Ajud põgenevad Prantsusmaalt

KAIA KIIK

Laserid on mõttetöö tagajärg, mitte eesmärk Prantsusmaad ähvardab ajude äravool, kui riiklik teaduspoliitika ei võta suunda mõtlemise ning perspektiivse teaduse hindamisele. Selle nimel on Pariisi tänavatel aasta algusest lehvinud tuhandete teadlaste lipud ?Päästke teadus!?. Kahe viimase aasta jooksul on teaduse finantseerimine vähenenud Prantsusmaal viiendiku võrra, mõnedes laboratooriumides isegi pooleni, kolmandik 2002. aastal ette nähtud krediitidest on külmutatud, kuid viimane tilk prantsuse teadlaste karikasse oli ähvardus kaotada veel 550 töökohta laboratooriumides ning teaduskeskustes. Jaanuarikuistele ringkirjadele kogunes märtsiks kokku 400 000 allkirja, samal ajal kui peaaegu kolm tuhat laboratooriumide ning töögruppide juhti esitavad lahkumisavalduse? Uuringud võtavad aastaid, kuid noortel teadlastel pole lootust tööd jätkata. Igal aastal lahkub 3000 värsket doktoranti USAsse, teised sajad panevad diplomid ja uurimistööd riiulile tolmuma ning teenivad leiba raamatukauplustes või pangaametnikena. Olukorra tõsidust mõistes otsustasid laborite ning töögruppide juhendajad kasvõi oma koha hinnaga valitsusele survet avaldada.

Tänaseks on küsimärgi alla pandud töökohad päästetud, 1000 õppejõu kohta taastatud ning peaminister Jean-Pierre Raffarini lubadus tõsta teadusuuringute finantseerimine 2,5% SKP tasemele võibolla isegi garanteeritud. Alain Trautmanni, kollektiivi Päästke Teadus esindaja sõnul on verejooks peatatud, kuid tegelikud otsused seisavad alles ees. Aasta lõpul ootab ees teaduse uue arengukava hääletamine. Prantsuse intelligents on mures, sest kahekordse jõuga (Prantsuse poliitikas on see erakordne olukord, kus nii rahvusassamblee kui valitsus on korraga parempoolsed) võetud liberaalne suund riiklikus teaduspoliitikas piirab tugevalt pikaajalisi uuringuid ning jätab teadlasele (suur)tööstuse teenindaja rolli. Seni on Prantsusmaal teadustöö kontsentreeritud kuni 80%selt riiklikult finantseeritavatesse teaduskeskustesse nagu eelkõige CNRS (Centre Nationale des Recherches Scientifiques ehk Riiklik Teadusuuringute Keskus, 26 000 liiget), mis hõlmab erinevaid uurimisgruppe, instituute ja keskusi matemaatikast kuni keskkonnauuringutega. Keskused on seni võimaldanud kõige erinevamaid koostöövorme ning vaimset rikastumist eri teadusalade vahel. Struktuurilt võib CNRSi võrrelda ehk Max Plancki Instituudiga Saksamaal, mis koosneb 81 instituudist umbes 3000 teadlasega. Järgnevad erinevad instituudid nagu Pasteuri Instituut või Kosmoseuuringute Keskus, mille uurimisvaldkond on kitsamalt määratletud. Riiklik töökohtade poliitika on seni taganud noortele teadlastele konkursi korras stabiilse töökoha ning seega sõltumatuse hetkelistest poliitilistest tuultest ja/või majanduslikest huvidest. Intellektuaalne vabadus fundamentaalteadustes on andnud Prantsusmaale kiirrongid ning ARIANE?i satelliidiprogrammi, tuumaenergia väljatöötamise, rääkimata Nobeli ning Fieldi auhindadest.

Uute reformidega nähakse ette teaduskeskuste kui selliste põhjalikku ümberstruktureerimist, minimaliseerides alaliste töökohtade arvu ning pannes põhipanuse konkreetsete projektide konkreetse aja jooksul finantseerimisele. Noortest doktorantidest ning teadlastest saavad nomaadid, kelle aeg läheb lühiajaliste lepingute ja stipendiumide tagaajamisele parajasti aktuaalsete majanduslike huvide teenistuses. ?Mul ei ole ühtegi illusiooni selles suhtes, mis toimub Prantsuse teaduses 10 aasta pärast?,? muigab irooniliselt Michel Blay (CNRS), füüsikaajaloolane ning mitmete nii erialaste kui teaduspoliitiliste raamatute autor. Kuigi Michel Blay on palju tsiteeritud ning intervjueeritud teadlane ning ekspert tänases kriisis, jääb ka Prantsuse pressis puudu tõelisest dialoogist teaduse ning selle eesmärkide üle.

Kellele ja kuidas anda raha, algab põhiväärtuste ning põhidefinitsioonide paikapanemisest. Kuid kas uurimistöö määratlemine on sama matemaatikule, ajaloolasele, geenitehnoloogia firmajuhile, informaatikule või inimesele tänavalt? Tehnokraatlik maailmavaade on limiteerinud teaduse millegi matemaatiliselt formuleeritud ?hüpertehnilise? tasemele, mida tehakse kuskil laboratooriumis katseklaaside ja arvutitega konkreetsete (industriaalsete) vajaduste tõttu ja nimel. ?Teadus on selle algusest peale Antiik-Kreekas ja Araabiamaades eelkõige theoria: tõeotsingud, mis viivad teadmisteni ja seega sisaldavad endas alusprintsiipide ning kontseptide selgitamist ning süvendamist,? kirjutab Michel Blay oma kuulsaks saanud raamatus ?Petetud teadus? (?La Science Trahie?, 2004). Uute küsimuste esitamine ning vabadus neile vastust otsida on igasuguse uurimistöö tingimuseks, olgu füüsikas, filosoofias või ajaloos. Mõnikord on tõeotsingud tähendanud ühiskonnast väljaviskamist, teinekord on seda tehtud elu hinnaga, kui mõelda Sokratesele või Giordano Brunole. Tänane teadus on niivõrd kaugele arenenud, et mürgitada ja põletada pole enam kedagi vaja, piisab ükskõiksusest ehk mittefinantseerimisest ning ühtegi uut Giordano Brunot lihtsalt enam ei tule. Aga ei tule ka uusi ideid. Kui füüsik Alfred Kastler 1950. aastatel töötas välja kvantelektroonika, ei kujutanud keegi ette, et mõnekümne aasta pärast ei saa enam ükski tõsiseltvõetav operatsioonisaal või kõrgtehnoloogiatööstus läbi laseriteta. Rääkimata tantsusaalidest. Ilma Galilei või Newtoni, aga ka ilma nende metafüüsikata ei vallutaks tänane inimkond universumit; ilma Einsteini, Bohri või Heisenbergi ja teiste tuntud ja vähem tuntuteta ei tunneks me ei skannereid, ei plastmassi. Mõtlemine võtab aega ning kuna seda teevad sooja ja süüa vajavad tavalised inimesed, siis ka raha ning võimalusi selleks. Laserid või uued arstimid on vaid selle mõtlemistöö tagajärg, mitte eesmärk. Kust võib tulla järjekordne leiutis või avastus, kui sellele ei eelne vaba teadmisjanust kantud mõtlemine?

Rääkides alusuuringute või nn. konkreetse rakendusliku eesmärgita uuringute vajalikkusest, siis mis on aluseks millele? Näiteks, kui me töötame geneetikas, kas kontseptuaalseks aluseks on geen, molekulaarne bioloogia või kvantmehaanika? Kust tulevad printsiibid ja teooria sellele, mis leiab rakenduse tööstuses, mida me neelame tablettide näol või mis aitab operatsioonisaalis inimelu päästa? Mõeldes geeniuuringutele, mille mõju ja olulisus inimkonna arengule on igaühele mõistetav, siis kas mitte geenidega manipuleeriminegi pole mitte erinevates vormides ikkagi molekulaarne bioloogia? Kui jah, siis me räägime molekulidest, nende orbiitidest ja loomulikult kvantmehaanikast. Seega allub meie paljulubav geneetiline determinism otseselt või kaudselt kvantmehaanika seadustele. Lihtsustades: kas mitte see tööstus või riik, kes soovib nii väga teenida miljoneid geenitehnoloogias, ei peaks silmad vähemalt samaaegselt teoreetilisele füüsikale pöörama? Kontseptide loomine, nende ?rändamine? ühest teadusharust teise ja neile lõpuks rakenduse leidmine on aastakümnete ja põlvkondade töö, kuid ilma selle ajata ei tule ka uusi, seni veel mõeldamatuid innovatsioone. Ärgem unustagem, et needsamad uued ideed ei sünni mitte suletud laboratooriumides vaid avatud ühiskonnas, mille jõud ja kvaliteet seisneb tema humanitaarsete teaduste saavutustes: ajaloos, filosoofias, poliitilistest teadustes või sotsioloogias teiste seas.

Alusuuringute nõrgenemine, mis ähvardab praegu Prantsuse teadusuuringuid ja mis on juba liiga pikka aega probleemiks Eesti teaduses, on teadus(t)e puuduliku defineerimise ning sellest tuleneva maailmapildi ja väärtuste kitsenemise tagajärg. Tehnoteadus, mis sai alguse XVI-XVII sajandi pöördepunktis on viinud sellesama teaduse humanitaarsete ja teoreetiliste põhialuste unustamiseni. Lippudena on üleval konkreetsed tehnoloogilised saavutused, kuigi selle võimaldamiseks vajalik mõtlemine ja teooria, olgu siis teoreetilises füüsikas või filosoofias, on arvatud ?udutamise? valda. ?Tehnoteadus saeb oksa, millel ta ise istub,? leiab Michel Blay. Sugugi mitte kummalisel kombel asuvad üks Euroopa suurriike Prantsusmaa ning Eesti samas punktis: mõlemad kaebavad ajude äravoolu üle, fenomen, mis kallutab tulevikumängud ja -otsustused kindlalt anglosaksi ja Jaapani mängukasti. USA, Britannia ning Jaapani press on parajasti Prantsusmaal toimuvat põhjalikult kajastanud ning kurb on vaadelda teatavat eneseimetlust, mis sellest õhkub: ajude põgenemine Prantsusmaalt on võit teistele, sest Prantsuse (aga ka Eesti) haridussüsteem on väga kõrgel tasemel ning häid, viljakaid ideid on kõigil hädasti tarvis. Ometigi ei ole Eesti juba ammu vaene Nõukogude Liidust ärahüpanud tõusik, Prantsusmaa pole kaugeltki ressurssideta riik ? raha on, küsimus on selle jagamises perspektiivitundega, mõeldes tulevikule ja mitte vaid tänastele huvidele.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming