Ajaloolane ja ajaloo allikas

J?Adams

Piip oli veendunud, et Eesti iseseisvus sündis 1918. aasta novembris. Ants Piip, Õiguse jõud. Koostaja ja eessõna autor Priidu Pärna. Sarjas „Eesti mõttelugu”, nr 77. Ilmamaa, 2007. 520 lk.

 „Eesti mõtteloo” sarjas on nüüd ilmunud Ants Piibu kirjutiste köide. Eesti Vabariigi loomisaja poliitilised juhid olid enamasti hariduselt juristid, nende seast on selles sarjas seni oma köite saanud kõige olulisemad, ajaloomälu seisukohalt esimese ringi mehed. Juriste-riigimehi, kes samuti vääriksid oma köidet, kui vaid neist on maha jäänud piisavalt kirjutisi, on veel vähemalt kümmekond. Kuid kaks riigimeest-juristi seisab teistest eraldi. Need on Jüri Uluots (kogumik „Seaduse sünd” ilmus mõtteloo 59. numbrina aastal 2004) ja Ants Piip, kes olid Tartu ülikoolis ametis professoritena ja kelle puhul on peale poliitika-alaste kirjutiste meieni jõudnud hulganisti teaduslikke artikleid ja õppekirjandust.

Piibu õpikud või loengukonspektid puudutavad rahvusvahelise õiguse, kaubandusõiguse ja mereõiguse valdkonda. Oletaksin, et mõnigi üliõpilane luges neid isegi nõukogude ajal, kui kätte sai. Kuid iseseisvuse taastamise järel osutusid need taas vajalikuks ja tulid uuesti kasutusse (1995. aastal pidas justiitsministeerium vajalikuks anda välja „Kaubandusõiguse ja -protsessi” uustrüki), kus püsisid niikaua, kui meie uus eraõigus sai võlaõigusseaduse vastuvõtmisega põhiliselt valmis ja ilmusid ka uute seaduste kommenteeritud väljaanded ning vastavate õigusharude õpikud. Nii sai Ants Piibu kirjaliku pärandi sellest osast meie õigusteaduse ajaloo osa, millel pole enam olulist tähendust kellelegi teistele peale juura-ajaloolaste.

Ilmamaa köite koostaja Priidu Pärna on üks silmapaistvamaid nende hiilgavate nooremate juristide seas, kes Eesti iseseisvuse taastamise ajal olid enamasti veel alles ülikooli vanematel kursustel, kuid lülitusid energiliselt riigiehitustöösse ja tegid põhilise osa tööst, valmistades ette olulisemad uute seaduste eelnõud asjaõigusseadusest kuni võlaõigusseaduseni. Pärna töötas aastaid justiitsministeeriumis ja on koostanud terve rea seaduste kommenteeritud väljaandeid. Praegu tegutseb ta notarina ja on Eesti Juristide Liidu president. 

Pärna, kes juristina kujunes suurel määral Ants Piibu kirjutistega tegeledes, sobis otse loomulikult koostama ka Piibu kirjutiste köidet. Arvustajale ei ole selge, millised on olnud koostamise põhimõtted, niisiis peaks arvama, et need on töö käigus ilmselt muutunud. Suurema osa köitest moodustavad, nagu selles sarjas tavaline, mitmesugused ajalehtedes ja ajakirjades avaldatud tekstid, neid on võetud ka mitmetest olulistest koguteostest, nagu neid ilmus Eesti iseseisvuse sünni tähtsamate sündmuste aastapäevade või riigijuhtide sünnipäevade tähistamiseks („Iseseisvuse tuleku päevilt”, 1923; „Vabaduse tulekul”, 1938 jt). Köites on ka tekste Piibu tervikraamatutest, näiteks 1936. aastal ilmunud „Rahvusvahelisest õigusest” peatükk „Suveräänsuse mõiste”. Kas on koostaja tahtnud sel moel tuua Piibu seisukohti aeg-ajalt tõusvatesse vaidlustesse suveräänsuse teemal (viimane selline oli Euroopa Liitu astumisega seoses)?

Allakirjutanu arvates oleks võinud selle köite puhul olla kaks asja paremini. Esiteks: kuigi suurem osa eessõna tekstist käsitleb Piibu elulugu, oleks elulugu võinud olla esitatud detailsemana. Seda ei saa praegu kuskilt mujalt kätte ja seetõttu ei ole paljude tekstide sündimise asjaolud ja vajadus arusaadavad. (Sama soovi võiks avaldada enamiku Ilmamaa selle sarja raamatute puhul.) Häda oleks ehk saanud parandada, kui tekstid oleksid varustatud märkustega, kuid neid on tehtud minimaalselt. Sellepärast jääb olulisi küsimusi, millele ei saa vastust, on valearusaamise võimalusi ja mittejuristidest lugejatel võib tekkida ületamatuid raskusi. Mõned tüüpilised näited: 1917. aasta tekst „Eestlased valimisele!” (lk 474-475) agiteerib Venemaa Asutava Kogu Petrogradi kubermangu eestlaste valimisnimekirja kandidaadi nr 4 eest – kes oli see kandidaat?; lk 71 ette tulevate „valgevenelaste” all mõtles Piip vene valgeid, tähelühend BES (lk 463 jj) tähendab Balti eraseadust. 

Vigu arvan olevat silmanud vaid paar tükki. Arvan, et leheküljel 153 oleks pidanud sõnade „piiride võtmise õigus” asemel olema „priiside (s.t meresõjasaagi) võtmise õigus”, lk 379 alguses nimetatud Magna Charta ja kuldbulla aastaarvud on 1215 ja 1222.

Kes ja miks peaks seda kogumikku lugema? Kindlasti juristid, siis need, keda huvitab Eesti riigiõigus, eraõiguse ja mereõiguse ajalugu. Kuid ka kõik meie iseseisvuse loost ja poliitikaloost huvitatud. Ma ei soovita kellelgi lugeda raamatut järjest algusest peale. Annan siinkohal mõningad lugemissoovitused. Mulle tundub, et kõige rohkem huvi võiksid pakkuda Piibu kirjutised aastatest 1917 ja 1918 või ka tagantjärele nende aastate kohta kirjutatu. 1917. aasta veebruarirevolutsiooni eel ja ajal tegutses Piip Peterburis, mis oli suurima eestlaste arvuga linn, kus toimus ka olulisem osa eestlaste poliitilisest tegevusest. Kuulun nende hulka, kes nõukogude aja koolitustes oli kohustatud õppima 1917. aasta sündmuste kohta väga palju sellist, mis ei vastanud tõele (kui mitte teisiti, siis oli sündmuste ja nähtuste suurus ja tähtsus moonutatud). Seetõttu oli mulle kõigepealt oluline Venemaa revolutsiooni poliitiline programm Piibu esituses („Asutav Kogu” lk 87 jj, „Kõne Vene Asutava Kogu eeltööde nõukogus” lk 339 jj). Kahjuks on Vene Asutava Kogu (valimised toimusid 1917. aasta novembris) teemalised kirjutised millegipärast segi Eesti Ajutise Maanõukogu (Maapäeva) ja Eesti Asutava Kogu teemalistega (valimine kaks korda, esimene kord 1918. aasta jaanuaris, teine kord 1919. aasta aprillis). Usun, et need tekstid on olulised ka teistele, kaasa arvatud noorematele, kelle käsutuses siiski vist ei ole ühtki piisavalt arukat ja ülevaatlikku teksti selle kohta, mida 1917. aasta kevadel õieti tehti ja taheti.

Mis ja kuidas juhtus aastal 1917, seda ei ole küllalt selgelt ja olulist mitteolulisest eristavalt käsitletud ka enamikus ennesõjaaegsetes ajalooteostes. Põhjuseks arvan eelkõige selle, et 1917. aasta suvel ja sügisel ei olnud ka paljudele tulevastele Eesti riigijuhtidele veel selge, mida nad õieti tahavad. Piibul on rida tekste (näiteks „Ajalooline päev” lk 83 jj, „Maapäeva seadused” lk 134 jj), kus käsitletud seda, kuidas Eesti poliitiline juhtkond saavutas Venemaa ajutise valitsuse määrused, mille tulemusena toimus uue Eestimaa kubermangu moodustamine ja Ajutise Maanõukogu ellukutsumine (see tuli kokku 1. juulil 1917). Pikem kirjutis „Maanõukogu 1917. aastal” (avaldatud 1938, lk 171 jj) annab suurepärase ülevaate Maanõukogu tegevusest ja arengust, sealhulgas Eesti Asutava Kogu seaduse ettevalmistamisest Maanõukogus.

Maanõukogu tegutsemise esimestel kuudel oli poliitiliseks sihiks föderatiivne Venemaa, kuhu Eesti oleks kuulunud ühe osariigina. Iseseisva riigi idee kujunemise valdavaks dateerib Piip septembrikuuga: „…kui septembris Maanõukogu asus oma tulevase valimisseaduse väljatöötamisele, soovis ta selles näha seadust, mis oleks kohane iseseisva riigi asutava kogu valimiseks. Sellest silmapilgust peale hakkas meil maksma täieliku iseseisvuse mõte” (Seega veel enne enamlaste riigipööret, „Viis aastat”, lk 128.) Kõige olulisemaks aga peab Piip 15. (28.) novembri 1917. aasta Maanõukogu otsust, millega see kuulutas ennast kõrgemaks võimuks. (Piip oli veendunud, et see oli Eesti riigi iseseisvuse sünnikuupäev, ja tema juristivaatepunktist oli 1918. aasta 24. veebruari manifest Eesti riigile vabariikliku korra määramine. Selleteemalise argumentatsiooniga on võimalik tutvuda mitmes kirjutises.)

Teine osa raamatust, mille lugemist ma eriti soovitan, on kirjutised, mis koondatud peatükki „Õigus”. Siin on enamik raamatu sisulisemaid ja ka teaduslikumaid tekste mitmel teemal, millest siiski domineerivad põhiseadus ja riigikorraldus. Tegu on enamasti mõnes soliidses ajakirjas, eelkõige ajakirjas Õigus avaldatud pikemate artiklitega. Riigiõiguslikud vaatlused („Riigivanema ameti ja Vabariigi Valitsuse juriidiline laad ja funktsioonid” lk 348 jj, „Läbirääkimised Karl Korneli referaadi puhul” lk. 379 jj.) on säilitanud ja säilitavad oma väärtuse, kuni meie tänapäevased vaidlused samadel teemadel ei suuda tõusta samasuguse süvenemise ja asjatundlikkuse tasemele. Teiseks on siin valik põhiseaduse-kriisitamise ja põhiseaduse muutmise teemalisi kirjutisi eri aegadest, mis küll on nende teemade vastu huvi tundjatele igati kasulikud lugeda, kuid mis juhivad kokkuvõttes pigem mõtte poole, et põhiseaduse muutmise teema vajaks monograafiat.

Nii on Piip muutumas meile üha tähtsamaks ajaloolasena ja ka ajalooallikana. Sellisena oleks lisaks vaadeldavale köitele kõige olulisem Piibu ainus pikem ajalooraamat „Tormine aasta. Ülevaade Eesti välispoliitika esiajast 1917.-1918. aastal dokumentides ja mälestusis”, mis on praegu sama hästi kui tundmatu ja haruldane (ilmus 1934, paguluses 1966 teine trükk). Kui keegi ei võta seda lähiaastatel uuesti trükkida, võiks ehk mõelda selle kättesaadavaks tegemisele Interneti vahendusel. Kahju, et vaadeldavasse Ilmamaa köitesse ei mahtunud Piibu pikem (ca 70 lk) kirjutis „Tartu rahu”, mis on ilmunud 1930. aastal kogumiku „Mälestused iseseisvuse võitluspäevilt” II osas.

Priidu Pärna teatel on säilinud ka Ants Piibu päevik. Seni on meil päevikuid avaldanud peamiselt Akadeemia. Kas võtab see ajakiri ka Piibu päeviku järjejutuna avaldamisele?