Ajalooteaduse ?kriis? mujal ja meil?

EVA PIIRIMÄE

Eelmises Sirbi numbris ilmunud essees ?Ajalugu.Teadus või kirjandus?anr?? visandab Mati Laur ajalooteaduse probleemajaloo läbi kahe sajandi. Mati Lauri käsituses kannatab ajalooteadus raske pikaajalise haiguse all, mille sümptomiks on konsensuse puudumine järgmistes põhiküsimustes: Mis on ajalooline tõde? Mis on ajaloo-uurimise ese ning kuidas seda tuleb uurida? Miks ja kelle jaoks uuritakse ja kirjutatakse ajalugu? Ehk teisiti küsides, mida on ajalooteadus põhiolemuselt: tõeleidja, identiteedikujundaja, kirjandus, sotsiaalteadus, kultuurilis-keeleline tekst või võimumäng? Kriitiliseks on ajaloo haigus Mati Lauri arvates pöördunud kaasajal, kui pärast ?postmodernistlikku? pööret on ähmastunud fakti ja fiktsiooni suhe. Ei ole kahtlust, et tõstatatud küsimused on tõsised küsimused. Ajaloo ajalugu on keerukas ning valuline, sest nii palju erinevaid nõudmisi ning väljakutseid ei ole esitatud ühelegi teisele distsipliinile. Ent kas need küsimused on ajaloolase jalgealust vaid õõnestanud või on mõned probleemid ka osutunud vähem akuutseks, kui esialgu arvata võis? Ning kas on uuemad ilmingud ajalooteaduses ikka sedavõrd ohtlikud, kui Mati Lauri käsitlus seda oletada laseb? ?Kriis? sõna õiges tähenduses on haige organismi vaakumine surma ja paranemise vahel. Kas tõesti on selline metafoor kohane kaasaegse ajalooteaduse seisundi iseloomustamiseks?

On tõsi, et erinevatel (kaalukatel) põhjustel on praeguseks loobutud lootusest leida üks ja ainus ajalooline tõde. Vähesed kaasaegsed ajalooteoreetikud (veel vähem ajaloolased) arvavad aga, et ajaloos puuduvad üldse igasugused tõekriteeriumid. Võtame näiteks postmodernistliku kirjandusteaduse skeptitsismi ajalooteadusliku teadmise võimalikkuse suhtes (nn. narrativismi teesi), milles ennekõike ?kriisi? märke nähakse. Hayden White väitis 1970ndail, et ajaloolane põimib erinevaid poeetilis-retoorilisi võtteid kasutades oma jutustuse kokku üksikutest omavahelise seoseta sündmustest. Viimaste tähendus tuleneb jutustuse kirjanduslikust loogikast, samas kui üht lugu ei saa pidada teaduslikus mõttes tõesemaks teisest. 1980ndate lõpul lisas ta oma teesi toetuseks, et ka ajaloolised ?faktid? on konstrueeritud keeleprotokolliga. Nüüdseks on need ideed väga tugeva kriitika osaliseks saanud. Paljud filosoofid on kaitsnud ajalooteaduse teaduslikku objektiivsuspüüdlust, näidates, et ajaloolise fakti mõiste on siiski igati õigustatud ning et ajalooliste sündmuste/nähtuste vahel on võimalik näha sü?ee- ning retoorikavormidest sõltumatuid sisulisi seoseid. Mõned filosoofid on isegi väitnud, et minevik ise on jutustusliku koega, kuivõrd inimesed kujundavad ning mõtestavad oma isiklikku ning ühist tegutsemist narratiivselt, ette- ning tagasiulatuvalt. Kogu see vastukriitika kaitseb n.-ö. pärisajaloolaste intuitsioone, kellest enamik ei ole kunagi loobunud taotlusest mineviku kohta midagi tõest väita ning on näinud oma eesmärgina mitte ajaloo seletamist (interpretatsiooni), mitte kujutamist.

Ajaloolased, kes rääkivad ajaloo ?kriisist? viitavad oma teesi tõestusena eelkõige uuematele suundumustele ajalooteaduses. Mati Lauri järgi on ?postmodernistlik kultuurilugu? taas lähenenud kirjandusele ning seda hinnatakse suuresti müügiedu põhjal. Ka prantsuse sotsiaal-ajaloolane Gérard Noiriel ründab oma ajaloo ?kriisile? pühendatud raamatus (?Sur la ?crise? de l?histoire?, 1996) lingvistilise pöörde järgset ajalugu, mille teoreetiliseks lähtepunktiks on kogemuse ning tegutsemise keelelis-sümboolne tingitus. Ka tema arvab, et just see ajaloo uurimise suund on lõplikult tõetaotlusest loobunud ning seega muutnud ajaloo võimumänguks. Ent see pole Noirieli jaoks ajalugu lähendanud mitte kirjandusele, vaid filosoofiale. Laenates oma küsimused ning ka osa mõisteid (keele-)filosoofiast ning tegeledes pidevalt iseenda reflekteerimisega, on ?lingvistilis-filosoofiline ajalugu? Noirieli jaoks hakanud kõnelema ajaloost vaid üksikutele väljavalitutele arusaadavas keeles.

Mõlemad autorid üldistavad ülemäära. Seda näitab kasvõi juba see, et uuemale ajaloole esitatakse vastukäivaid süüdistusi: liigne rahvalikkus ning liigne teoreetilisus. Samas olen nõus Noirieliga, et postmodernistliku teooriaga edvistamist on eriti 1980ndate ning 1990ndate alguse ajalookirjutuses omajagu. Ainult, et pesuveega koos ei tohiks välja visata ka last. 2002. aastal ilmunud raamatus ?The New History? küsitleb Maria Lúcia Pallares-Burke tänapäeva ?juhtivaid? ajaloolasi nagu Jack Goody, Asa Briggs, Natalie Zemon Davis, Keith Thomas, Daniel Roche, Peter Burke, Robert Darnton, Carlo Ginzburg ja Quentin Skinner, tundes muu hulgas huvi ka nende eeskujude ning mõjutajate vastu. Ükski nimetatutest ei ole valmis iseend rangelt ?postmodernistliku? või ka ?lingvistilise? suunaga samastama. Mitmed autorid tunnistavad küll postmodernismi teatavat mõju oma ideede arengule, samas kui enamus neist peab veelgi tähtsamaks teisi filosoofilisi või antropoloogilisi teooriaid. Nüüdseks ongi erinevad keele-, tegutsemis- või ühiskonnateooriad tegelikult avanud tee ajalooliste nähtuste laialdasele empiirilisele uurimisele ning selle tulemusel uutele ajaloolistele kontseptsioonidele ning üldistustele. Kuigi alati jääb võimalus teoreetilise lähtepunkti vaidlustamiseks või täpsustamiseks, keskendub põhiosa diskussioonist just ajaloolistele küsimustele.

Nagu näitab kindlate komplekssete ajalooliste probleemide uurimislugu, on põhjust rääkida ka meie ajaloomõistmise täiustumisest. Ennekõike tähendab see üha suurenevat arusaamist võimalike põhjuslike mõjutajate toimimisest. Võtame näiteks küsimuse valgustuse mõjust Prantsuse revolutsioonile. Ei ole vist vaja öeldagi, et see probleem on sama vana kui Prantsuse revolutsioon ise. Selle eri aspekte on aga aja jooksul oluliselt täpsustatud. Toon siin vaid mõned näited järk-järgult üles kerkinud küsimuste kohta: Missugune roll oli valgustusfilosoofidel revolutsiooni otseses algatamises? Kuidas defineerida valgustust laiemalt, kas seda saab seostada kindlate sotsiaalsete gruppidega ning kas neil gruppidel oli juhtiv roll revolutsiooni käigus? Missugused sotsiaalsed murrangud ning kultuurilised protsessid seisavad valgustuse ning revolutsiooni taga? Kuidas levisid valgustusfilosoofide ideed rahvahulkades? Missugused olid valgustusfilosoofide arusaamad kaasaegse poliitika ees seisnud ülesannetest, millised peamised filosoofilised voolud kristalliseerusid valgustus- ning revolutsiooniaegsetes poliitikaainelistes vaidlustes ? ning kuidas mõjutasid need ideelised raamid revolutsiooni juhtfiguuride tegutsemist?

Samas on tõsi, et tänapäeva ajalooteadus on fragmentaarne. Sotsiaal- ega poliitilist ajalugu ei ole välja tõrjutud, vaid viimased on arenenud edasi, väga suurel määral just vastasmõjus keeleteooriate ning keele- ja teadvusekeskse ajalooga. See on produktiivne paljusus, kuid sealjuures on problemaatiline eelkõige see, et üha raskem on püüda kokku panna n.-ö. ajaloo tervikpilti. Kõige suurem diskussioon on kindlate uurimissuundade sees, mis haakuvad sageli rohkem nn. mitteajaloo (kirjanduse, kunstiteaduse, filosoofiaga) kui teiste ajalooliste uurimissuundadega. Ka on suurte maade ajalooteadus ikka veel üpris iseenda nägu ? seda mitte ainult sellepärast, et suurem osa ajaloolasi uurib kodumaist ajalugu, vaid sellepärast, et ajalooteaduslikud voolud on juuripidi kodumaises filosoofilises pinnases. Ent mõned katsed komplekssema lähenemise suunas on siiski olnud väga edukad, eriti just rahvusliku ajalooteaduse seisukohalt. Saksa Begriffsgeschichte on kombineerinud põhiliste ühiskondlike mõistete ajalugu sotsiaalajalooga. Angloameerika traditsioonis seotakse ideede ajalugu poliitilise ajalooga. Mõlemat lähenemist on katsetatud ka väljaspool selle kodumaad, teiste maade ajaloo uurimisel.

Aga ajaloo paratamatu subjektiivsus ? ühelt poolt ajaloolase kui ühiskonna liikme eelhoiakud ning teiselt poolt ajaloo ülesanne kollektiivse mälu hoidjana? ?Metahistoorilised ?estid?, mida Jaan Undusk on ka eesti ja baltisaksa ajalookirjutuses vaimukalt paljastanud? Siingi kutsuks üles jääma (mõõdukalt) skeptikuks skeptikute suhtes. Undusk on uurinud traditsioonilist, spetsiifiliselt rahvuslikku ning sündmusajaloolist ajalookirjutust. Kuigi loomulik keel (ajaloo peamine väljendusvahend) ei saa kunagi väärtusvabaks, saab soovi korral paljud oma eeldustest küsimärgi alla seada ka ilma ?maiskondliku identiteedi? konstruktsioonita. Mis keelab eesti ajaloolasel uurimast ning ajaloo seletamisel rakendamast XIII sajandi saksa ristirüütlite või XIX sajandi baltisaksa rüütelkondade tegutsemise taga seisvat mõtlemist? Palju keerulisem on muidugi lugu lähema ajalooga, mille puhul toimunu meile ikkagi peaaegu isiklikult korda läheb (mulle tundub, et Eesti-Saksa ühisajalugu huvitab, kuid ei puuduta meid enam). Nõukogude võimu kehtestamist või kindlustamist uurides on eesti ajaloolasel ka tugev moraalse hinnangu andmise vajadus (ning õigus). Ometi ei ole sealjuures siiski võimatu tematiseerida ka ajalooliste tegutsejate endi mõtteviisi, enesepilti, taotlusi, kuitahes vildakad need ka meile ei tunduks. Ka ?kannatanutes? on võimalik näha ennekõike tegutsevaid subjekte ning seega uurida nende valitud viise olukorraga toime tulla. Seeläbi õnnestuks ära hoida nii mõnigi ?kollektiivse mälu hoidjale? tüüpiline hooletu sildikleepimine.

Kuidas on lood ?kriisiga? eesti ajalooteaduses? Mati Lauri käsituse kohaselt puudutab läänemaailma ajalooteaduse ?kriis? eesti ajalooteadust vähe, sest viimane ei ole ju veel tõelisesse kriisiajastusse jõudnud. Tõsisemad eesti ajalooteaduse probleemid tulenevat hoopis sellest, et Eesti on väike ning perifeerne maa. Meil pole jaksu ning teistel pole meie vastu huvi. Selles on tõtt, kuid kas see on kogu tõde? Ma ei usu, et Mati Laur seda tõsiselt mõtleb, kui ta väidab, et eesti ajalugu tuleb enne ?rankelikult? (s.o. traditsioonilise sündmusajaloo vaimus) valmis kirjutada, kui saab hakata teemade ringi avardama. Ta toob näiteks eesti gay-ajaloo. Sellest näitest kinni haarates: miks ei peaks seda saama juba praegu uurida? Selline uurimus eeldaks arvatavasti tõsist eeltööd näiteks õigusajaloo vallas, kuid miks ei võiks gay?de uurija seda ette võtta? Asi on ikkagi küsimustes, mida allikatele esitatakse ning ?rankelik? ajalugu ignoreerib seda sorti küsimusi. See ei tähenda, et rankelikku ajalugu peaks põlastama ning rankelikku poliitilist sündmusajalugu vajame kindlasti XX sajandi Eesti ajaloo pöördepunktide uurimisel. On muidugi tõsi, et ka Eesti varasemas ajaloos on palju allikmaterjale, mis on traditsioonilise poliitilise ning institutsiooniajaloo vaatepunktist läbi uurimata, ent siin ma ei näe küll mingit põhjust seda vaatepunkti mõnele teisele eelistada. Pealegi varjab end rankeliku lähenemise taha sageli ka lihtsalt kodulooline lähenemine.

Eesti ajalooteaduses on tegelikult juba pikemat aega esindatud erinevad uurimissuunad, traditsioonilise poliitilise ning institutsiooniajaloo kõrval ka sotsiaal- ning rahvastikuajalugu, poliitiliste struktuuride ajalugu, uuemal ajal ka egoajalugu, kultuuriajalugu jne. Muidugi on pilt üpris hajus. Võib aga arvata, et lähemal kümnel aastal toimub tugevam koolkonnastumine, mis soodustab omavahelist diskussiooni ning aitab kaasa ka rahvusvahelises diskussioonis osalemisele. Kui tahes väike Eesti ka poleks, eesti ajalooteadus ei peaks olema ainult Eesti ajaloo uurimine. Eesti materjali uurimine võib aidata meil korrigeerida üldisemaid teooriaid, nii nagu ka paljud eesti ajaloo jaoks olulised probleemid (näiteks eesti rahvuslusteooriad või kodanikuühiskonna struktuur ja toimimine) nõuavad eeltööna sama probleemi uurimist mõne Eestile tähendusliku suurriigi ajaloos. Tänapäevane eesti ajalooteadus ei peaks end vabatahtlikult mõistma rahvuslikku isolatsiooni.

EVA PIIRIMÄE

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming