Alternatiividega ajalugu

David Vseviov

Robert Cowley, Läinuks ajalugu teisiti. I ja II. Tõlkinud Toomas Taul. Varrak, 2003 ja 2007. 392 ja 496 lk. Kes meist poleks kas või kord elus mõelnud võimalusele, et midagi oleks võinud minna hoopis teisiti. Näiteks oleks ju põhimõtteliselt saanud realiseeruda suur kooliaegne unistus näitlejakarjäärist. Kuid nagu kiuste pidi just sellel, koolilõpu aastal juhtuma nii, et lavakasse polnud vastuvõttu. Siis ei jäänudki muud üle kui aastakeseks Tartusse, ülikooli minna. Ja kohata seal imeilusat neidu, kelle juurest ei saanudki enam kuskile minna. Kas see pidigi nii minema? Oli see ette määratud või kehastas sarmikas tütarlaps vaid juhust? Mis oleks saanud siis, kui ta oleks jäänud kodulinna Paidesse… Ja meie kohtumine toimumata. Kas siis oleks unistusest saanud tegelikkus ja minust ikkagi näitleja?

Selliseid konstruktsioone võib ehitada lõputult ja seda iga inimesega seoses. Mis siis veel rääkida üleüldisest ajaloost, mille kujundajateks on üksikute suurte isiksuste kõrval miljonite elu. Kas selles kaootilises, summaarses ajaloos saabki olla mingeid seaduspärasusi või on kõik üks lõpmatute juhuste jada? Ning, kuidas lahendada fataalse ettemääratuse ja vabaduse dilemma? Teades näiteks, et muistse Mesopotaamia inimeste saatuse olid jumalad juba enne sündi kindlaks määranud ja saatuste raamatusse kantud. Kuid mida siis muud kui mitte paremat saatust on inimesed enestele jumalatega suheldes kogu elu kaubelnud? On nad ju ikka palunud „saada vihma”, mõeldes seejuures paremale saagile, suuremale müügitulule ja muretumale elule ehk teistsugusele saatusele. Aga on sellel mõtet, kui kõik on ettemääratud?

Kuid lõppude lõpuks on teada ainult see, mis tegelikult on toimunud, kõik muu on vaid oletus. Ning sellest, mis tegelikult ikkagi juhtus, ei pääse ükski asjaarmastajast ega professionaalist ajaloolane. Ta võib lõputult arutleda probleemistiku üle, kas Päts ja Laidoner toimisid 1939. aastal õigesti, kuid tema mõtisklused on paratamatult mõjutatud järgnenu teadmisest. Päts ja Laidoner said vaid oletada, ebamääraselt ette aimata, nende tegevust analüüsivad ajaloolased aga on varustatud tagantjärele tarkusega. Nad on võrreldamatult paremas olukorras.

Et pääseda igasugustest spekulatsioonidest, võiks äärmuslikus variandis esitada ajalugu kuiva kronoloogilise reana ning jätta kõik arutlused ja küsimused kõrvale. Nii saame esmapilgul objektiivne ajaloo kulgemise loo, mis oleks nagu maailmaajaloo CV. Kuid, kes sellist CVd (kui jätta kõrvale küsimus, mis alusel neid fakte valida) lugeda tahab? Kuivadele faktidele lisaks sooviks ju lugu, „olekseid, mikse, ja agasid.  Need on lõputud ajaloo kõrvalteed, mille otsad jõuavad peamagistraalile välja. Iga ajalookirjeldaja näeb neid, kuid enamasti hoidub kramplikult nendele astumast, sest muidu võib ta kaotada oma rännaku lõppsihi – tänase päeva reaalsuse.

Robert Cowley koostatud kaheköiteline „Läinuks ajalugu teisiti” aga kutsub teadlikult astuma kõrvalrajale, et uurida, kuhu see oleks võinud välja viia. Kas mööda seda teed liikudes oleksime olnud täna hoopis teises lõpp-punktis? Miks seda matka üldse sooritada? Miks lasta ennast kõrvalteele meelitada? Miks anda ahvatlusele järele? On ju ka peamagistraali ääres arvukalt vaatamisväärsusi ja lahendamata saladusi ning tuhandeid suurepäraseid raamatuid, kus kirjas, kuidas ajalugu tegelikult läks. Kõigepealt sellepärast, et pole vaja midagi karta, sest parimaid teejuhte on raske leida. Need on oma valdkonna tõelised profid, kellele ajaloorägastik on läbitunnetatud maastik. Nad teavad, kuhu lähevad ja millest räägivad, ning koos nendega ei kao hetkekski kindlustunne, et varem või hiljem jõutakse peateele tagasi. Selle raamatu puhul pole tegemist juhuslikult eksiteele sattunutega ja oma kirjutisi millegipärast süvateaduseks pidavate autoritega. Siin on teadlik ja nauditav esseistika, mis rajatud mineviku eri aspektide sügavale tundmisele, ehk suurepärased näited sellest, mida nimetatakse kontrafaktiliseks ajalookäsitluseks.

Robert Cowley kutsub oma kaasmõtlejaid vastama vaid ühele intrigeerivale küsimusele: mis oleks juhtunud siis, kui oleks juhtunud teisiti? Mis oleks võinud sellele järgneda? Ning sellele küsimusele vastust otsides on valik tehtud nimme nendest sündmustest, mille lahendite kaalukausside raskused oli enam-vähem ühesugune. Need lood pole lahinguväljal kokku läinud ebavõrdsetest vastastest, kus lõpp oli sisuliselt ette määratud ja tegelikult poleks miski seda vääranud. Tegu on ajaloo sõlmpunktidega, kus tulemus võis vaid väikesest tõukest tulenevalt osutuda diametraalselt vastupidiseks. Ja selleks tõukeks võis olla ka suur juhus. Näiteks, Aleksander Suure variandis.  

Juba aastakümneid tagasi kirjutas Arnold Toynbee klassikaliseks saanud loo Aleksandri ootamatust paranemisest ja sellele järgnenud teguderohkest elust, mille tulemusena sündis maailma läänepoolkeral ühtne ja võitmatu riik. Sellest raamatust saab aga lugeda mitte vähem fantaasiat ergutavat Josiah Oberi vastupidist käsitlust Aleksander Suure enneaegse surma kohta. Et mis oleks juhtunud siis, kui noor Makedoonia kuningas oleks saanud surma Granikose jõel esimeses suuremas kokkupõrkes pärslastega? Kusjuures see fataalse lõpuga võimalus oli, vaid üheainsa sõjakirvehoobi kaugusel. Kuid see jäigi tulemata, sest juba õhku tõusnud käe peatas Aleksandri kõrvale juhtunud kaaslase Kleitose oda. Veel üks sekund ja Aleksander poleks kunagi Suureks saanud ning ajaloojõgi oleks leidnud tõenäoliselt enesele teise voolusängi.

Selle loo varal on näha, kuidas saab konstrueerida teoreetiliselt võimaliku ajalookäigu, lähtudes üldtuntud ajaloolisest suurkujust. Kuid analoogilise kirjelduse aluseks võiks vabalt valida ka suhteliselt tundmatu Kleitose elukäigu ning leida kas või tema lapsepõlvest sadu momendikesi, mis lõpptulemusena oleksid viinud ta 334. aastal eKr tuhandete kilomeetrite kaugusele lahingupaigast Anatoolia loodeosas. Ja siis poleks tema oda teadaolevat ajalookulgu mõjutanud.

„Läinuks ajalugu teisiti” algab William H. McNeilli esseega „Nakkavad alternatiivid”, mis viib meid väga ammuste sündmuste juurde. Nimelt on juttu taudist, mis päästis 701 aastal eKr tillukese Juuda kuningriigi pealinna Jeruusalemma Assüüria kuninga Sanheribi hävitavast piiramisrõngast. Vastupidisel, taudita juhul, nagu leiab autor, „oleks judaism lakanud üldse olemast ja selle kaks tütarreligiooni, kristlus ja islam, poleks arvatavasti saanud tekkida”. Mis oleks aga sel juhul juhtunud, on ka suurima fantaasiavõime korral võimatu ette kujutada. Sellise sündmuste arengu puhul pole isegi välistatud, et Eesti peaministriks poleks tänasel päeval Andrus Ansip. Seda muidugi siis, kui Eesti ja peaministri institutsioon oleksid üldse veel olemas. Nii tulebki välja, et inimkonna ajalugu on nagu suur ämblikuvõrk, kus kõik niidikesed jooksevad keskele kokku. Küsimus on vaid selles, kas seal istub mõni teadlik niiditõmbaja või võnklevad niidikesed vaid juhuslikust tuuleiilist jõudu ammutades.

R. Cowley koostatud kogumik ei piirdu üksnes kauge minevikunäidetega, sisaldab ka  mõtisklusi, mis on ajendatud XX sajandi pöördelistest sündmustest. Tänase päeva aspektist pole ka tegelikult oluline, millal ajalugu „oleks võinud” oma teisesuunalise siksaki sooritada. Kuigi enamasti on raamatusse valitud sõjaajalooga seotud küsimusi kirjeldavad lood, ei puudu seal ka väiksemad „miksid”. Nii, näiteks, võib koos juba mainitud William McNeilliga arutleda selle üle, mis oleks saanud siis, kui Pizarro poleks leidnud Peruust kartuleid.

Kaks köidet tänapäeva juhtivate ajaloolaste esseid teemal, mis oleks saanud siis, kui ajalugu oleks läinud teisiti, on nauditav lektüür, mida võib soovitada nii ajalooasjatundjatele kui ajaloohuvilistele. Esimestele sellepärast, et nautida kammitsatevaba ajalookirjeldust, ja teistele, kuna on lihtsalt huvitav lugeda. Need raamatud on nagu lend ajaloo kohal. Ning sellest pole midagi, et vahel hakkab pea kõrguse pärast ringi käima. Kokkuvõttes on tunne vägev.