Altruismi metastaasid

Toomas Paul

Soome-ugri flegmaatilisusega võiks öelda, et halastussurma soovija halastab järelejääjate peale. Nobeli rahupreemia laureaadid Yasser Arafat ja paavst Johannes Paulus II olid kahtlemata väga erinevad mehed. Kuid kogu erinevusele vaatamata oli nende elus mõni asi üsna sarnane. See tuleneb ajastust, mil nad elasid. Et nende agooniat jälgis meedia vahendusel kogu maailm, ei ole midagi uut ? vägevate siit ilmast lahkumine on erutanud rahvaste meeli igal ajal. Et tehniliste võimaluste tõttu sai seda teha reaalajas, ei erine sisult muistsest. Pigem üks teine tõik. Nimelt see, et nende suremise hetk oli meditsiini määrata. Ei ole enam nii, et isand Surm muudkui tuleb omal ajal ja viib kaasa. Teadvuseta Arafatil ei lastud enne hinge heita, kui oli saavutatud kokkulepe ta järglase suhtes. Ja paavst suri alles siis, kui ta lõpuks keeldus haiglasse minemast.

Kui selline viimse hingetõmbe ad libitum edasilükkamine puudutaks ainult valitsejaid, oleks tegemist samasuguse eesõigusega nagu vaaraode balsameerimine. Aga meditsiini edusammud ulatuvad praegu kõigi inimesteni ja mõjutavad sügavalt meie suhtumist surma.

1990. aastal jäi ühel ööl Terri Schiavo süda seisma. Kui see mõne hetke pärast uuesti tööle hakkas, oli tollal 26-aastase naise aju saanud juba niivõrd suuri kahjustusi, et ta ei tulnud enam kunagi teadvusele. Teatavasti president Bush sekkus isiklikult ega lubanud parlamendil anda nõusolekut 15 aastat koomas olnud naise toitevõrgu väljalülitamiseks. Selle kuulsa naise saatuse pidi otsustama föderaalkohus.

Kuulus on ta küll, aga mitte erandlik. Ajakirjanduse andmetel hoitakse USAs analoogiliselt kunstlikult elus 35 000 patsienti. Neist

10 000 on lapsed. Nende kõigi sugulased seisavad samasuguse dilemma ees nagu Terri Schiavo omaksed. Surm ei ole rikkal maal enam meditsiini, vaid kohtute pädevuses.

See näitab inimese vägevust. Ei ole enam nii, et Jumal annab lapsed ? lapsed sünnivad siis, kui nad perre planeeritakse. Ja kui ei saa loomulikul teel, võib muretseda katseklaasilapse. Sama on surmaga: surm tohib tulla siis, kui lõpetatakse sondiga toitmine, lülitatakse välja kunstneerud ja muud masinad. Läänemaailma lihtsurelikku, kui ta pangaarvel on piisavalt raha, hoitakse elus loodust trotsides.

Võitlus haiguste vastu on olnud XX sajandil uskumatult edukas. Süüfilis, tuberkuloos, leepra, lastehalvatus ja paljud teised tõved on peaaegu likvideeritud. Laste suremus, mis XIX sajandil moodustas kolmandiku surmajuhtumitest, on heaolumaades peaaegu olematu.

Jah, letaalne lõpp on küll (veel) paratamatu, aga seda võib aastaid edasi lükata. Enesesäilitamistung on igal elusolendil väga tugev. Tarvitseb vaid meenutada Marge Valdmaa võitlust haigekassaga rohtude saamiseks. See on bioloogiliselt normaalne käitumine ?  klammerduda elu külge.

Üksikisiku tasandil on asi instinktiivne ja seega selge. Kui küsida aga, miks ühiskond nii kõrgelt väärtustab elu, et ka piinarikast vegeteerimist tuleb mis tahes hinna eest pikendada, on vastus ebalev. Miks peaks inimese elu kui selline olema ?püha?, kui loomade oma seda ei ole? Jalaluu murdnud hobune lastakse kohapeal maha ? halastuse pärast.

Näib, et veidrad kombinatsioonid XXI sajandi inimese peas ja südames tulevad sellest, et vanast lohistatakse kaasa igasuguseid asju, seda ise teadvustamata.

Hiljaaegu eesti keeles ilmunud eetikaõpiku autor Louis P. Pojman on saanud lapsena range uskliku kasvatuse. Filosoofiaga tutvumise järel on ta sellest selgelt distantseerunud ning kaitseb eetika kui sellise autonoomsust. Püüdes olla erapooletult aus, peab ta aga paaril kohal möönma, et religioonil ja eetikal on kokkupuutepunkte.

Kui on olemas Jumal, kes lõi meid oma näo järgi, siis on kõik inimesed võrdselt väärtuslikud. Jumal väärtustab kõiki võrdselt. Kui me oleme tema lapsed, siis oleme vennad ja õed. Kuid ilma Jumala vanemluseta on mõttetu öelda, et kõik inimesed on sünnipäraselt võrdse positiivse väärtusega. Pojman küsib: ?Mis annab meile, loomadele, kõige kohanenumate ellujäämise protsessi tulemustele, üldse mingi väärtuse, rääkimata võrdsest väärtusest? Intelligentsuse ja kasu seisukohast näib Aristotelesel ja Nietzschel olevat õigus; on tohutuid ebavõrdsusi, ja miks ei peaks kõrgemat sorti inimesed madalamat tüüpi indiviide enda heaks ära kasutama? Selles suhtes näib ilmalikkus ebavõrdsust eitades elavat selle usulise kapitali intressidest, millest ta on lahti ütelnud.?

Seda on väitnud teisedki. Näiteks Gilbert Harman sõnastab löövalt moraalinihilistide tõdemuse: ?Moraal on lihtsalt religioonist tulenev ebausu jäänus?. Miguel de Unamuno arutleb, et inimene ei võta vastu aistinguid rohkem, kui ta vajab elamiseks ja enda alalhoiuks. Kui ta ei taju värve, mis jäävad infrapunasesse või ultravioletsesse spektriosasse, siis põhjusel, et talle piisab vahepealsetest värvidest. Meeled toimivad kanalitena, mis jätavad reaalsusest välja kõik, mida me ei tarvitse teada, et võiksime saadavat teavet kasutada elu hoidmiseks. Parasiidid, kes elavad teiste loomade sisemuses, ei näe ega kuule, sest neil pole seda tarvis. Unamuno meelest leidub analoogselt ka sotsiaalseid parasiite, kes saavad ühiskonnalt, milles nad elavad, kõlbelise käitumise ajendid, kuid eitavad, et hea käitumise ja talutava elu kindlustamiseks on vajalik usk Jumalasse ja sealpoolsusesse, sest ühiskond on neile juba valmistanud need vaimsed mahlad, millest nad elavad. Üksikisik võib elada siivsalt ning isegi sangarlikult, uskumata hinge surematust ja Jumalat, aga Unamuno meelest elab ta sel juhul vaimse nugilise elu.

Mu meelest läheb aga lõimumine sügavamale. Jeesus on öelnud: ?Ei veel igaüks, kes mulle ütleb: ?Issand, Issand!?, taevariiki saa; saab vaid see, kes teeb mu Isa tahtmist? (Mt 7,21). Eesti Päevalehe tellimusel küsitles uuringufirma EMOR Tallinna elanikke. Paluti avaldada arvamust, kas eutanaasia peaks olema lubatud juhul, kui inimene on paranemislootuseta ja võimeline eksisteerima ainult haiglapalatis aparatuuri all.  60 protsenti vastajatest pooldas halastussurma, 27 protsenti oli selle vastu ja 13 protsenti jäi vastuse võlgu. Naised olid enam eutanaasia poolt kui mehed. Eestlased ja venelased suhtusid halastussurma erinevalt. Nimetatud tingimustel peab halastussurma lubamist vajalikuks 72 protsenti küsitletud eestlastest.

See vastab enam-vähem Lääne inimeste praegusele suhtumisele. Zürichi ülikooli meditsiiniõiguse instituudi teadlase Georg Bosshardi teatel näitab inimeste surmasoovi põhjuste uurimine, et hirm valu või teiste ebameeldivate sümptomite ees ei olnud enamikul juhtudel peamine. Selle asemel olid tähtsad isikliku iseseisvuse küsimused, kontrolli säilitamine ja soov perekonnale, sõpradele või hooldajaile mitte koormaks muutuda. Oma kogemusest vaimulikuna võin kinnitada, et see on tõesti nii.

Kristlus kui õpetus ei mängi enam märkimisväärset rolli, ent teatud kõlbelised hoiakud on väga sügaval sees. Üks nendest asjadest, millega postkristlikud maad on läbi imbunud, on piiritu ligimesearmastuse nõue. ?Ei ole olemas suuremat armastust sellest, kui et keegi annab oma elu oma sõprade eest? (Jh 15,13). Praktiline imitatio Christi. ?Me oleme armastuse ära tundnud sellest, et Kristus on jätnud oma elu meie eest, ning meie oleme kohustatud jätma oma elu vendade eest? (1Jh 3,16).

Unamuno süüdistab hispaanlase ägedusega altruismi metastaase, kuid soome-ugri flegmaatilisusega võiks öelda, et halastussurma soovija halastab järelejääjate peale. Kui kogu aeg räägitakse sellest, et rahvastik vananeb ja kes neid jõuab toita, kas ei ole siis just kristliku ligimesearmastuse tegu halastada tulevaste põlvede peale ja mitte jääda koormaks? Sest rohud ja ravi on kallid ? ning veel kallimaks lähevad.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming