Allapoole langedes

Aet Annist

Kujutage ette, et kukute parasjagu puu otsast alla. Ronisite liiga kõrgele, kus oksad teie raskuse all murdusid. Puu on kõrge ja hõre, maapind tõotab kõva, valusat ja suure tõenäosusega fataalset kohtumist. Mida te allapoole langedes teete? Kas sudite paaniliselt ja püüate haarata ükskõik millisest oksast? Mõtlete möödunule ja nühite haledalt silmi? Naerate üleolevalt ja solipsistlikult ning kuulutate nii puu kui maa oma ebatäiusliku vaimu väljamõeldisteks? Või nopite okstelt kiiruga mahlaseid vilju, sest elult tasub ju viimast võtta, eriti kui ots ligi? Ehk vaidlete hoopis kaaslangejatega selle üle, kas te ikka kukute allapoole ja kui, siis kas okstel võiks selles olla suurem süü kui teil endil? Või ehk kohendate lihtsalt soengut, sõlmite lahtiläinud kingapaelu, sätite lipsu otseks ja tegelete muude probleemidega, mida enda juures märkate ja mis teie kontrolli all, sest kuidagi peab ju aega mööda saatma?

Kui see situatsioon asetada tuhandeid kordi suurendatud skaalale, siis paistab, et just viimased strateegiad on need, mille inimkonna suur osa on valinud kliimamuutustele reageerimiseks. Mõned kuulutavad nii muutused kui nende inimliku põhjuse teooriaks, mida pole tõestatud. Näiteks Briti ajakirjandusega võrreldes on Eesti meedias niisugused seisukohad üllatavalt ebaproportsionaalselt esindatud. Kuigi enamus teadlastest näeb kliimamuutustes märkimisväärset antropogeenset elementi, tuuakse siinkandis esile pigem kahtleva vähemuse või alternatiive otsivate teadlaste hääl. Selge, et teaduses ei ole kõik kunagi sajaprotsendiliselt ühegi teooria poolt, see on teaduslikku mõtlemisse juba eeldusena sisse kirjutatud. Mitte teooriate paljus pole aga probleemiks, vaid see, milline neist võetakse käitumise aluseks. Loogiline tundub valida teooria, mida toetab suurem osa teadlasi ja mille ignoreerimise risk on kõige suurem. Selle asemel on aga meie meedia valinud akadeemilise debatina huvitava, kuid käitumise mõjutamise ja risk maandamise seisukohalt kasutu või suisa kahjuliku tee. Kui me läheme hambaarsti juurde, siis ei astu me ju toolis vaidlusse, kas dentistid on ikka ühel nõul ses osas, millise puuriga ja kui sügavalt puurida. Kesk ilmselgelt muutunud ilmastikku võib mõista võhikute olukorra ja selle pikaajaliste hinnangute vaidlustamist (asi puudutab ju igaüht isiklikult vähemalt laste ja/või lastelaste tuleviku kaudu), kuid vaevalt on seda tarvis takka õhutada.

Teised, kes allapoole langevad, teatavad, et midagi pole teha niikuinii, võtame, mis võtta annab, ja tuleb, mis tuleb. Ka nemad on Eesti meedias hämmastavalt häälekad. Vaatenurk on umbes järgmine: mida me ka siin Euroopas ei teeks, kui Hiina ja India tarbimisühiskonnaks vormuvad ja ameeriklased oma käitumist ei paranda, ei ole sellest mingit kasu, lõpp on kindel. Eetilist eeskuju näitamise ja pöörde algatamise kohustust selline seisukoht ei tunnista. Niisuguste kommentaatorite perspektiivitunnetus ei hõlma ka juba reaalseid kliimamuutustest tingitud sotsiaalseid murranguid, nagu keskkonnapõgenike arvu kasv ja mõju ka Euroopas juba tänasel päeval. Ükskõiksus järgmise põlvkonna elu jooksul toimuda võiva vastu paneb küsima, mis õigustusega nad oma lapsi sellesse troostitusse maailma toovad ja järgmise põlvkonna eluvõimaluste üle otsust tegema jätavad. See seltskond küllap kiirendab lõpu saabumist oma isekuse, ükskõiksuse ning minnalaskmismeeleoludega.

Kuigi silmaklappidega vastuseid reaalsetele ohtudele on veel mitmeid, võib nende kõigi mõju kokku võtta ühtmoodi: see suhtumine toob kaasa segaduse, lootusetuse ja käegalöömise. Kindlasti võib olukorra parandamise viiside suhtes kahtlusi avaldada ja isegi nende üle ironiseerida, kui tundub, et see aitab. Aga miskipärast on skepsis või ükskõiksus Eestis seni veel peamine reaktsioon. Diskussioonides domineerib hoiak, et prügisorteerimine ja autovabalt hakkama saamine on parimal juhul lihtsalt indulgentsi, halvemal juhul aga lausa raskendab olukorda. Kuid ka sarkasmi ja põlastust murelike roheliste häälte suhtes kasutatakse omamoodi indulgentsi ostmiseks: vabandamaks mittemidagitegemist.

Võimalik on muidugi nii see, et olukord ei halvene inimkonna seisukohalt kõige mustemate stsenaariumide järgi, kui see, et hukule liigutakse vastu kiiremini kui üldse reageerida jõutakse. Loogiline oleks aga igal juhul mitte riske eirata ja võimalusi kasutamata jätta. Kuni inimkond üheskoos allapoole langedes vaidleb, naeruvääristab, eitab ja käega lööb, tuleb maapind üha lähemale ja oksi, millest haarata, jääb aina vähemaks ja vähemaks.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming