Ajalugu ja antropoloogia

Marek Tamm

  1960. aastate lõpul jõudsid võrdlemisi sõltumatult mitmed ajaloolased ja antropoloogid arusaamiseni, et tegelikult on nende distsipliinid väga sarnased. Mõlemad uurivad võõraid rahvaid ja inimesi, taotledes nende tegude, tavade ja uskumuste kirjeldamist ja tõlgendamist. Peamine erinevus seisneb vaid selles, et kui ühed uurivad pigem ajas kaugeid, siis teised ruumis kaugeid kultuure, kusjuures ajaloolased teevad seda enamasti kirjaliku, antropoloogid aga suulise teabe põhjal. Selle ühisarusaama pinnalt sai alguse väga viljakas koostöö, mis pole tänaseni raugenud ja kujutab endast üht XX sajandi ajalooteaduse kõige hinnatavamat muutust. Uus distsipliin, mida nimetati ajalooliseks antropoloogiaks (alguses ka etnoajalooks), võttis seejuures üsna erinevaid vorme, sageli sõltuvalt rahvuslikest teadustraditsioonidest. Kuna Prantsusmaal domineeris sajandi keskpaiku Claude Lévi-Straussi algatatud strukturaalantropoloogia, mis huvitus ennekõike pere- ja sugulusstruktuuridest, siis kujunes seal ajaloolise antropoloogia üheks peamiseks suunaks minevikuühiskondade pereelu uurimine (nt Georges Duby, Jacques Le Goff). Seevastu Ameerikas oli 1960. aastatel mõjukaim kultuuriantropoloogia suund eesotsas Clifford Geertziga, keda huvitas sümboolsete toimingute tõlgendamine, mistõttu Ameerika ajaloolised antropoloogid pühendusid ennekõike sotsiaalsete riituste ja situatsioonide uurimisele (nt Robert Darnton, Natalie Zemon Davis). Saksamaal oli aga tugev filosoofilise antropoloogia traditsioon, mis suu­nas sealse ajaloolise antropoloogia tegelema esialgu minevikukultuuride inimisiksuse ja -keha käsitusega (nt August Nitschke, Hans Medick).

Kui toodud näidete puhul oli initsiatiiv ajaloolaste käes, siis samavõrd olulised olid antropoloogide laenud ajaloolastelt, nn antropoloogia historiseerimine (Marshall Sahlins). On kõnekas seegi, et kui tänapäeval ilmub kaks olulisemat ajaloolisele antropoloogiale pühendatud teadusajakirja, siis on 1984. aastast ilmuv History and Anthropology selgelt antropoloogiakeskne ning 1993. aastal asutatud Historische Anthropologies avaldatakse ennekõike ajaloolaste käsitlusi. Tänu koostööle antropoloogidega on ajalooteaduse uurimisala viimastel kümnenditel märgatavalt avardunud. Ajaloolased on üha innukamalt suundunud oma allikatest otsima vastuseid küsimustele, mis antropoloogid on välja selgitanud välitöödel. Selle tulemusena on tänaseks enesestmõistetav, et ajaloolased ei uuri mitte ainult möödaniku poliitilisi sündmusi või sotsiaalseid struktuure, vaid huvituvad samuti siirderiitustest, pereelust, sugulisest läbikäimisest, kehalisusest, söömisest-joomisest, matusekommetest jne. Kui ma kümne aasta eest uurisin ühe ajaloolise antropoloogia tähtsama eestvedaja Jacques Le Goffi käest, kuidas ta hindab uue distsipliini hetkeseisu, kostis ta: “Kui paarkümmend aastat tagasi oli tegu võitlusliku nimetusega, millega püüti ennast eristada varasemast traditsioonist, siis tänapäeval on ajalooline antropoloogia midagi täiesti tavalist, sellega on harjutud, kuid see on endiselt tegus meetod.” Tuleb loota, et ajalooline antropoloogia leiab senisest laiemat kasutamist ka Eesti sotsiaal- ja humanitaarteadustes.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming