Alampoolsete tagasitulek

Hardo Pajula

Saksa majanduse ja sisepoliitika muutustest terendub Lääne-Euroopa heaolumaailma saatus. ?Ma ei unusta iialgi seda, mis põhjustas kolmekümnendatel aastatel meie esindusdemokraatia lõpu. Ebastabiilsed koalitsioonid, mis üksteise järel seebimullidena lõhkesid. See võib taas juhtuda.  Saksamaa parlamentaarne demokraatia on alles lapsekingades. Ilma kahe tugeva toetava jalata langeb ta oma vaenlaste saagiks. Üks nendest jalgadest, meeldigu see meile või mitte, on Kristlik-Demokraatlik Partei. Teine on meie partei. Aeglaselt, aeglaselt oleme nende kahekümne viimase aasta jooksul veennud valijaid meid usaldama. Ja nüüd järsku oleme andnud oma saatuse käputäie diletantide kätte, keda me üldse ei kontrolli.  Liberaalid.  Juba see sõna võtab mul judinad seljale.?

Nii tusatseb Michael Frayni viimases näidendis ?Demokraatia? Saksamaa Sotsiaaldemokraatliku Partei parlamendifraktsiooni esimees Herbert Wehner. 1969. aastal esimese sotsiaaldemokraatliku kantslerina pärast ligi neljakümneaastast vaheaega võimule tulnud Willy Brandt oli parteikaaslaste üllatuseks sõlminud koalitsioonilepingu Vaba Demokraatliku Parteiga (liberaalidega).  Liberaalide ülejooksmiste tõttu oli Brandti valitsus kolm aastat hiljem oma kuuemandaadilise enamuse kaotanud ning seisis silmitsi lootusetu usaldushääletusega. Vähem kui kuu enne järgmisi Saksamaa parlamendivalimisi ei paku meile huvi aga mitte niivõrd 1972. aasta kevade sündmused, kuivõrd Wehneri oma maa poliitilise olukorra üldhinnang, mis tänases päevas päris hästi kaasa kõlab. Praegu oleks kahe jala võrdpildi asemel õigem küll kasutada neljarattalise kalessi metafoori, kus suuremateks tagaratasteks on sotsiaaldemokraadid ning kristlikud demokraadid ning esiratasteks rohelised ja liberaalid. Selles kontekstis oleks kõnekäänu viiendaks rattaks siis Lafontaine?i ja Gysi uus vasakpartei, Lääne-Saksamaa ametiühingute ja Ida-Saksamaa kommunistlike riismete classe politique?i sissesõidetud vankrit raputav ühendus.

Lähenevad valimised pole olulised mitte üksnes seetõttu, et tegemist on Euroopa suurima majandusega, vaid ka seetõttu, et peaasjalikult majanduspoliitilistest küsimustest juhitud valimiskampaanias peegelduvad selgesti kogu Euroopa ühised probleemid.  ?Seitsmekümnendatel aastatel ei olnud Saksamaa mitte niivõrd riik kui majandus,? kirjutab Financial Timesi Saksamaa korrespondent Wolfgang Münchau. Selle tähelepaneku võiks mõningate mööndustega laiendada ka ülejäänud rikkale Euroopale.

 

 

 

Kas Euroopa lendaks kimalasena?

 

Kahekümnenda sajandi esimese poole tontlike viirastuste eemalepeletamise sisepoliitiliseks vahendiks sai solidaarne heaoluriik, millega üritati XIX sajandist pärit teravaid klassivahesid kinni mätsida. Vajalik mört saadi peaasjalikult Lääne-Euroopa majanduskasvu 1970. aastate alguse naftakriisiga lõpule jõudnud kuldajastust. Lisaks enneolematule majanduskasvule toetasid heaoluriiki (ning ikka sedasama majanduskasvu) nii sõjajärgne beebibuum kui ka läänemaade roll maailma töökojana.  Sõjajärgsetel aastatel olid Lääne-Euroopa ja USA suhetes Kolmanda Maailmaga tüüpilised toorainet importivad ja tööstustoodangut eksportivad emamaad. Tänaseks on sõjajärgsed mesiaastad selgelt lõppenud. Poole aeglasem majanduskasv suurendab töötust, mis kurnab riigi eelarvet ning sunnib tõstma sotsiaalmakse, mis omakorda jällegi kasvatavad töötust jne. Rahvastiku vananedes tuleb igal töötajal üleval pidada järjest rohkem pensionäre ning selle suundumuse pöördumist pole ette näha. Lisaks veel see, mida Lääne-Euroopas tajutakse üleilmastumise ähvardava palgena ja mis tegelikult on rollimuutus rahvusvahelises tööjaotuses, ehk ränk konkurentsisurve Aasiast, eelkõige Hiinast.

Üks rahvusvahelise kaubanduse baasteooriatest ütleb oma äärmiselt lihtsustatud variandis, et kaubavahetuse süvenemisest (see on üleilmastumisest) võidavad eelkõige rikaste maade rikkad ja vaeste maade vaesed. Kuigi rahvusvahelisest kaubavahetusest tingitud tõhususe kasv peaks keskeltläbi tõstma nii rikaste kui ka vaeste maade üldist elatustaset, on selle üheks kõrvalmõjuks ometi rikaste riigi varandusliku ebavõrdsuse süvenemine. 

Just see näib olevatki Saksamaal juhtunud. Saksamaa iseärasuseks on aga ka see, et seal on uue reaalsusega kohanemiseks vajalikud ümberkorraldused veninud palju pikemale ajale kui näiteks varem sügava kriisi ees seisnud Suurbritannias ja Rootsis. Sellest hoolimata näib heaoluriigi sotsiaalse kiti õhenemine ning varasemate klassipragude nähtavaletulek kujunevat kogu Euroopa kasvavaks probleemiks. Göran Perssoni ebasoodsaid olusid trotsiv kimalasökonoomika projekt (?Vahel võrdlen ma Rootsi mudelit kimalasega. Oma liiga raske keha ja tillukeste tiibadega ei tohiks too tegelikult üldse lennata ? kuid ta lendab siiski.?) kõlab küll uljalt, kuid aega on olnud tubli tiivulise lõpliku lennutrajektoori ennustamiseks veel liiga vähe.

 

 

 

Uued-uued vasemad

 

Praegu Saksamaa poliitilise spektri vasaktiival toimuvate muutuste juured ulatuvad aga vähemalt Willy Brandti aega. Just tema aktiivsel osalemisel 1959. aastal vastu võetud Godesbergi programmis loobusid sotsiaaldemokraadid oma ajaloolisest marksistlikust taagast ning määratlesid end liberaalse demokraatia vaimus tegutseva ning turumajandust tunnistava rahvaparteina. Kuuekümnendate aastate lõpus tõi see pööre sotsiaaldemokraadid võimule ning tegi neist viimase poolesaja aasta jooksul paljude pettunute silmis poliitilise establishment?i osa. Sedamööda, kuidas kasvab halvenenud majandusoludes lüüasaanute arv, suureneb paratamatult ka alampoolsete vimm ülempoolsete vastu.  Võib vist päris rahulikult väita, et lõhe Merkeli ja Schröderi vahel on väiksem kui vastuolu Schröderi ja Lafontaine?i vahel ning Gysi ja Voigt (paremäärmuslikuks nimetatava rahvapartei juht) saavad omavahel kergemini jutule kui Stoiber ja Lafontaine. Uue vasakpartei tulek ongi ühelt poolt mõnes mõttes seni eelkõige globaliseerumisvastastes tänavamärulites kaameraobjektiive püüdnud rahulolematute siirdumine parlamentaarsesse võitlusesse. Teiselt poolt võivad aga Lääne-Euroopa sotsiaalmajas ilmnevad lõhed tähendada ka sõjajärgse kodurahu ostmiseks üles ehitatud programmi nurjumist. ?Üks asi, mida moodne demokraatia üle ei ela, on rahuaegne vajadus alandada elatustaset märgatavalt või isegi kestev seisak majandustingimuste paranemises?, kirjutab oma 1944. aastal ilmunud hoiatusraamatus Friedrich Hayek.

Meie kümmekonna aasta pikkuse uue ajalooperioodi alul kirjutati NSV Liidu kummulikukkumise taustal palju liberaalse demokraatia veenvast võidust ja ajaloo lõpust. Järsku oleks pidanud just siis meenutama Thomas Buddenbrooki sõnu, kes edu üle mõtiskledes nukralt tõdes: ?Ma tean midagi, millele sa pole veel mõelnud, tean seda elust ja ajaloost.  Tean, et õnne ja edu välised, silmaga nähtavad ja käega katsutavad märgid ja sümbolid ilmuvad sageli alles siis, kui tegelikus elus kõik juba jälle allamäge läheb. Välised märgid vajavad päralejõudmiseks aega, nagu valgus mõnelt tähelt seal ülal, millest me ei tea, kas ta pole kustunud või on juba kustunudki, kui ta meile väga heledalt särab??

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming