?Ajavaim? ja kultuurilugu

Mart Kivimäe

Ilmselt on aja vaim üldse ajaloolistes teadustes üks kõige suuremat karjääri teinud mõiste, mis on juhtumisi esmalt moodustatud Baltimaades.

Et inimesed on rohkem oma aja kui oma vanemate nägu ja et inimesed on oma aja lapsed, mitte aga selle isandad ? neid ajaloolises kultuuris ringlevaid väiteid tunneb igaüks. XVIII sajandi teisest poolest XX sajandi lõpuni on meie teadmisi ajaloost saatnud Herderi ?ajavaimu? mõiste, mille levitamisel tegi sõna käibeletooja selle üle omal ajal ka pisut kirjanduslikku nalja. ?Kas ta [aja vaim] on mõni geenius, mingi deemon? Või poltergeist, vanadest haudadest tagasitulija? Või isegi moe puhang, Aiolose harfi kõla? Teda peetakse üheks ja teiseks.? Kui jätta kõrvale Herderi mäng traditsiooniliste, ka piibellike assotsiatsioonidega ?vaimu? teemal, siis ise omistas mõtleja ajavaimule suure võimu, mis olevat nähtamatu.

 

 

Herderi vaimne pärand

Nagu sajandite jooksul, nii tihenes mõiste ka Herderil endal. Algselt ? 1769. aastal trükituna ? pidas väljend silmas mingile perioodile iseloomulikke vaimuhoiakuid, selle eriomast üldmeelsust. Pärast rõhutas autor sel puhul mõtete ja meeleolude, tungide ja jõupingutuste, ?elavjõudude? summaarsust (die Summe). Ilmselt on aja vaim üldse ajaloolistes teadustes üks kõige suuremat karjääri teinud mõiste, mis on juhtumisi esmalt moodustatud Baltimaades: noore Herderi Riia-perioodil, 1768. aasta lõpul, ?Kriitiliste metsade? 3. osas (?Riigiajaloost. Üks ajalooline jalutuskäik?). Oma tegeliku staatuse võlgneb see mõiste küpse Herderi kirjakogule ?Kirjad humaansuse edendamiseks?, mille 1793. aasta 2. valik on ?ajavaimu filosoofia? tõeline avatakt. Valiku eri kirjades on peale dialektiliste arutluste aja või aegade vaimu üle, mis on niihästi ?ühtne? (einig) kui ka ?mitmekesine? (mannigfalt), maade, olude, elanike klasside, soodumuste ja vajaduste kaupa ajaloolises Euroopaski ?väga erinev? (sehr verschieden), veel muid suure tulevikuga sõnaleide. Nagu näiteks ?üleinimene? ja ?euroopalik maailmavaim?.

Kui hiljem kasutasid seda mõistet valemina näiteks Hegel, Goethe või Marx, ikka oma nüansiga, ka poleemiliselt, siis olgu märgitud, et ?ajavaimu? ilmaletulek sõnana oli anonüümne ja toimus kirjanduslike tülide õhkkonnas. See polnud algul ka optimistliku ajaloofilosoofia ajanõude-motiividel koostatud esildiste sõna, vähemalt Herderil kandis ?ajavaim? tugevat kultuurikriitilist laengut.

Mõni ta humaansusekiri lõpeb pessimismi toonides, olles alanud skepsisega. ?Sest niipea kui võtta [aegade vaimu] sõnalt selle maagiline kuju ? mida tähendab see enamat kui meie ajajärgu valitsevaid arvamusi, kombeid ja harjumusi? Ning kas peaksid need siis olema nii suurt kiitust väärt? […] Valjuhäälseimad patrioodid on sageli kõige kitsarinnalisemad egoistid; kõige soojemad headuse kaitsjad pole sugugi harva külmimad hinged; kotkad sõnades, tegudes maa veoloomad.?

 

 

?Ajalookirjutaja ? ajavaimu ministeriaal?

Noor Herder pidas ajaloolast (Historicus) kirjutajana ?ajavaimu? teenistuses olijaks (Ministerial), kes ühtlasi kujundab rahvaste ?ajaloolist vaimu?. Idee on tähtis: sel kombel väljendas ta vahest esimest korda teadlikult mõtet ajaloolase suurest rollist ja osalusest identiteediloome protsessides, nagu võiks öelda tänapäeval. Mitte lihtsalt üks kultusliku mainega ümbritsetud sõna, vaid pigem kogu herderlik mõttekontekst on moodsa ajalookultuuri seisukohalt meenutusväärne algus. Aga kas see algas päris tühjalt kohalt?

Suurte isikuüleste seoste tunne kujunes ajaloomõtte arengus. Vana Friedrich Meinecke publitseeris 1942. aastal oma suurteose ?Historismi tekkimine? eeltööd, kus leidub märkus: ?Sajandi ajavaim, rahvaste vaim, kliima, usundite vaim, riigivormide vaim. Mõndagi seesugust ulatub tagasi juba renessansiaja ajalookirjutuseni.? Lisaks sellele ei mõelnud Meinecke ?ajavaimust? sugugi nii monotoonselt, nagu historismi populaarsete õpikute järgi oleks karta. Isik (näiteks Ranke) pole tema arust tingimata mingi ühe ajavaimu produkt, vaid võib ka olla ?kahe aja vaimu sulam?. Hoopis teises mõttes, aga samuti aegade sulam, on sotsialismist kapitalismi liikunud inimene, kes veel perestroika aja mallide järgi kehastas marksistlikult tõlgendatud ?ajavaimu? analoogi. Nõnda küsis ajaloopoliitiku osa täitnud Juri Afanasjev 1989. aastal: ?Mida kujutab endast kaasaegne, kõiki põlvkondi ühendav ühiskonna üldine ajalooteadvus? Taolisi küsimusi esitavad endale paljud.? Re?iimi kriitikul Afanasjevil, kes oli juba sta?eerinud välismaal, ei tulnud pähe, et nii sõnastatud objektiivse vaimu poliitilisest ideest võiks lahti öelda.

Meie kaasajal ei nähta enam ühte tüüpi ajaloolises teadvuses ajalooteadvust kui sellist, sama aja piires tuleb eeldada ajaloolise teadvuse vormipaljust. On huvitav, et sotsialistlikus Eestis 1964. aastal ilmunud Nigol Andreseni ?Mõtteid kaasaegsuse avaldumisviisidest? sisaldab refleksiooni lähedasel teemal. Aja vaim ei pruugi selle järgi tähendada vaimset kooskõla samas ajas, vaid näidata ?aega ta arengus?. Tõesti on Andresen tabanud ?ajavaimu? ajaloolis-mõistelise struktuuri olulist joont: rõhu panekut arengule, loovusele, pingelisele uuendusele. Selles mõttes võib eri aegade reformiliikumiste puhul ajaloolase keel rääkida nende aja sotsiaalsest vaimust.

Teel Herderist Meinecke juurde sai ?ajavaimust? ka maneer. Ajaloolastele mõeldud erialaleksikonid sisaldavad märksõna ?ajavaim? tänini oma saksakeelselt algupärasel kujul. Zeitgeist on mõiste tähistamaks ?samalaadsust, vaimset hoiakut, stiili, eluvormi ja ideid, mis väljenduvad teatud ajajärgu nähtustes resp. kaasaegsete enamikul?. Ühe aja vaim on siis ühtlasi tema enamuse vaimulaad. Tänapäev kasutab ligilähedaselt samas tähenduses väljendit ?ajastu mentaliteet?, põimides sellesse ka mõtte, et indiviid võib oma aja mentaliteeti vastustada. Näiteks 1991. aastal ilmunud mälestusteraamat sotsiaalfilosoof Adornost kannab uhket pealkirja ?Vaim ajavaimu vastu?, rõhutades sellega mõtleja ajakriitilist hoiakut. Hiljuti eesti keelde jõudnud inglise ajaloolase Peter Burke?i 1997. aasta teaduskriitiline essee ?ajavaimu? mõiste rakendatavusest kultuuriloolises uurimises ? ?Kultuuriajaloo ühtsus ja mitmekesisus? (vt Tuna, 4/2004) ? on sobiv ajend vaagida sama mõistega seotud probleeme.

 

 

Nüüdisaja probleemid ajavaimuga

Mõned probleemid ei ole üksnes puhtmetodoloogilised, vaid olulisel määral ka keelelised ja sotsiaalsed, isegi sotsiaalpsühholoogilised. ?Vaim?, Geist ? kas pole see ajast ja arust läinud ?saksa mõiste?, mis võis parimal juhul korda minna etnilist ?vaimuühtlust? kuulutanud Jakob Hurda aegadel, 1870. aastail? Interdistsiplinaarse sotsiaalteaduse tähtteosest ?Moderniseerumise paradoksid?, mille 1990. aastate algul avaldasid hollandlased Willem van Reijeni juhtimisel, leiame siiski omaenda kaasaja kohta järgmise lause: ?Iga domineeriv ajavaim tunneb oma kontrapunkti, mis sageli viitab homsele ajavaimule.? Puutudes kokku erinevate vaadetega kultuuriteaduslike mõistete tarvitamisele või nende ?mittesoovitavusele? ei tohi nüüdisajal unustada, et teadusajalugu on oma protsessides kompleksne.

Pole kahtlust, et ?ajavaim? ei ole uurijale alati kindel orientiir. Loovkultuuris on teoseid, mille kohta ei ütleks, et nad on loodud selle või tolle aja vaimus. Siin võib näiteks tuua ka Thomas Manni Nietzsche-romaani ?Doktor Faustus?, seepärast, et seda 1940. aastate keskpaiku kirjutatud teost on tihti seostatud otseste ajamärkidega. Ometi on Nietzschet ?pühaks? pidanud Manni teose võtmemotiivides jälgitav autori kunagise sõbra Ernst Bertrami 1918. aasta kuulsa Nietzsche-monograafia oluline mõju. ?Lühike? XX sajand, historiograafide pilgu all ajatorso moodi kultuurikehand, pole globalismist hoolimata vaimselt ühtne. Kuid samas on ?ajakohatu? Nietzsche ise, nagu on tuvastanud viimaste aastate allikauurimine, palju rohkem seotud oma aja vaimuga ? XIX sajandi vaimsete tendentsidega ? kui seni üldiselt arvatud.

Võib-olla me ei tunne enam XIX sajandit, mis tegi ?ajavaimust? omamoodi ajaloofilosoofilise põhikategooria, piisavalt hästi? Juba 1910. aastal vaatles Eduard Spranger ?Preisi reformiajastu filosoofiat ja pedagoogikat? käsitlevas uurimuses ajavaimu-vormeli kui uushumanismi lööksõna eri aspekte perioodil 1804−1819. Niisiis, ühiskonna moderniseerumist, sotsiaalse maailma pöörde- ja murranguaegu kirjeldav ajaloolane ei saa sellest valemist mööda minna. Tema enda uuringuid võib tänasel päeval samuti kannustada ?poliitiline ajatunne? ja tema kriitikameelt toita ?ajavaimu õigus?. Isegi teatava mineviku ?aja vaimse kogustruktuuri? selgitamise ülesanne, kui kasutada Sprangeri hilisemat, 1920. aastate väljendit. Praegu me õpime elulugude ja isikusaatuste läbi tundma XX sajandit teisest küljest kui varem ? ons sel pistmist ?ühisvaimu? kategooriaga? Juhul kui võtame arvesse, et 1958. aastal pidas austerlane Richard Meister kultuuriteaduses mõttekaks lülitada ?ajavaimu? nähtuste hulka teatud aja inimeste ?ühine saatus? kui sarnasus paljuses, siis on küll.

 

 

Milleks uurida kultuuri ajalooliselt?

Kas me elame nüüd ajastul, mil on lõpuks saabunud aeg loobuda ?ajavaimu? mõistest kui teadusliku ajalookirjutuse senisest ballastist? Või on olemas teadusprovintse, kus herderiaanliku kulturoloogia aeg ei ole veel ajalooteadvuses saanud läbi? Mis võib olla ühe 235-aastase mõiste tähendus nüüdisajal, eeldades, et tegelikult kõik meie poolt tarvitatavad ajaloolised baasmõisted historiseeruvad?

?Ajastu? ? me teeme vahet selle endanimetusel ja uurimistehnilisel tähistusel, rahvapärasel määratlusel ja ametlikustatud vormelil jne. ?Ajaloopilt? ? pilt teatud ajast varieerub vastavalt ajalooteadvuse tüübile, mis seda pilti meile vahendab jms. Sõnad, mõisted, kujundid juhivad meid, aegamisi muutudes. Nad historiseeruvad vahel ka niivõrd, et on vaja spetsiaalselt uurida, mida nende all teatud ajal mõisteti, ja endale selgitada, kuidas mõistame neid meie, juhul kui neid ise tarvitame. Aga me võime ka avastada, et mõiste leiutamise ja tõlkimise vahel on suur vahe, et Geist der Zeit, mille Burke omistab Hegelile, polegi sisult sama mis Spirit of the Age, mida ta arvustab kui vana kultuurilookirjutuse malli ?keskset eeldust?. Burke on muidugi teadlik, et Hegel tugines Herderile ja tema põlvkonnale. Varem on ta kritiseerinud Ernst Gombrichi 1960. aastate mõjukat, ent väära teesi, nagu oleksid kultuuriloo alused hegellikud. ?Probleem on selles, et kultuurilise ühtsuse eeldust on erakordselt raske õigustada,? kirjutab Burke. Julgen väita, et probleem on selleski, kuivõrd peitub ?ajavaimu? mõistes ? Burke?i eeldatud ? ?ühtsuse ideed? (the Idea of Unity), mis juhtivat meie tähelepanu kõrvale ajaloolise kultuuri vastuoludelt. Ka omistab Burke marksistidele, nn Lääne marksistidele teene, et nad asusid esimestena kritiseerima olematut kultuuriühtsust ? historiograafilises mõttes on väide liialdatud (või kehtib Inglismaa kohta). Näiteks kultuuripluralismi probleemide teadusliku analüüsimise üks pioneere, saksa ?vaimuajaloolane?, religioonisotsioloog ja historismiteoreetik Ernst Troeltsch, ei olnud marksist. Karl Marx, tõsi küll, protestis selle vastu, kui indiviide taheti kujutada üksnes ?ajavaimu hääletoruna?, ja tema protest oli õigustatud. Marxi käitumisest on teada akte, loomingust aga töid, mis häälestuselt ja poeetikalt lubavad tedagi nimetada ?ajatunde esindajaks?.

Kuid tulgem tagasi ajavaimu mõistesisu juurde, mille kõige vaieldavam osis pole siiski ?aeg?, vaid hoopis ?vaim?. Sest sõnal ?vaim? on klassikalises kultuuriloos, näidislikult Jacob Burckhardtil, osalt ka Johan Huizingal, küllalt ebatavaline ja isegi sotsiaalkriitiline sisu. Vaim on Burckhardtil muutuvuse sümbol, ta liigub ja tal ei ole ajas kindlaks määratud kohta, ta on pigem ?liikumisprintsiibi? konnotatsioonidega kultuurimõiste. Oma ?Itaalia renessansikultuuri? kohta on Burckhardt ise 1860. aastal öelnud, et tema eesmärk oli käsitleda ?modernse vaimu fenomene?. Mida tähendab siin vaim? Kultuuri selle osade vastuolulistes põimumistes ja mõjuseostes. Teose jätkuv historiograafiline tähtsus seisneb ? Burckhardti-uurimise tulemusel ? kultuuri ?patoloogia? meisterlikus avamises. Seoses sellega julgen ühtlasi väita, teiseks, et näiteks ?ajavaimu? täielik väljaajamine kultuuriloost tähendaks sedagi, et nn. uus kultuuriajalugu (mille kasuks argumenteerib Peter Burke) minetaks siis tubli annuse oma tegeliku nüüdisaegsuse eeldustest. Olen seisukohal, et ajalooteaduse ajalugu väärib meilt just seetõttu ka paremat ajaloolist hindamist.

Me ei uuri oma kultuuri ajalooliselt selleks, et kohtuda mingi ajavaimuga või harrastada möödunud aegade stiilis elamist, vaid pigem selleks, et mõista kultuuri elementide loomust.

 

 

Kultuuriajaloo must südametunnistus

Üha enam näib, et vaim ei ole enam see mõiste, mille abil me end mõistame, praegu on tendents kultuuri ?majandada?, mitte ?tunnetada?. Põline kultuuriteadus, mis käsitas ajavaimu ka valitsevate ajavaadete tähenduses, omandab seega mingil määral jälle kultuurikriitilise funktsiooni. Kas selle koosseisus on tulevikus kohta herderlikul kujutlusel vaimust kui ?võimsast kunstnikust?? Või algas tulevik juba siis, kui Herder Prantsuse revolutsiooni ajastul kirjutas: ?Nagu ma kardan, tõmbab meie aegade vaimu eriti lagunemise poole. Ühele maailma osale peavad kaduma kõik köidikud. Kõik peab saama kergeks ja lõbusaks, sest me oleme vanast küllastunud, loiud ja nõrgaks jäänud. Teine osa inimesi, kes tunneb end omanikuna, olles paraku sageli ka kalk ja ülbe, põlgab muude raskusi ning paistab ootavat Jeeriku pasunaid. Pole meeldiv olukord.? Aga meil on oma aeg viljelda ajaloolist meelt ? on siis veel mõtet teha seda à la Herder või ?Herderi vaimus??

Herder püstitas küsimuse ajavaimu seostest ühiskonna organisatsiooniga, humaansusideega. Ta küsis, kas teatud aja vaim on humaansuse ?sõber?, ?teener? või ka ?eelsaadik?, ta hoiatas ?despotismi? eest. XX sajandi kultuuriloolased on seetõttu näinud temas õigusega hoiatajat suurriikide poliitika negatiivsete tagajärgede eest, koloniaalsete ambitsioonide taunijat ja väikerahvaste kaitsjat. Kuigi Herderi silmis olid inimkonna põhiüksuseks rahvad, on ta kõnelnud ka üksikvaimudest, kelle mõtted korrastavad ?asjade kaost?. Indiviidid annavad oma osa ajastu üldisele vaimsusele, nad suunavad ajavaimu, riskeerides ja kannatades selle all. Mõte, et ka minevik on inimlikkuse allikas, on paljuski herderlik.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming