narva maanteel polnud enam kedagi vastas. Organiseeritud vastupanu Tallinnas keegi ei avaldanud, ehkki siin ja seal oli pisut paugutamist. Punavägi lihtsalt sõitis sisse. Inimesed seisid teeveeres ja vaatasid vaikselt pealt, kuidas Eestis algas jällegi uus peatükk, kuna allutajad olid jällegi vaheldunud.? (lk 150).

Nüüdseks arvame me teadvat, et tõde on varem propageeritud vabastamise/vallutamise ja lihtsalt linna sissesõidu vahel. Nimelt räägib sõjaajaloolane Mati Õun Tallinna hõivamisel kümmekonnast langenud punaarmeelasest, kes maeti 1944. aasta 25. septembril Tõnismäele (?XX sajandi kroonika. Eesti ja maailm. II osa?, lk 187). Nende surmajateks olid Pitka-poisid, kes ei tahtnud ilmselt leppida Saksa vägede lahkumise järel kujunenud olukorraga, kus Tallinn lihtsalt loovutati Punaarmeele. Selle aasta 9. mail võis probleemi pühendunud inimene Tõnismäe monumendi juures lugeda ka 1944. aasta 22. septembril langenud sõjameeste nimesid (kokku 13), mis olid jäädvustatud lilledemere keskel seisvale vineerplakatile. Meie, eestlased, paistame olevat jõudnud tõe lähistele, kuid nemad, kelle jaoks lõppes sõda 9. mail, tunduvad seda suisa üksikasjadeni teadvat. Mõlema poole ajalookirjutust kipub aga varjama patriotistlik propagandaloor.

 

Taasiseseisvumine

Selleni viivate sündmuste osas on kõik autorid suhteliselt üksmeelsed. Pealiskaudsel vaatlusel erilisi küsitavusi justkui ei tekigi, kuigi asjas osalenud ei pruugi selle väitega muidugi nõustuda. Vaid Eesti Komitee ja Ülemnõukogu vahelised erimeelsused on duo paigutanud pealkirja alla ?Uus suurlõhe? (lk 278-279), püüdes paralleeli tõmmata kunagise Jakobsoni ja Hurda leeride erimeelsustega.

Kui kollektiivi ja Vahtre õpik käsitlevad sündmusi kuni raamatus ilmumiseni (vastavalt 2001 ja 2004), siis duo piirdub käsitlusega 1994. aastani (tõsi küll, lõppu lisatud kronoloogiasse mahub ka 14. septembril toimunud referendum Eesti Euroopa Liiduga ühinemise ja põhiseaduse täiendamise küsimuses).

P.S. Lõpetuseks tahan välja öelda selle, mis lausa silma välja torkab: enamik õpikutegijaist-ajaloolastest kipub samastama plaani- ja käsumajandust. Nõukogude perioodi käsumajandust nimetatigi ametlikus retoorikas plaanimajanduseks, kuid majandusliku planeerimisega oli seal vaid niipalju ühist, kui see ühtis poliitiliselt püstitatud eesmärkidega, näiteks viisaastaku plaani täitmisega. Kui see objektiivsetel põhjustel kippus nurjuma, siis võeti appi poliitilised meetodid ja moonutatud statistika, et asja oma kasuks pöörata ja vajalikus valguses näidata.