Ajastupildid marssal Mannerheimist

Erkki Bahovski

Üks Teise maailmasõja õppetunde oli see, et enam ei tohi olla joonealuseid riike. Ukraina kriisiga on ida selle põhimõtte taas kahtluse alla seadnud.Kai ja Jörn Donner, Kaks vaadet marssal Mannerheimile. Tõlkinud Tõnis Arnover, toimetanud Anne Velliste. Tõnis Arnoveri eessõna. Kujundanud Kadri Kuusk. Aade, 2013. 220 lk.

Kai Donneri ülevaade marssal Mannerheimist, Soome ehk populaarseimast inimesest, erineb mõistagi tema poja Jörn Donneri omast, mõlemad demonstreerivad eredalt eri ajajärkude vaateviise eluloo kirjutamisele. Kai Donneri ülevaate võib paigutada vaikiva ajastu lähenemise ja praeguse eesti rahvusromantilise ajalookirjutuse vahepeale. Raamatus on veidi isiklikku puudet ja riigijuhtidest räägitakse pigem aupaklikult, vaikides võimalikest kitsaskohtadest. 1935. aastal surnud Kai Donner ei saanud teada, mis on tulemas, ning keskendus sestap peamiselt Mannerheimi rollile kodusõjas. Eesti lugejale on ometi õpetlik taas lühidalt üle korrata, kuivõrd erinevad Eesti ja Soome ajalugu, iseäranis iseseisvusega seonduvas.
1917. aasta 6. detsembril iseseisvuse välja kuulutanud Soome tugines osaliselt ka Saksa sõjaväeosadele. Kuna soomlasi polnud valitsenud (balti)sakslased, puudus soomlastel umbusk Saksa võimu suhtes. 1918. aasta algul hakkasid soomlased mõtlema Saksamaalt kuninga toomisele. Taustaks tasub meenutada, et 1918. aasta alguses polnud sugugi selge Saksamaa kaotus Esimeses maailmasõjas. Otse vastupidi: vaherahu ja hilisem Brest-Litovski rahu Venemaaga andis sakslastele läänerindel sisuliselt vabad käed.
Eesti ajalugu 1918. aasta algul oli teistsugune: sakslasi ei usaldatud ja nii jäigi vaid loota, et nii Saksamaa kui ka Venemaa osutuvad liiga nõrgaks takistamaks Eesti iseseisvumist. Ei kavatsenud ka eestlased kuskilt kuningat tuua. Mannerheimi raamatust selgub ka teine Eesti ja Soome ajaloo erinevus: marssal oli vastu välisabi kasutamisele kodusõjas ja lootis asja lahendada oma jõududega. Võtke mis tahes Vabadussõjast või iseseisvumisest pajatav teos ja te näete, et eesti poliitikud ja sõjaväelased ainult sellest mõtlesid, kuidas meelitada siia välismaa jõude. Soome ja teiste Põhjamaade vabatahtlike ning Briti eskaadri näol läks see ka korda, kuid meeleheitlikel momentidel ei välistatud ka Briti protektoraadiks hakkamist. Huvitav oleks ka mõtiskleda Gustav Suitsu Eesti-Soome kaksikriigi üle, arves­tades sakslaste positiivset rolli Soomes. Kuidas eestlased oleksid siis Soomega ühinemise puhul sakslastega koostööd teinud?
Mannerheimi kavast võidelda üksnes oma jõududega aimub ehk ka Soome vastava müüdi sünd ja edasine julgeolekupoliitika põhi – Soome saab üksi hakkama. Mis siis, et Max Jakobson ja ka Jörn Donner riivamisi  on nentinud, et Saksa abi oli 1944. aastal Soomele määrava tähtsusega. Üksi sai Soome hakkama Talvesõjas. Praegune Soome NATO-poliitika põhinebki kahel suunal: arusaamal, et Soome on saanud üksi hakkama, ja lootusel mitte ärritada Venemaad.
Ajaloo paradoksaalsused ja traagiline iroonia löövad 1918. ja 1919. aasta puhul eriti tugevalt välja, kui mõelda Jüri Vilmsi saatusele ja Landeswehr’i sõjale. On ju tugevalt juuri ajanud, ehkki mitte lõplikult kinnistunud versioon, mille järgi lasksid Vilmsi 1918. aasta keva­del Helsingis maha sakslased Tallinna rahvuskaaslaste näpunäidete järgi. Ning Landeswehr’i sõjas purustasid Eesti väed Rüdiger von der Goltzi üksused, ent seesama von der Goltz oli aasta varem aidanud võidule Soome valged eesotsas Mannerheimiga. Kai Donner lähebki delikaatselt mööda teemast, mis painas Soome ühiskonda tugevalt kuni Talve­sõjani – kodusõja löödud lõhest ning punase ja valge terrori tekitatud haava­dest. Tampere lahingu verisusest räägib veidi küll Jörn Donner.
Jörn Donneri ülevaade ongi võib-olla isiklikum ja mõneti ka segasem. Minul Saksa ajalookirjutuse koolkonna õpila­sena tuleb teha mõningasi jõupingutusi, et lugeda teksti, kus puuduvad viited, loogiline ülesehitus ja ka suur narratiiv (kui kastutada moesõna), ning sellest sotti saada. See-eest leiab tekstis viiteid Jörn Donneri enda seksuaalsusele ja režissööri kavatsustele.
Tundub, et Jörn Donner on kuhjanud enda ette hulga materjali Mannerheimi kohta, kuid pole osanud sellega suurt midagi peale hakata. Tekstis on korduvalt tema ahastavaid nendinguid, et marssali isikust on raske midagi välja lugeda. Mannerheimi kui rahvusiidoli oreooliga harjunud soomlasel võib olla siiski keeruline Jörn Donneri ülevaadet aktsepteerida, teeb ta ju põikeid Mannerheimi seksuaal- ja igapäevaellu, kuid, kui laskuda klišeedesse: kõik, mis ei tapa, teeb tugevamaks. Ka eesti ühiskonnal oli raske aktsepteerida näiteks Martti Turtola teoseid Konstantin Pätsist ja Johan Laidonerist, rääkimata kärast „Eesti ajalugu II” ümber. Laidoneri ja Pätsi seksuaalelust pole siiski keegi veel üritanud – niipalju kui mina tean – kirjutada, ehkki Draamateatris lavastatud „Wabadusristis” viidatakse põgusalt Laidonerile kui seelikukütile.
Sellegipoolest on ka Jörn Donneri ülevaate lugemine kahtlemata kasulik. Leheküljel 172 lõhatakse Eesti välispoliitika huvilistele väike pomm, nimelt kirjeldab Donner oma kohtumist 1990. aastal Ungaris György Konrádiga. Viimane soovinud, et „Ungari muutuks igavaks riigiks, umbes sama igavaks, nagu ta pidas Hollandit. Sama hästi võinuks ta öelda ka Soome või Rootsi, ja nii ta ka hiljem ütles”. Nagu me teame, on ka president Toomas Hendrik Ilves korduvalt öelnud, et Eesti võiks olla nagu igav Põhjamaa riik. Kardetavasti siiski hiljem kui 1990. aastal. Seega püstitub väike intriig, kas Ilves teadis midagi Donneri ja Konrádi kohtumisest või mitte. Ilvese ütlus on omakorda leidnud järgimist Lätis ja laia tsiteerimist nii Eesti kui ka rahvusvahelises meedias.
Täpset vastust ei oska Jörn Donner anda küsimusele, kuidas hinnata Mannerheimi rolli Soome iseseisvuse kindlustaja ja sõjast väljatoojana. Ta justkui kõiguks kahe heinakuhja vahel: ühel pool sõjapurustused, hukkunud ja vigastatud, teisal Mannerheimi roll. Tõtt-öelda ei ole väga meeldiv lugeda tema hädaldamist selle üle, et Soome on maailmapoliitikas üksnes joonealune. Kui Soome on joonealune, siis kuhu paigutub Eesti? Üks Teise maailmasõja õppetunde läänemaailmale – vähemalt ideaalpildis – oligi see, et ei tohi enam olla joonealuseid riike. NATO ja Euroopa Liit loodi just seda põhimõtet järgides ja praegu on ida need põhimõtted Ukraina kriisiga taas kahtluse alla seadnud. Mannerheimi roll seisneski vahest selles, et Soome ei jäänud joone alla.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming