Post-sõnastik: akronüümid ja initsialismid

Janek Kraavi

Kui lähtuda eeldusest, et keel on maailma mudeldav süsteem, siis kuuluvad inimese ja tegelikkuse suhet kujundavasse kultuurikogemusse ka spetsiifilised sõnakasutusviisid. Üha keerulisem tehnoloogia, paljutasandiliseks paisunud organisatsioonikultuur ja kõigest läbi ulatuv tarbimisühiskond annavad eri tüüpi vastupeegeldusi kõnes ja kirjas, samuti esteetilistes valikutes. Nimepillamise ning arvupuistamise kõrval võiks ühe postmodernse kultuuri mikrovõttena käsitleda ka lühendamist. Sellel teemal kirjutab varasuvises Keele ja Kirjanduse artiklis Silvi Vare, kes osutab mitmete keeleteadlaste seisukohale, et lühendsõnade kasutamist „võib võtta kui vastureaktsiooni, keelelise ökonoomia väljendust olukorras, kus teaduse ja tehnika kiire areng on kaasa toonud jõudsalt kasvama hakanud pikkade nimetuste suure hulga”.1

Siinsed näited ja selgitused resoneeruvad samas kirjutises leiduva vastuargumendiga, mille kohaselt seisab lühendamine väljaspool klassikalist grammatilist sõnamoodustusprotsessi ja „on eeskätt kõnetasandi nähtus, stilistiline ja sotsiolingvistiline fenomen”.2 Lühendamise kultuurilisele paradigmale viitavaid näiteid pole vaja ju kaugelt otsida: 1960. aastate kultuurimurrangu tuules said paljud noored kiiresti aru, et lühendsõnade kasutamine on ökonoomsusele lisaks ka lihtsalt lahe ja moekas. Samuti on siin oluline subkultuuriline aspekt: lühendamine kuulub muu hulgas narkokultuuri krüptilise kõne ja varjamise diskursi juurde, nt sõna amfetamiin asemel oli diileril mõistlikum telefonikõnes kasutada lihtsalt happele viitavat algustähte a. Lühendamine annab võimaluse ka ebatsensuursete sõnade legaalsemaks kasutamiseks, kui terviksõna asemel öelda välja vaid roppuse algustäht ( a – ass, p – perse jms).

Noorteslängi kõrval võib kõnes ja narratiivides siiski järjest enam märgata lühendamise erijuhte algustähtsõnu ehk akronüüme ja initsialisme. Mõlemad on „moodustatud pikema nime või nimetuse koosseisu kuuluvate sõnade algustähtedest”.3 Kirjapilt on mõlemal üldjuhul suurtäheline, kuid sõnade hääldamine erineb: akronüüme hääldatakse nagu tavalisi sõnu, initsialisme loetakse aga tähe kaupa. Kuid ometi esineb ka juhtumeid, kus rangest esitähe-poliitikast kaldutakse kõrvale ja lühend moodustub näiteks esimese sõna esimesest silbist, millega liidetakse ülejäänud sõnade esitähed või esimene silp. Leo Kunnase „Gort Ashryni” triloogias esinevad kommunikatsioonisüsteemide nimetused MILNET ja GALNET on loodud just sellise kompromissvariandi alusel. Need näited osutavad juba konkreetsest kultuurisituatsioonist välja kasvanud stilistilistele valikutele.

Esitähtlühendite kasutussagedus kasvabki mitme järgu võrra XX sajandi teise poole ulmediskursis, kus lühendamise objektiks on tavaliselt mõni tehniline arendus, korporatsiooni või asutuse nimetus. Kuna kirjanduslikus tekstis omandavad ka kõige väiksemad elemendid tähenduse, siis tekib muidugi küsimus, kuidas lühend tekstis või kõnes kõige efektiivsemalt tööle rakendada. Kõigepealt ongi lühendamise põhjuseks kirjutamistehnilised kaalutlused, sest pika kolmest-neljast sõnast koosneva operatsioonisüsteemi või relvakompleksi nimetuse korduv väljakirjutamine aeglustab lugemist ning on lihtsalt halb stiil. Kuid ka ebamäärased, juhuslikest esitähtedest moodustatud sõnad takistavad jutustamishoogu ja sellest hoidumiseks on soovitatud kombineerida lühendeid, mille kõlapilt langeb kokku igapäevaste sõnadega (nt I.C.E. = Inter-Continental Executioner või E.A.G.L.E. = Earth’s Aeronautical Governance Logistics Experiment). Eelkõige koomiksiloojate, action– ning ulmekirjanike tarvis leidub netis organisatsioonide, olendite ja tehnoloogiliste vidinate nimetusi lühenditeks kokku suruv „masin”, mis sisaldab suure hulga eri algustähtedega baassõnu ning neid kombineerides jõuab huviline üldjuhul süžee või aegruumiga sobiva ikoonilise lühendini.4 Sisulises plaanis lähendab selline tähistusprotsess tulevikunägemust tavapärasele maailmale ja aitab „võõrast” inimtunnetusse ja keelde integreerida, andes nt mingile tehnoloogilisele ülisubjektile hoomatava dimensiooni. Tuletagem või meelde Teise maailmasõja järgse sci-fi-kultuuri arvutinimesid, millest kõige tuntumad on Arthur C. Clarke’i välja mõeldud HAL või WESCAC (West Campus Analog Computer) John Barthi romaanist „Giles Goat-Boy” (1966). Nende kunagiste kompuutrite näol on põhimõtteliselt tegemist juba karakteritega, kelle tehniline nimetus on lühenenud inimkultuuri kuuluvaks „nimeks”.

Esinemissageduselt järgmine esitähtlühendite kategooria puudutab juba kitsamalt poliitikat, võimustruktuure, majandus- ja teadusasutuste nimetusi. Järjest keerukam organisatsioonipraktika väljendub kõigepealt ju samuti pikkades lohisevates, risoomina tegelikkust katvates amet- või osakonnanimetustes.

See on bürokraatia ja juhtimistasandite pidurdamatu kasvuga kaasnev märgisüsteem, kus paljud hägusate eesmärkidega üksuse nimed mõjuvad ähvardavate tähistajate jadana.

Nõnda väljendub külma sõja perioodil ja hiljemgi lääne ühiskonda iseloomustanud poliitiline paranoia. Ühiskonna ja indiviidi kommunikatsioonis toodavad lühendite taha kadunud ametkonnad või umbmäärase programmiga poliitilised liikumised eelkõige umbusku, võõritust või hirmu. Olev Remsu totalitaarset düstoopiat kujutavas barokkromaanis „Kurbmäng Paabelis” (1989) esinevad nt initsialismid DTNTRK (Demokraatlik Tuhande Neljakümne Teine Rahvakorrus) ja SVSB (Salamõtete Vabatahtliku Sedastamise Büroo). Tõsi – bürokraatlikku vohangut rõhutavad lühendid ilmuvad teksti alles romaani lõpuosas. Üldjuhul on autor kirjutanud need keskeltläbi 4–10 sõnast koosnevad ametkondade nimetused pikalt välja ja need peaksid ilmselt rabama absurdiefektiga (nt Huisku Ulpiva Laavajupi Liikumise Vabatahtliku Koordineerimise Kontor). Kuigi lühendamise potentsiaali on siin veel lõputult: nt Õigetest Seisukohtadest Lubatud Kõrvalekalde Määra Otsustamise Keskkantselei annaks kokku hirmuäratava tähe­kakofoonia ÕSLKMOKK. Kuigi Remsu eelistab totalitaarse süsteemi üleorganiseeritust väljendada pikkade ja korduvate nimetuse lohede abil, jätab see ometi lugejale õiguse neid „paranoiamängu” jätkamise eesmärgil ise lühendada. Kuid kõik see võib lõpuks ikka viia diagnoosini, mille lühendiks HVS (Hingelise Vaegurluse Sündroom) ja mis levib Nikolai Baturini tumedas tulevikuvisioonis „Apokalüpsis anno Domini…” (1997).

Paranoilise paatosega paralleelselt kasutatakse akronüüme ja initsialisme ka huumoridiskursis või paroodia konstrueerimisel. Harvad ei ole juhumid, kui kogu uhke ja pikk sõnajada saab lühendatuna hoopis hinnangulise tähenduse, s.t tähistaja positsioonis lühend muutub seisukohavõtuks kujutatava sündmuse või koosluse aadressil. Eesti näidete hulgast valides võiks viidata Indrek Harglale, kes konstrueerib oma alternatiivajaloolises romaanitsüklis „French ja Koulu” (2005–2009) teinekord just lühendite kaudu selgelt pilavaid hinnanguid (TTÜRAK – Tarbatu Teadusliku Ühisuse rakenduslik aastakoosolek, PÜKSID – Põhjamaade Ühise Kahtlaste Sulide Isikute Departemang, MÕNUS – Maavalla Õrnahingeliste Naisterahvaste Uus Selts). Kuid paroodia poole suunavad akronüümiloomet ka Robert Shea ja Robert Anton Wilson oma vandenõu­paranoiat parodeerivas triloogias „Illuminatus!” (1975), kus tegelased asjatavad BERSE (Blowhardi Eriti Retsidiivsete Spioonide Eriüksus), HOORAPURIKa (Heroiliste Ontlike Opositsionääride Rühmitus Alatute Punaste Usutaganejate ja Revolutsiooniliste Intelligentide Korralekutsumiseks) ja DAVRÜKi (Doktrinistlike Aateliste Vennasrüütlite Ühendus Kristuses) nimelistes (sala)organisatsioonides või poliitilisestes liikumistes. Kogu seda infot protsessib aga tõsiulme tehisintellekti parodeeriv kompuuter TUKSIS.5 Kõik need täheühendid osutavad põhimõtteliselt ebatsensuursustele, mille kaudu kirjeldatakse kokkuvõtlikult äärmusliikumiste või paranoikuid koondavate gruppide tegevust. Viimase aja ikoonilistest lühendinaljadest meenub kohe populaarsete politseisarjade initsialismirohket nimepoeetikat naeruvääristav pealkiri „NTSF:SD:SUV::” (National Terrorism Strike Force: San Diego: Sport Utility Vehicle ::).

Tänasel päeval on (esitäht)lühendite mõju ja osakaal igapäevases kõnes-kirjas kasvanud eelkõige elektrooniliste meediumide iseloomust tulenevalt (imho, lol jms), kuid mitmeid kõnekaid näiteid võib leida juba varasematest kümnenditest. Kirjandus, filmid ja meedia on arhiiv, mis sisaldab muu hulgas ka sajandilõpus vormunud spetsiifilise mentaliteedi – sõnade ja nimetuste lühemaks muutumise loo. Akronüümid ja initsialismid on taas hea näide sellestki, kuidas väikese stiilinõksu kaudu leiab konkreetse väljundi postmodernses kultuuris alati esile tõstetud mängulisuse idee.

MOTT

1 Silvi Vare, Lühendamise ja lühendsõnade fenomenist eesti keeles. – Keel ja Kirjandus 2014, nr 5, lk 350.

2 Samas, lk 351.

3 Samas, lk 354.

4 Vt http://www.iconian.com/acronyms.html.

5 R. Shea, R. A. Wilson, Illuminatus! Kuldne õun. Tallinn 2011, lk 349–351. Lühendid on kangelaslikult eesti keelde vahendanud raamatu tõlkija Mart Kalvet.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming