Ajaloolasele pole tähtis, kas keegi on hea või halb

Marju ja Olaf Mertelsmann

Intervjuu vene ajaloolase Jelena Zubkovaga Netifoto

Olaf Mertelsmann: Lugupeetud professor Zubkova, aasta alguses ilmus teie palju tähelepanu pälvinud raamat „Pribaltika i Kreml 1940–1953” („Balti riigid ja Kreml, 1940–1953”), mis tõlgitakse peatselt ka eesti keelde. Selles raamatus uurite Baltimaade sovetiseerimist Moskva perspektiivist, tuginedes kesksete poliitiliste organite toimikutele. Praegu olete tulnud nädalaks ajaks Eestisse. Millised on teie esimesed muljed?

 

Jelena Zubkova: Olen juba ammu tahtnud Eestisse ja Tartusse tulla, kuid mitmetel põhjustel sai see teoks alles nüüd, kuigi mainitud raamatuga alustasin tööd juba kümme aastat tagasi. Algselt oli kavas töötada ka Balti riikide arhiivides, kuid algust tegin siiski Venemaa keskarhiivides. Seejärel läks Baltikumi teema poliitiliselt liiga kuumaks, ja see segab ajaloolase tööd. Seetõttu kirjutasin raamatu valmis ning sõidan alles nüüd kõik kolm Balti riiki läbi. Seda ka põhjusel, et minu reisimuljed ei mõjutaks kirjutamist ja säilitaksin vajaliku distantsi. Muljeid olen kogunud nüüdseks Tallinnast ja Tartust ja pean ütlema, et mind täidab suur sümpaatia nende linnade ja nende elanike suhtes. Juba saabumisel lükati ümber kõik negatiivsed stereotüübid, mis on tänapäeval Venemaal Baltikumi kohta levinud.

 

Konverentsil pidasite ettekande Baltikumi stalinismiaegsest poliitilisest eliidist. Mis on selle grupi puhul eriline nõukogude ajaloo kontekstis?

Seda teemat, millele on pühendatud ka minu raamatu üks peatükk, ei valinud ma konverentsi jaoks mitte juhuslikult. Me kaldume ajaloolastena neljakümnendate ja viiekümnendate aastate sündmuste analüüsimisel toetuma numbritele ja faktidele, unustades seejuures inimesed. Baltikumi poliitiline eliit koosnes konkreetsetest inimestest, kes viisid läbi sovetiseerimist ning võtsid vastu häid või halbu otsuseid. Ajalugu algab inimestest – see kõlab võib-olla banaalselt, kuid me oleme ajaloolastena selle väheke ära unustanud. Teine põhjus on, et tahtsin Balti kolleegidele tutvustada oma interpretatsiooni. Mulle tundub, et hetkel pööratakse liiga vähe tähelepanu Baltikumi nõukogude ajaloo personalile. Neid peetakse vaid Moskva käsutäitjateks või kollaborantideks. Nad ei ole rahvusliku historiograafia jaoks eriti huvitavad ning mulle tundub, et see pole päris õige. Ajaloolasele pole tähtis, kas keegi on „hea” või „halb”, vaid oluline on mõista inimeste käitumise motiive. Inimesed, kes tulid võimule 1940. aastal ja uuesti 1944. aastal, on minu jaoks ülihuvitavad.

 

Kas Balti liiduvabariikide juhtkonnal oli suurem mänguruum otsuste langetamisel kui nende kolleegidel teistes liiduvabariikides, oblastites või olid nad siiski vaid käsutäitjad?

Moskva suhtus Balti liiduvabariikide eliiti teistmoodi kui Venemaa regionaalsesse eliiti. Sellisel erilisel staatusel oli mitmeid põhjusi. Esiteks ei olnud siin nõukogude traditsiooni. Kremli jaoks oli Baltikum erilise tähtsusega territoorium nagu tsaaririigi Läänemere provintsid. Sisepoliitiline olukord oli teine, eriti seoses metsavendade relvastatud vastupanuga. Ning põhjusi oli veelgi. Igatahes oli Baltimaade poliitilise eliidi otsustusvabadus suurem kui mujal Nõukogude Liidus. Seda ei tohi aga seoses üleüldise raske olukorraga ka üle tähtsustada. Sniečkuse positsioon Leedus oli kindlasti tugevam kui Karotamme oma. 

 

Mis mõjutas teie arvates eriliselt selle poliitilise eliidi liikmeid?

Me võime „Stalini generatsiooni” eliiti vaadelda suhteliselt homogeense rühmana, kuid loomulikult esines ka siin erandeid. Me räägime ju isiksustest. Baltikumi nõukogude eliiti värvati erinevaid kanaleid pidi. Osa oli Kominterni minevikuga, teised endised poliitvangid, kellel oli kuni 1940. aastani Moskvaga vähe kontakte. Ning lõpuks olid ka Venemaa baltlased ja intellektuaalid. Tegemist oli kõige huvitavama eliidiga ning samaaegselt Moskva seisukohast ka kõige vähem legitiimse eliidiga. Juhul kui mõni Nõukogude Liidu regionaalne eliit tõepoolest ei vastanud ideaalsele nõukogude mudelile, siis oli see Baltikumi eliidi esimene generatsioon. 

 

Kas selle poliitikute grupi sees oli suuremaid konflikte?

Loomulikult. Me räägime ju inimestest ning inimestel on alati omavahel konflikte – kas inimlikke või poliitilisi. Stalinistlik süsteem põhines muu hulgas pideval regionaalse eliidi omavahelisel konkurentsil. See konkurents, need tülid olid siseasi, kuid aeg-ajalt sekkus ka Kreml. Säärastest konfliktidest võis saada ka ettekääne suurejoonelise platsi puhtakslöömise taktika puhul, nagu 1950. aastal Eestis ja 1959. aastal Lätis.

 

Millised olid riikide poliitilise ja kultuurieliidi suhted?

Ma ei hakka siinkohal lugejale selgitama eliidi definitsioone. Lihtsustatult olgu vaid öeldud, et poliitilisele eliidile kuulusid kõige kõrgemad poliitilised ametikohad ning kultuurieliit domineeris kultuurisfääris. Sealjuures erines Baltikumi poliitiline eliit teiste Nõukogude Liidu regioonide omast. Võimalik, et siin oli tegemist kõige harituma poliitilise eliidiga terves Nõukogude Liidus. Nõukogude võimu kehtestamine saavutati suurte probleemide saatel. Üks Moskva sovetiseerimiskavadest nägi ette määrata kohale selline eliit, keda rahvas aktsepteeriks – „inimliku näoga” eliit. Sellega taheti demonstreerida nõukogude elu kultuurset fassaadi. Seetõttu olid Baltikumi juhtivad poliitikud parema haridusega ning nende seas oli arvukalt intellektuaale. Mitte kusagil mujal Nõukogude Liidus polnud mõeldav, et tunnustatud kirjanik nagu Vilis Lācis Lätis olnuks Ministrite Nõukogu eesotsas. Kõrgeima organi eesotsas oli üks professor, Augusts Kirhenšteins. Midagi säärast ei olnud mitte kusagil mujal, välja arvatud Baltikumis.

 

Kas Eesti, Läti ja Leedu vahel suuri erinevusi?

Üleüldises sovetiseerimisprotsessis suuri erinevusi polnud, kuid Baltikum ei olnud ja ei ole ka praegu ühtne regioon. Üks Moskva vigadest oligi vaadelda Baltikumi ühtsena. See ei olnud nii. Moskvast saadetud inspektorid teatasid kohe ülespoole, et tuleb arvestada lokaalsete erinevustega. Läti pole Leedu ning Leedu pole Eesti.

 

Kas avastasite ka, kes olid Balti poliitilise eliidi patroonid Moskvas? Eestis oletatakse, et Andrei Ždanov oli Karotamme patrooniks.

Küsimus patroonide ja soosikute kohta on väga huvitav, kuid see on spekulatsioonide pärusmaa. Olen pikalt töötanud Moskva arhiivides, et leida tõendeid dokumentide näol selle kohta, kes konkreetselt oli Kremlis mõne Tallinna, Riia või Vilniuse poliitiku patroon. Kuid selliseid dokumente pole ma leidnud. Patrooni ja soosiku suhetest võime aimu saada muude tõendite toel. Sellised kontaktid olid olemas. Näiteks Mihhail Suslov, kes oli pikka aega ÜK(b)P KK Leedu büroo eesotsas, säilitas oma kontaktid Leeduga ka edaspidi või Ždanov, kes valis välja esimese poliitilise juhtkonna Eestis, evis ka hiljem sidemeid eestlastega.

Huvitavad on ka Baltikumi juhtkonna suhted Staliniga – neid lihtsalt polnud. Stalini roll muutus pärast 1940. aasta pööret. Kui ta varem osales veel isiklikult läbirääkimistel Baltikumi poliitikutega, nagu näiteks seoses 1939. aasta baaside lepinguga või 1940. aasta ultimaatumitega ning oli juhtivaks figuuriks, siis pärast Balti riikide annekteerimist oli asi Stalini jaoks otsustatud. Vastavalt dokumentidele kohtus Stalin Baltikumi kommunistlike juhtidega veel vaid kolm korda: 1940. aasta augustis Balti vabariikide formaalsel vastuvõtmisel Nõukogude Liitu; 1944. aastal, kui ta andis juhiseid, kuidas taastada nõukogude võimu Baltikumis; 1949. aastal seoses massiküüditamiste ettevalmistamisega. Stalin jättis kontaktid Baltikumi poliitikutega oma lähedasemate kaastöötajate nagu Suslov, Ždanov jt ülesandeks.

 

Meie lugejaid huvitab tõenäoliselt eriti 1950. aasta EK(b)P KK VIII pleenumiga seonduv, s.t Nikolai Karotamme meeskonna väljavahetamine Johannes Käbini omaga. Kuidas kõlab teie interpretatsioon?

Ma arvan, et siin oli sarnaselt teiste puhastusaktsioonidega tegemist kaht liiki huvide tasandiga: ühest küljest Moskva perspektiiv ning teisest kohalike võimulolijate huvid. Lühidalt võiks öelda, et alguses haaras Moskva initsiatiivi ning seejärel muutus kogu asi süsteemisiseseks tüliks sarnaselt Ida-Euroopaga või Läti sündmustega 1959. aastal. Ma olen läbi töötanud peaaegu kogu asjakohase dokumentatsiooni Moskvas ning arvan, et nii massiivne puhastus ei olnud Moskva poolt planeeritud. Eestist pidi saama näide kõigi teiste lokaalsete eliitide distsiplineerimiseks. Moskva valis oma „plats puhtaks” näidiseksemplarideks kaks regiooni – Eesti ja Gruusia, kus lavastati „mingreli afäär”. Need puhastused toimusid paralleelselt. Puht pragmaatilisest vaatenurgast ei olnud Stalinil mingit vajadust Eesti eliidi nii laiaulatusliku puhastuse järele, kuid siin kerkis esile lokaalne faktor, nimelt Johannes Käbin. Lugesin üht hilisemat intervjuud Käbiniga ja võrdlesin seda dokumentidega. Inimlik mälu on kas petlik või esitas Käbin oma rolli teadlikult valesti. Dokumendid tõestavad selgelt, et mitte keegi teine peale Käbini ei olnud vastutav „Eesti afääri” edasise arengu eest. Ta haaras initsiatiivi veel ka 1951. ja 1952. aastal. Kremlile piisas 1950. aasta märtsis peetud EK(b)P KK VIII pleenumi otsustest. Edasine asjakäik oli vaid kohaliku initsiatiivi tulemus.