Ajaloolase kriis

Eero Medijainen

Tervitan igasugust ajalooalast debatti, kui see käib reeglite alusel: oponeeritava suhu ei panda mõtteid, et neid siis omatahtsi materdada. Teadmiseks endisele kolleegile Veiko Berendsenile – ma ei ole kuskil ega kunagi arvanud, et Eesti koolis õpetatakse „valesid asju” ja peaks õpetama hoopis mingeid „tsükleid” või tsüklilist ajalugu. Väide „ta pakub, et peaks õpetama tsüklilist käsitlust” pole mitte ainult vale fakt, pigem juba selge laim. 

Sõna „tsükkel” esineb Eesti ajalooõpikuis suhteliselt harva, eriti võrreldes „ajastuga”, näiteks imperialismi, kodusõdade, patsifismi, vaikiva oleku jms ajastud. Väldin enamasti selliseid mõisteid, kuna nende üldistusaste tundub tõesti liiga lai ja ähmane. Nimetused on olulised, kui need suudavad edasi anda üldist.

Berendsen toob õigesti välja, et allakirjutanu arusaam uusimast ajast ei piirdu XX  sajandiga. Ma tõesti ei saa aru, miks just seda sajandit mingi tervikuna võetakse. Leian, et kui XX sajandit siiski õpetatakse omaette tükina, siis võiks marksismist-leninismist lähtumise kõrval pakkuda alternatiivse selgituse. Berendsen näib jagavat nimetatud seisukohta, et XX sajandit pole mõtet omaette tervikuna õpetada. Suur tänu. Tegemist oli tõesti peamise sõnumiga, mida öelda tahtsingi. Kahjuks ei saa ma aru loogikast, mille  järgi demokraatia kujunemine oleks õpikus konstrueeritud peatükk, aga imperialismi kujunemise peatükk ei ole konstruktsioon.

Berendsen pakub imperialismi alternatiiviks rahvusriigi käsitluse, kuigi ilmselt teab, et imperialism ja rahvusriik ei ole vastandid ega kuulu isegi samale üldistuse tasemele. Jagan täiesti tema seisukohta, et õpilasel (ja õpetajalgi) on kergem üheselt, üksikfaktidele toetudes, illustratiivselt, võrreldavalt, huvitavalt  jne teha selgeks endale ning teistegi jaoks väärtustada seda, mis on rahvusriik. Vaevalt saab ta sel juhul piirduda XX sajandiga, sest rahvusriikide kujunemine algas tunduvalt varem. Kui olulisemaks pidada hoopis rahvuste kujunemise lugu, siis rahvuse kujunemise kohta on hulk teooriaid ning rahvusi oli XX sajandiks ilmselt rohkem kui riike ning, miks mitte, selleks ajaks kujunes veendumus või konstruktsioon, et „rahvus on väärtus”. 

Võrreldavad suurused oleksid siis rahvusriigid ja rahvused ilma riigita ehk sellised riigid, kuhu kuulusid mitmed rahvused. Samal tasemel ei ole võrreldavad aga rahvusriigid ja imperialism. Küllap need võivad mõnikord vastanduda ja on seega omavahel seotud. Vähemalt on see nii imperialismi teoorias, mida levitasid Marx ning eriti Lenin.

Tõepoolest tajun identiteedi kriisi, kui mõned ajalugu õppivad inimesed kordavad  veel ülikooli kolmandal aastal ning hiljemgi, et XX sajandi alguses algas maailmas imperialismi ajastu. Eriti siis, kui nad ei tunne peale Lenini definitsiooni muid imperialismi tunnuseid. Hoolimata sellest, et nad on juba kuulanud kursust, mille pealkirjaks „uus aeg” ning mille kauaaegseks esitajaks oli just Berendsen. Kes praegugi teeb juttu imperialismi teooriatest ning mitte ühest ja üldisest imperialismi ajastust, nagu kinnitab  gümnaasiumi lähiajaloo õpik. Oleks veel kord huvitav kuulda, milliste „faktide järjestus” ikka koondus XIX sajandi lõpul või XX sajandi alguses imperialismi ajastuks? Kui „Hobsoni või Lenini käsitlus imperialismist on interpreteeritavad edasise ajaloo valguses hoopis teisiti” (V. B.), siis tundub ainuõige sõnaselgelt ka  öelda, et selles õpikus on lähtutud mainitud teooriast, aga võimalikud on ka teistsugused seletused.

Berendsenile meenutuseks veel üks faktike lähi-, lähimast või kaasaja ajaloost. Nimelt on allakirjutanul keeruline lähiajaloolasena identiteedikriisi sattuda, sest ta nägi pealt, kuidas nõuka-aegset новейшая история’t iga hinna eest tosin aastat tagasi vältida püüti, kuigi see oli pelgalt nimetus. Välditi seepärast,  et mõiste seostus Suure oktoobrirevolutsiooniga ning nimetajatel ehk otsustajatel puudus ülevaade, mida ja kuidas tehakse mujal. Berendsenil on võimalus avalikult ja faktidele toetudes tunnistada, et allakirjutanu on juba aastaid sõnas ja teos propageerinud nii kursuste kui õppetooli üldnimetusena väljendit „uusim aeg” ja püüdnud vältida ajakirjanduses ning eriti poliitikute suus ning sõnas üha suuremat segadust tekitavat mõistet „lähiajalugu”. Tegu pole mitte lähiajaloolase identiteedikriisiga, kriisi tuleb otsida mujalt. Näiteks sealt, kus ühelt poolt jutlustatakse liberaalset turumajandust ja samas kinnitatakse, et tegemist on imperialismi ajastuga leninismi võtmes. Kas mitte siin kuskil ei peitu hoopis maailmavaateline kriis! Uusima aja juurde kuuluvates kursustes tuleb  loomulikult rääkida rahvusvaheliste suhete, demograafia, majandusajaloo, sotsiaalpoliitika, industrialiseerimise, ideeajaloo, rahvuste kujunemise, globaliseerumise jms ajaloost, aga kuidas seda teha ilma (vähemalt) XIX sajandist lähtumata? Kahju, et Berendsen ennast sellest kõigest on taandanud. Koostöö temaga oli meeldiv, aga kes meist saab kriiside vastu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming