Ajalugu kui eeskuju

SIMO RUNNEL

Kas ajalugu on lugu minevikust või kõigist aegadest? Otseses tähenduses on see lugu kõigi aegade kohta. Ainult et tulevik ei ole veel teada ja olevikku ei ole piisavalt analüüsitud. Kui kuulutada ajaloo arutelu aineks kõik ajad, võib see muutuda aruteluks oleviku üle, sest olevikuga on seotud kõigi inimeste elukogemus, aga minevikku tuleb õppida tundma kaudsete allikate vahendusel. Selleks, et erinevaid aegu võrrelda, peab üks komponent olema minevik, aga olevikku ja tulevikku jõudmine pole välistatud.
Kas ajalugu peaks uurima ajaloo enda pärast või võib tal olla ka praktilisemaid eesmärke? Viimasel seisukohal on Ülo Mallene, kes on kirjutanud raamatu Jaan Tõnissonist kui ühistegevusliikumise juhist eesmärgiga ühistegevust uuesti elustada. Nii arvab ka Tõnissoni kohta järgmist raamatut kirjutav Krista Aru, kes on läinud poliitikasse ja nimetanud Tõnissoni oma suurima poliitilise eeskujuna (Tartu PM 9. II). Teisiti arvab raamatus „Monumentaalne ajalugu“ Marek Tamm, kes on seisukohal, et ajalugu ja poliitika tuleb maksimaalselt lahus hoida, sest ajalugu ei korduvat kunagi ja ajalugu tulevat uurida hoopis naudingu pärast.
Minule on mõistetavam Mallese ja Aru suhtumine. Tammel on õigus, et ajaloos ei ole täpseid kordusi, ometi kordub sarnane pidevalt. Sõjale järgneb rahu ja rahule uus sõda. Kuna tuumarelvade ajastul ei tohi sõdu lubada, tuleks sõjaajalugu uurida, et tulevasi sõdu vältida, seega ajaloo korduvust vähendada. Teisiti on suurmeestega, kes on korda saatnud midagi positiivset, nende puhul võiks ajaloo korduvust suurendada. Jaan Tõnissoni algatusel 15. novembril 1917 vastu võetud otsust Maanõukogu kõrgeima riigivõimu kandjaks kuulutamise kohta on võimalik pidada Eesti riigi sünnipäevaks. Seda valmistas kaudselt ette Tõnissoni aastakümneid kestnud töö rahva kasvatamisel. Mallene kirjutab, et alahinnatud on Tõnissoni juhitud ühistegevusliikumise osa Eesti riigi sünnis. Ühistegevus on inimeste majandusliku jõu ühendamine, see võis avalduda näiteks laenu- ja hoiuühisusena või piimaühistuna. Tõnissoni järgi põhineb kapitalism egoismil ja sotsialism altruismil, aga ühistegevus ühendab egoismi ja altruismi. Sotsialism nõudvat uut inimest, aga ühistegevus kasutavat olemasolevaid inimesi. Nõukogude Liidu kogemus näitab, et uut inimest positiivses tähenduses ei õnnestunud luua, hoolimata Tõnissoni ja miljonite teiste mõrvamisest, Tõnissoni osalusel loodud riik osutus aga palju inimsõbralikumaks ja tagas suurema edu nii majanduses kui ka kultuuris.
Mallesele võib lisada, et Tõnissoni saab eeskujuks võtta ka mujal kui ühistegevuses. ELi astumise eel kasutati argumenti, et kuigi Tõnisson oli rahvuslane, pooldas ta Euroopa ühendamist. Aga Tõnissoni näidet saab kasutada ka argumendina Euroopa ühisraha vastu. 1930. aastate alguse ülemaailmsest majanduskriisist tuli Eesti välja tänu sellele, et Tõnisson surus läbi krooni kursi ümberhindamise. Kui aga ELi liikmesriigid kasutavad ühisraha, siis ei ole ühes neist eraldi rahakursi ümberhindamine enam võimalik, see võiks aga endiselt tulla kasuks, sest liikmete majandus areneb eri kiirusega.
Mallene leiab, et Tõnissoni tegevusest tuleb eeskujuvõtmiseks välja tuua positiivset. Siiski tuleks uurida ka vigu nende vältimiseks tulevikus. Miks kõik Tõnissoni saavutused ei jäänud püsima – talt võeti ära erakond, ajaleht ja riik – ja miks tal ei õnnestunud välja õpetada endaga samaväärset töö jätkajat? Kas Tõnisson ei rääkinud ja kirjutanud liiga teravalt? Kas tal oleks õnnestunud sama saavutada pehmema tooni korral? Mallese raamat ületab Erkki Tuomioja raamatu „Jaan Tõnisson ja Eesti iseseisvus“ kaasaelamise poolest. Tuomioja põhihuvi oli tema vanaema Hella Wuolijoki, kelle tähtsust Tõnissoni elus on ta kujutanud ebaproportsionaalselt suurena. Mallene kirjutab aga vähem kõikehaaravalt kui Tuomioja. Loodetavasti ühendab Krista Aru oma raamatus mõlema teose plussid.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming