Albikära Antsu kannatused ei lõpe

Heido Ots

Nagu mäletate, ise ratsutada oli isekas, poissi sõidutada kasvatuslikult vale, kõrval käia lausa loll. Tassis siis Ants 50 aastat setukat seljas, kuni see, selleks ajaks juba katki nagu võrokese katskine kass, kooles lõpuks täitsa ära. Sai Albikära vaevast lahti, istus tee äärde maha ja hakkas nutma. Tahtis välja nutta kogu pika vaeva, alanduse ja ebaõigluse. Aga võta näpust – kohe laitja platsis. Läks mööda üks mistergospodin, juba peaaegu valmis filosoof Warwicki üliloolist Birminghami lähistelt. (Kuigi mitte päris valmis, igatahes eestlasi vaole seadma sobib juba küll.) Gospodin hurjutama: „Muidugi on meil (kena tädigi ütleb nutvat last trööstides „mis siis meil viga on?”) õigus ulguda Eestit tabanud ebaõiglusest. … kuid kas ka tarvidus?” Polnud mees kade ka filosoofilist nõu andma: Antsul tulevat nimelt „arendada identiteeti, mis ei oleks kannatavate hädavareste, vaid pragmaatilise ja elujõulise rahva oma”. Ilus eeskujugi Antsule kohe käisest võtta: „Venemaa kasutab … ajalugu hoopis teisiti. Nemad ammutavad sealt uhkust. Nad olid Teise maailmasõja võitjad…” Pärast trükkinuvat mistergospodin oma väärt nõuanded ka kogu rahvale lugemiseks seitungisse.

Ants oli pärast mõningast nuttu jõudnud midagi sellist juba ka ise mõelda. Ehk polegi kõige hullem nõu. Et sai ju kah üks sõda ära võidetud ja oma riik tehtud. Kasutaks ehk tõesti selle va ajaloo ära, ammutaks sealt väheke uhkust ja arendaks uuesti välja tolle mitte-hädavarese mentatee-mis-ta-oligi? Sai ju koos oma küla meestega sõditud könnide ja vonnidega päris mehe moodi. Aga see kõige vaprama mehe aumärk jäi toona välja andmata, mõlgutas Ants – tean’d, kas kadedusest või põlnd keegi teistest nii palju parem… Paneks õige selle nüüd nähtavale kohale välja, et justkui kõigile korraga või nii. Saaks tänuvõlg tasutud ja see „identiteet, mis elujõulise rahva oma”, nagu gospodin nii ilusti ütles, välja arendatud?

Ants kuivatas pisarad ära ja sehkendas oma mõtte paberile. Jõudis vaevalt silmitseda oma värsket identiteeti – kohe uus filosoof platsis. Seekord polnud enam nalja – täisprofessor kõrgest Tallinna ülikoolist, Tartu lähistelt. Haritud härral sünnis ja kaalukas laidupõhjus kohe käepärast. Ei kõlba. Liputamine. Falliline. (Sedamoodi sõna tuli kohe neli korda väikeste vahedega. Miski seksual opsessiun või mis, oli Ants kuulnud öeldavat, kui hernekepp, hapukurk ja vihmauss inimesele üht ja sama asja meenutavad.) Olevat liiga mehine ja suur. Meile võib meeldida, aga äkki nemad solvuvad. Õigupoolest ei kõlba kõigile meile kah (Ants jõudis mõelda, et millal enne miski asi on kõigile kõlvanud). Olevat neid, kes ihkavad „ennast vaenamisest ja vaenlasele vastandamisest vabastada”. Antsul tuli jälle meelde, et korra üks suur väejuht, Totski või mis ta oli, proovis Bresti linnas sedasi omal soovil „vaenlasele vastandumisest vabaneda”, aga vaenlasepagan rikkus ilusa mõtte ära. Muidugi, ega see vana harjunud olnust vabanemise viis – „ulguda”, mälestusi tõrjuda ning ülearuseid asesõnu (meie, nemad) keelest ära kaotada – kuhugi kadunud ole. Peaks siis poolelijäänud nuttu jätkama või? Aga see ennistine gospodin võib jälle tagasi tulla…

Paistab, et selle „elujõulise rahva identiteediga” läheb jälle nagu enne hobusega, mõtles Ants. Tuleb miski kolmat moodi olek välja mõelda. Poolpüsti, aga ühtlasi poolkäpuli. Peab joogidelt nõu küsima, kuidas see korda läheks. Raskeks läheb kindlasti. Nagu oleks jälle hobune seljas…

Uueks sambaks otsustas Ants igatahes teha midagi paremat. Kaks poolkaarjat nutumüüri vastakuti, otsad peaaegu koos. Seespool, vimmavaba ja õdusalt suletud nuturuumi  – peenemalt lacrimatorium’i – keskel mahukas pisaravann. Ühes otsas kaarte vahel tillukese postikese otsas pisukene ristikene. Et vähe nagu kõditaks uhkust kah, aga väga-väga mõõdukalt.

Ei miskit opsessiunit. Soh, nüüd peaks Vabaduse platsil kõik tasakaalus olema.

Lisaks võiks ausamba naabruses T. Ajtma­tovi nimelise Eesti-Kirgiisi ühisettevõtte müügisalong pakkuda ehtsaid veise toornahast pearihmu – neid, mis kuivades võtavad inimeselt ära tarbetud valusad mälestused ja lubavad suunata särava mankurdipilgu üksisilmi tulevikku, ainult tulevikku… 

Elutargaks saanud Ants jäi siiski uut laitjat ootama…

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming