Ajaloolise mõtteviisi nõrkusest

Mart Laar

Sloveenia ja Eesti nii majanduslikud kui sotsiaalsed näitajad erinesid 1991.-1992. aastal enne radikaalsete majandusreformide algust kahe- kolmekordselt.      Juba Villem Reiman juhtis tähelepanu eestlaste ajaloolise mõtteviisi nõrkusele. Selle asemel et vaadelda maailma muutuva  ja arenevana, lähenetakse sellele staatiliselt, mineviku, oleviku ja tuleviku seoseid mõistmata. Värvilise asemel on maailmapilt seega must-valge, enda maailmaga võrdlemise asemel üritatakse pigem sulguda. Sellise mõtteviisi peamine probleem on see, et maailma vaadatakse nii-öelda konnaperspektiivist, jäädvustades vaid seda, mis vahetult silma alla jääb. Laiem ülevaade puudub, mistõttu oht kure nokka sattuda on enam kui suur.

Tüüpiline näide sellisest arusaamast on laialt levinud katse tänast Eestit ja Soomet võrreldes Eesti taasiseseisvumise järel tehtud otsuseid maha teha: Soome on rikkam ning sotsiaalselt  arenenum kui Eesti, järelikult ajame me siin valet poliitikat, sest miks muidu ei ela me nii hästi kui Soomes elatakse. Selline lähenemine ignoreerib esiteks seda, et Soomeski on omad probleemid, peamiselt aga seda, et kui Soome suutis oma vabadust kaitsta, ei saanud meie sellega hakkama ning jäime kommunismi võimu alla sattununa järgnenud aastakümnete jooksul oma arengus Soomest lootusetult maha – hinnangute kohaselt kas neli või kaheksa korda.

Eesti praeguse arengusuuna hindamiseks tuleks meil pigem vaadata, kas oleme taasiseseisvumise järel suutnud vahet Soomega nii majanduslikus kui  sotsiaalses mõistes vähendada või mitte ja kas see on juhtunud meie tubliduse või hoopis Soome nõrkuse tõttu. Arutada võib loomulikult ka selle üle, et parema poliitika puhul oleksime vahest suutnud vahet Soomega veelgi rohkem vähendada. Sellisel juhul tuleks kasuks võrrelda Eesti arengut kahel viimasel aastakümnel teiste üleminekuriikidega lähemal ja kaugel. Paraku ei paku seda laadi uurimused kirjutajatele huvi, sest neil on vastus igale küsimusele juba ette valmis: hullemat hädapätakat kui Eesti pole maailmas olemas. Pea sama totter on paraku aga ka teine arusaam, mis kuulutab Eesti vaata et  universumi keskpunktiks, kus kõik läheb lihtsalt suurepäraselt ning sirgjooneliselt, vigu tegemata ja eksimusi tunnistamata, kindlas suunas Euroopas, maailmas, universumis viie rikkaima riigi hulka pürgides.

Mõlema lähenemise taga on juba Oskar Looritsa poolt eestlastes tuvastatud sügav alaväärsuskompleks, mille tulemusel me kord end taevani upitame, siis aga mutta taome. Oleks viimane aeg sellest üle saada ning end rahulikumalt võtta. Vastasel korral muutub meie maailmapilt järjest mütoloogilisemaks, kus kord hulguvad lohed ja kord Pühad Jürid, kord aga meie kaasaja koletised nagu Siim Kallas,  kes rahareformiga pensionäridelt nende kirsturaha röövis. Nii on ümbritsevast maailmast ja iseendast raske aru saada.   

Eesti ja Sloveenia võrdlemises pole midagi uut 

Seda enam võib tervitada Valle-Sten Maiste üle-eelmises Sirbis ilmunud kirjutist Eesti ja Sloveenia arengu kohta viimastel aastakümnetel. Eesti arengu võrdlemine teiste üleminekuriikidega on kahtlematult vajalik. On kahju, et seda nii vähe tehakse, aga on hea, et vähemalt Sirbis on see üles võetud. Tuginedes Sloveenia majandusteadlaste artiklitele, leiab Maiste igati põhjendatult, et Läti kõrval tuleks Eesti arengut võrrelda selliste maadega nagu Sloveenia. Järgnevalt tõdetakse, et kuigi Sloveenia alustas üleminekut mõnevõrra paremal positsioonil kui Eesti, on sealne vähem liberaalne lähenemine uuendustele toonud  kokkuvõttes suuremat edu. Kuigi ka Eesti on majanduslikult kiirelt arenenud, on Sloveenia sotsiaalne areng ning tase Eestist selgelt üle. See sunnib autorit küsima, kas Eestis valitud tee on ikka optimaalne või mitte.

Maiste meelest on „ühemõtteliselt selge, et meil valitsevate sotsiaalpoliitiliste ja majandusalaste arusaamade kohaselt on Sloveenia kurioosne kommunistlik tagurlane, mille majandus kõikide loodusseaduste järgi otsustades ei tohiks kuidagi jalul püsida, jääb küsimuseks, kuidas kõige selle juures on suudetud Eestist palju suurema hulga näitajate poolest olla Euroopas  esirinnas”. Tegelikult pole Eesti ja Sloveenia võrdlemises midagi uut. Eestis pole sellele seni tähelepanu pööratud, on hea, et seda nüüd on tehtud. Ivan T. Berendi ülevaade endiste kommunistlike riikide teest Nõukogude blokist Euroopa Liitu on vaid üks selline. Paraku löövad seda laadi käsitlustes välja peaaegu kõik eespool mainitud probleemid ehk ajaloolise mõtteviisi nõrkus. Nii Eestit kui Sloveeniat ei käsitleta mitte reaalsete faktide, vaid mütoloogiliste kuulduste alusel, rääkimata vaatlemisest ajas. Samad nõrkused on paraku üle kandunud ka Maiste artiklisse. 

Soovimata igati sümpaatset autorit kuidagi solvata, ei saanud võitu kiusatusest teemat veidi pikemalt käsitleda ning arvamuste kõrvale ka numbreid esitada. Enne tahan siiski vaid mainida, et sellist Sloveenia käsitlust, nagu Maiste oma eeltoodud tsitaadis esitab, pole vähemalt allkirjutanu Eestis kohanud. Oleks huvitav teada, kellele Maiste oma kokkuvõttes on tuginenud. Mida siis tulnuks Eesti ja Sloveenia arengut võrdlevaid kirjatükke analüüsides silmas pidada?

1) Millisel poliitilisel taustal ja milleks on Maiste poolt kasutatud artikkel kirjutatud? 

2) Millises positsioonis oli Sloveenia ja millises Eesti turumajandusele üleminekut alustades?

3) Kuidas on üleminek Eestis ja Sloveenias toimunud, millised uuendused olid sarnased, millised erinevad?

4) Kas ülemineku alguses Sloveenia ja Eesti nii majandusliku kui sotsiaalse arengu vahe on vähenenud või kasvanud?

5) Kuidas on Eestis ja Sloveenias vastu peetud majanduskriisile, millised otsused on seda mõjutanud?

6) Kas Sloveenia ja Eesti areng on olnud täiesti vastandlik või on üksteist mõjutatud?       

Artikkel esindas vasakvaateid

Nendele küsimustele üritangi järgnevalt vastust otsida, jättes kõrvale kiusatuse käsitleda ka mitmeid kõrvalteemasid, näiteks kas Eesti üleminekut on kandnud konservatiivsed või neoliberaalsed  ideed, mis loom see ohtralt sõimatud neoliberalism on või kas seda maailmas üldse kuskil eksisteerib, milline on ülemineku hind Eestis jne. Esiteks taustast, milleks on mõni aeg tagasi Sloveenias endas puhkenud äge poleemika Sloveenia arengusuuna üle. 2004. aastal tõugati Sloveenias nimelt võimult seda üle kümne aasta valitsenud vasakpoolne Liberaaldemokraatlik Partei ning asendati parempoolset suunda hoidva Janez Janšaga. Juba võimule pürgides võrdles Janša Sloveeniat Eestiga, tõstes esile viimase Sloveeniast tunduvalt kiiremat arengut. Võimule  tõustes alustas Janša majanduse liberaliseerimist, kiirendades reforme ning võttes vastu mitmeid Eesti kogemusele tuginevaid otsuseid. Janša üritas Sloveenias läbi suruda ka ühetaolist tulumaksu, kuid ei suutnud seda oma üsna kirevas koalitsioonis tekkinud eriarvamuste tõttu teha. Küll viis Janša Sloveenia eurotsooni, tehes selleks üsna radikaalseid otsuseid.

Loomulikult tekitas Janša tegevus vasakpoolsetes ringkondades tugevat vastuseisu, mille peamiseks loosungiks sai „Sloveenia tee” kaitse Janša kriitika eest. Osa sellest vastuseisust on ka Maiste tsiteeritud artikkel. Seda laadi rünnakuid saatis kokkuvõttes ka  edu, mistõttu Janša 2008. aastal napilt valimised kaotas, valmistudes praeguse seisuga aga järgmistel valimistel võidukaks tagasitulekuks. Teiseks: milline oli olukord 1990. aastate alguses Sloveenias ja Eestis? Kuigi ka Maiste tõdeb, et Sloveenia oli Eestiga võrreldes paremini arenenud, vajab tegelik pilt põhjalikumat analüüsi. Sloveenia polnud nimelt Eestiga võrreldes mitte lihtsalt paremini, vaid väga palju paremini arenenud. Juba kogu omaaegne Jugoslaavia oli majandusliku ja sotsiaalse arengu poolest NSV Liidust ees, eriti käib see aga Sloveenia kohta, mis kujunes  Jugoslaavia kõige jõukamaks piirkonnaks, kus elatustase oli eri andmetel 60–70% tollasest Euroopa keskmisest. Sloveenia edu tugines välismaistele investeeringutele, mis olid eriti olulised kommunismi kokku varisedes, kuna erinevalt kõikidest teistest endistest sotsriikidest suutis Sloveenia säilitada suure osa oma eksportturgudest. Kõrgele majandusliku arengu tasemele tugines ka suhteliselt kõrge sotsiaalse arengu tase. Eesti seevastu oli 1991. aastaks kukkunud kommunismi kokkuvarisemise tulemusel suurde musta auku.

Näib, et meil on meie tollane olukord praeguseks üsna meelest läinud. Vaesuse  ja sotsiaalse ebavõrdsuse plahvatuslik kasv, põllumajandusliku tootmise järsk langus, kuritegevuse kasv, sündimuse kiire langus, 1000%-ni ulatuv inflatsioon, talongidest ja muust sellisest rääkimata – kõik see iseloomustas Eesti olukorda 1991.-1992. aastal enne radikaalsete majandusreformide algust. Kui suur Sloveenia ja Eesti vahe sellel hetkel oli, seda on raske arvestada, see oli nii majanduslike kui sotsiaalsete näitajate osas kahe-kolmekordne. Endisest idablokist on seega raske leida kaht sedavõrd erineva stardipositsiooniga riiki kui Eesti ja Sloveenia, kuid edaspidi hakkas nende arengutase kiirelt ühtlustuma. 

Eespool toodule tuginedes jõuame kolmanda küsimuse ehk reformide käigu juurde. Kuigi tihti leitakse, et Sloveenias on aetud kogu aeg ühesugust majanduspoliitikat, pole see tegelikult nii: radikaalsed reformid on siin vaheldunud vaikuse ja aeglase edasiliikumisega. Esialgu olid uuendused radikaalsed nii Sloveenias kui Eestis. Mõlemad olid liitriigist eraldumise käigus sattunud ohtlikku inflatsioonikeerisesse. Sloveenia tollane parempoolne valitsus otsustas toimida kiirelt ja otsustavalt, viies juba 1991. aasta 7. oktoobril läbi otsustava rahareformi ning päästes Sloveenia hüperinflatsioonist. Sloveenia rahareform  kujunes oluliseks eeskujuks Eestile, kes viis oma rahareformi läbi mäletatavasti 1992. aasta juunis. Meelde tasub siin jätta ka see, et Eesti rahareformi üks tegusamaid nõustajaid Ardo Hansson oli olnud tegev ka Sloveenia rahareformi teostamisel. Kuigi rahareform avaldas Sloveenia arengule otsustavalt positiivset mõju, ei päästnud see selle teostanud Peterle valitsust langemisest. Võim läks liberaaldemokraatide kätte, kes ei olnud huvitatud mitte niivõrd reformide teostamisest kui võimulpüsimisest ning liikusid seetõttu edasi aeglaselt. See omakorda viis võimuvahetuseni 2004. aastal ning Sloveenia  pöördumisele otsustavate uuenduste teele.

Paraku oli selleks hetkeks „mittetegemisperioodi” sisenemas Eesti, kus jäeti 2007. aastal kasutamata võimalus sarnaselt Sloveeniaga eurole üle minna. Nagu näha, on Sloveenia ja Eesti arengus perioode, mil Eesti on Sloveenialt õppinud ning ka aegu, mil Sloveenia on õppinud Eestilt. 2007. aastal jättis Eesti Sloveenia otsustavusest aga kahjuks õppust võtmata. Neljandaks tuleks vaadata reaalseid, ülemineku käigus saavutatud tulemusi. Nagu eespool öeldud, on siin probleemiks ebausaldusväärne statistiline materjal, eriti see, mis käib 1990.  aastate alguse kohta. Kindlamad andmed saab alles 1997. aastast Eurostati tabelitest. Tabeleid uurides tuleks meeles pidada, et kui Sloveenia elatustase oli sellel ajal enam-vähem samal tasemel mis 1991. aastal, siis Eesti oli selleks ajaks juba läbi teinud kiire arengu, kasvatades aastatel 1992-1997 oma rahvuslikku kogutoodangut üsna jõuliselt. Sellele vaatamata on Eesti areng ka viimase kümne aasta jooksul olnud Sloveenia omast ligi kaks korda kiirem, mille tulemusel on Eesti oma elatustaseme poolest kiirelt Sloveeniale lähemale nihkunud. Sama kehtib ka sotsiaalsete näitajate kohta. 

Kui tulude ebavõrdsust on Sloveenias olnud traditsiooniliselt vähe, siis selline seis on ka jäänud, pigem on seda veidi lisandunud. Eestis on vastav näitaja samal ajal aga jõuliselt langenud. Vaesuse piiril elavate inimeste arv on Eestis järsult langenud, Sloveenias aga jäänud enam-vähem samaks. Mis puutub keskmisesse eluikka, siis see on kasvanud nii Sloveenias kui Eestis. Eesti on Sloveeniale ka teiste sotsiaalsete näitajate poolest jõudsalt lähemale rühkinud. Mis puutub arvamusse, et Sloveenias on inimeste sissetulekute vahe suhteliselt väike ning vaesuses elavate inimeste vähesus on seotud Sloveenia  „pehme” majandusuuendusega, siis nii see pole. Sloveeniaga samad või veel paremad sotsiaalse võrdsuse näitajad on Tšehhil ja Slovakkial, kusjuures mõlemad on tuntud radikaalsete majandusuuendajatena. Viiendaks tuleks vaadelda põhjusi, miks on Sloveenias suudetud majanduskriisile paremini vastu seista. Peamisele põhjusele on siin juba viidatud: pääs eurotsooni 2007. aastal. See ei saanud siiski võimalikuks mitte tänu mingile Sloveenia erilisele arengumudelile, vaid Janša parempoolse valitsuse otsustavusele. On kahju, et seda omal ajal Eestil ei jätkunud, on hea, et  praegune valitsus on tehtud vigadest õppinud ning otsustavalt tegutsenud, tee eurotsooni pääsemiseks Eestile lahti võidelnud.     

Mida öelda kokkuvõtteks?

Sloveenia poliitikas võib nii mõndagi Eestile eeskujuks tuua, kuid paraku mitte nende „pehmeid” reforme. Eesti õppis omal  ajal palju Sloveenia rahareformist, Eesti oleks võinud õppida Sloveenia otsustavusest kas või läbi halli seina minnes eurotsooni pääseda. Mis aga puutub Sloveenia nn pehmesse üleminekusse ning venitamist turumajanduslike reformide ja erastamisega, siis siin oleks pigem võinud Sloveenia Eestilt õppida, mida ta ühel hetkel tegelikult ka tegi. Oluline polegi tänapäeva maailmas enam see, kellele me vasakpoolse ja kellele parempoolse poliitiku märgi otsaette lööme. Oluline on tegelikult vaid see, kas suudame otsuseid langetada või mitte.

Kõige kallimaks läheb rahvale valitud juhtide suutmatus otsuseid langetada  ning tahe iga hinna eest võimul püsida või sinna populistlike lubaduste toel pürgida. Ning üldse ei maksa ühe või teise maa saavutusi kas absolutiseerida või siis maha teha. Valitsused ja nende aetud poliitika on igal maal vägagi ise nägu. Nii nagu mõne riigikogu liikme lolluste pärast ei maksa kogu riigikogu häbiposti panna, et maksa mõne valitsuse edukuse ja teise ebaedu pärast kogu maale kas ülipositiivset või ülinegatiivset kuvandit anda. Küll aga peaksime me maailmas toimuvast rohkem rääkima, julgema seda avatult vaadata ning endaga võrrelda. Elu ei ole must-valge,  meie kõigiga võib juhtuda nii head kui halba. Seda meeles pidades saaksime vahest ka oma kompleksidest lahti.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming