Ajastuülene ajalugu seinast seina

Maarja Keskpaik

Eesti ajaloost 19.-20. sajandil. Uurimusi historiograafiast, allikaõpetusest ja institutsioonidest. Koostanud Tõnu Tannberg. Eesti Ajalooarhiiv, 2012. 555 lk. Eelmisel aastal nägi trükivalgust üheksateistkümnes Eesti Ajalooarhiivi toimetiste sarja kuuluv raamat. Arhiivi toimetiste sari taastati pärast poolesajandilist pausi 1996. aastal. Ilmunud numbrid on enamjaolt artiklikogumikud ning nimetatud liini jätkab ka kõnealune teos (kogumik koosneb 22 artiklist). Toimetiste numbrid on käinud paljuski käsikäes klassikalise eesti ajaloo periodiseerimisega. Nimelt on kogumikkude koostajad ajaloolased Enn Küng, Bradley Woodworth, Tõnu Tannberg jt seadnud artiklite komplekteerimise aluseks ühe konkreetse ajastu. Põhjalikku käsitlemist on leidnud Rootsi ja Vene aeg ning nimetatud ajastute ühiskondlikud tahud. Lugejal on võimalus süveneda Rootsi aja riigibürokraatiasse, majandus- ja vaimuellu ning kaasa mõelda Vene aja rahvuslust, venestust, moderniseerumist puudutavatele küsimustele. Uudsena on see kogumik nii-öelda ajastuülene. Raamatusse kaasatud artiklite sisuliseks lähtepunktiks ning taustsüsteemiks ei ole Eesti- ja Liivimaa, Baltikumi või siis territoriaalselt ühtse Eesti vaatlemine mingisuguse suurriigi koosseisus. Ekskurss XIX sajandi algusest kuni XX sajandi teise pooleni jõuab lugejani historiograafia, allikaõpetuse ja institutsiooni mõiste kaudu. Sellest tulenevalt nõuab kogumik lugejalt kõrgendatud tähelepanu: kasuks tulevad laiemad eelteadmised ning valmidus kiireks ümberorienteerumiseks ajastute vahel.

Artiklite autorite ringi vaadates tabab lugejat heas mõttes teadmatus, mida oodata. Ajaloolased nagu ka teised teadlased pühenduvad üldjuhul oma kitsale uurimisvaldkonnale ning piisava lugemuse juures võib kirjatükiga lähemalt tutvumata üldjoontes ette ennustada selle sisu. See kogumik tekitab uudishimu, kuna artiklite autorite seas on teada-tuntud ajaloolaste Toomas Hiio, Toomas Karjahärmi, Olaf Mertelsmanni jt kõrval märkimisväärselt palju noori Tallinna ja Tartu ülikoolist. Lugejal on seega võimalus osa saada ekskursioonist noorte ajaloolaste tegemistesse. Veel enam, kahe ülikooli pideva ning üldjuhul põhjendamatu vastandamise asemel on kogumik kahe õppeasutuse omamoodi integratsiooniprojekt. Tegemist on igati teretulnud nähtusega. Seda enam, et tudengid/doktorandid on üldjuhul väga mobiilsed ning järjest vähem esineb kinnistumist üksnes emma-kumma kõrgkooli külge.

Mõisted historiograafia, allikaõpetus ja institutsioon peaksid üldjoontes determineerima kogumikus käsitletavate teemade probleemipüstituse ning sisulise rõhuasetuse. Kuna kogumiku ampluaa on väga lai, siis on oht, et „lõdvemal lugemisel” kipub hägustuma artiklite pidepunkt. Tegemist on ajalooga seinast seina. Kui vaadata käsitlusaluseid teemasid terve kogumiku raames, võib siiski täheldada, et autorid on pööranud suurt tähelepanu mikroajaloole.

Kogumik algab XIX sajandi esimese poole Tartu ülikooli üliõpilaskonna sotsiaalse tausta uurimisega (Toomas Hiio) ning lõpeb NSV Liidu õigusaktide klassifikatsiooni lahkamisega (Indrek Paavle). Lugedes nähtub, et „kuum” teema on endiselt talurahva emantsipatsioon. Historiograafia-alane analüüs hargneb lugeja ees lahti näiteks pärisorjuse kaotamise (Kersti Lust) ja talude päriseksostmise temaatika kaudu (Mati Laur, Kersti Lust, Priit Prisko, Ülle Tarkiainen). Vaevalt seab keegi kahtluse alla mõtte, et pärisorjuse kaotamine oli „kaugeleulatuv samm oma aja piirides” (lk 85) ning talude päriseksostmisel oli oluline mõju eesti rahva eneseteadvuse kasvule, olles ühtlasi tõukejõuks rahvuslikule ärkamisajale (lk 102). Seega avavad ajaloolased õigustatult talurahva emantsipeerumisega seonduvaid uusi tahke. Niimoodi on pärisorjuse kaotamise fookuses 1816. ja 1819. aasta talurahvaseaduse saamislugu, ühtlasi vaadeldakse seaduste mõju mõisa-talu suhetele. Analüüsi käik on üsna standardne: algab baltisaksa historiograafiast ning lõpeb ajalookirjutusega taas iseseisvas Eestis. Oluline on, et juhitakse tähelepanu vaieldavustele ja avatakse tee potentsiaalsele diskussioonile: kas pärisorjusele järgnenud aastakümned tähendasid talurahva enamiku vaesumist kõikides Balti provintsides? Kas talumajapidamise arengut pidurdas pärisorjuse kaotamise järel talurahvakaitse kadumine või majandusliku tegevusvabaduse piiratus? (lk 96).

Ärkamisaja huvilistel tuleb sedapuhku pettuda: see temaatika kogumikku ei kuulu. Tegemist on Eesti XIX sajandi ajaloo käsitlusega ilma Jannseni, Jakobsoni, Hurda ja teisteta. Mikroajaloo kontekstis on see ka igati loogiline. Seltsiliikumine on uudse lähenemisena sedapuhku teatepulga laulu- ja mängu- ning karskusseltsidelt üle andnud kindlustusseltside uurimisele (Lea Teedema). Ajaloolase huviorbiidis on vastastikuse kindlustuse seltside teke ning tegevus Tartu- ja Võrumaa valdades XIX sajandi teisel poolel ning XX sajandi alguses. Kui üldiselt on eestlaste endi seast välja kasvanud vabatahtlik seltsiliikumine ühistegevuse positiivne näide, siis kohustuslik (tule)kindlustuse kehtestamine seostub vastukaaluks ka negatiivsete emotsioonidega, näiteks kukrukergendamise kohustus.

Kogumiku autorid puutuvad kokku ajaloolastele tuttava murega: allikate nappus, ligipääsmatus (Venemaa arhiivid) või ebausaldusväärsus. Seega on uurijate huviks ning kogumiku suureks väärtuseks uue allikalise baasi avamine või allikakriitiline lähenemine. Nii tutvustab Kristjan Luts, kes vaatleb eestlastest ohvitserkonda NSV Liidu relvajõududes pärast Teist maailmasõda, lugejale Eesti sõjamuuseumi koostatud andmebaasi. Andmebaas põhineb muuseumi Nõukogude Liidu relvajõududes teeninute seas läbi viidud ankeetküsitlusel (lk 446). Liisi Eglit aga lahkab Esimeses maailmasõjas osalenud sõdurite sõjakogemust kirjade, mälestuste ning päevikute kaudu. Viimasest artiklist jäi kummitama mõte: kangelastegude puudumise tõttu pole mälestused lugemisväärsed (lk 218). Teatavasti on mõlema maailmasõja mälestusi ilmunud virnade viisi, seal on küll huvitavaid ja ka värvikaid nüansse, kuid pahatihti esineb ülepaisutatust, vastu rinda tagumist ning minakesksust. Action müüb!

Peale eespool toodud näidete jagub huvitavaid probleemipüstitusi ja tekste. Maris Viibur käsitleb pealekaebamise temaatikat Saksa okupatsiooni aegses Eestis aastatel 1941–1944, uurides kättemaksu, omakasu ja põhjuse-tagajärje seoseid esimese Nõukogude okupatsiooniaastaga. Allikaõpetusele pöörab väga õnnestunult tähelepanu ajaloolane Olaf Mertelsmann, kes tegeleb Nõukogude ajast pärineva statistilise materjali maineparandusega.

Kogumik mõjub värskendavalt. Värskus aga ei tähenda, et iga artikkel oleks lugejale ilmtingimata nauditav. Vahel põrkub lugeja kokku mõtteviisiga, et faktide rohkus ja raskepärane keelekasutus justkui tõstaksid artikli usaldusväärsust. Infomüra versus ajalookirjutus peaks alati esikohal olema tähelepanelikkus lugeja vastu. Kogumiku värskus peitub pigem asjaolus, et (noored) autorid lahkavad uudseid ning eesti ajalookirjutuses mitte nii standardseid probleeme. Lisaks avavad ajaloolased süvendatult veel kasutamata või vähe kasutatud allikmaterjali ning panevad paika „teeviida” võimalikele uurimisperspektiividele. Kogumiku mikroajaloolisel lähenemisel on kindlasti suur väärtus edasistele üldistustele käsitletava perioodi kohta.

Eesti ajalooarhiivi toimetiste selle numbri sisu ulatub seinast seina nii oma autorite kui ka teemade poolest. Kindlasti on tegemist (välja arvatud mõningaste eranditega) erialaspetsiifilise kogumikuga, sestap vaevalt et kogumik kujuneb öökapiraamatuks paljudele ajaloohuvilistele. Kohustuslik lugemismaterjal peaks see aga kindlasti olema igale uusajast ja lähiajaloost huvituvale ajalootudengile.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming