Ameerika rojalistlik revolutsioon

MIKAEL LAIDRE

Ajal, mil suuresti lõhestunud, et mitte öelda paralleelmaailmadeks polariseerunud angloameerika, aga ka Euroopa avalikkus vaidleb endiselt Trumpi USA presidendiks valimise ja Ühendkuningriigi Euroopa Liidust lahkumise otsuse üle, tasub meenutada, kuidas USA alguse sai. Kuidas juhtus nii, et kuningate Inglismaa minetas tõelise monarhia ja USAs kujunes välja monarhia ilma kuningateta? Just selle küsimuse püstitab Eric Nelson teoses „Rojalistlik revolutsioon. Monarhia ja Ameerika asutamine“, kus ta analüüsib, mis tegelikult juhtus ja kuidas kõik alguses oli.

Nimelt väidab Nelson, et erinevalt kahest Inglise XVII sajandi ja XVIII sajandi Prantsuse revolutsioonist ei kujutanud Ameerika revolutsioon endast ülestõusu mitte monarhia, vaid parlamendi türannia vastu (lk 2). Kuningas George III passiivsus, et mitte öelda vastumeelsus nõustuda ameeriklastega, kes soovisid tema võimu toestada, päädis USA iseseisvusega ja Inglise kuningast loobumisega (lk 5). Seejuures järgib Nelson igati sümpaatset mõtteloo koolkonda, kus ideedele on antud oluline roll ega ole taandatud suuri mõtteid pragmaatiliste huvide järgseiks. Ta näeb põhjalikult läbi töötatud materjalis kinnitust, et Ameerika patrioodid uskusid, mida väljendasid, ja jätkasid samade põhimõtete eest seismist ka pärast seda, kui 1776. aasta ja iseseisvumine algsele küsimusele lahenduse oli toonud ega olnuks enam vaja kuninga eesõigusi kaitsta (lk 23–28).

Ruttamata loost ette, meenutagem, et Briti Atlandi impeeriumi kriis seisnes suuresti vaidluses Inglismaa õiguse üle maksustada Ameerika kolooniaid, kus viimased argumenteerisid kuninga veto-õiguse poolt ja parlamendi sekkumise vastu, sest kolooniad olid kuninga valdused ning parlamendi võim ei küündinud nendeni. Kuna George III keeldus toetamast parlamendi vastaseid ning kuulutas ameeriklased mässulisteks, ei jäänud üle muud kui minna iseseisvuse teed. Sageli monarhiavastasena tõlgendatud iseseisvusdeklaratsioon tühistabki alluvuse kuningale – ainult tema suveräänsust olid ameeriklased tunnistanud –, mainimata kordagi parlamenti. Noor Alexander Hamilton (üks nn asutajaisadest ja esimene USA rahandusminister) kirjutas lausa, et Briti parlamendi võim Ameerika üle oleks tõenäoliselt talumatum despootia kui absoluutne monarhia (lk 63, 65,100, 102, 109).

Muidugi leidus nn rojalistidele vastupidise seisukoha pooldajaid. Vaidlusi esines mitmel teemal, sh esindatuse ja vabariikluse küsimusis (lk 69 jj). Ka XVII sajandi Inglismaa arutelud esindatuse teemal lähtusid keiser Justinianuse ajal kodeeritud Rooma ja hilisemast Inglise tavaõigusest, kust nad õppisid, et vabatmeest juhib ta oma tahe, kellegi teise tahtest sõltub ori. Järgnes arutluskäik, et vaba rahvas peab olema esindatud – esindatud rahva enda näo järgi (lk 71–72). Siinkohal on paslik täheldada, et Jumala näo järgi loodud inimene taandub inimese näo järgi loodud rahvaesindajate ees.

Igatahes, rojalistid tõlgendasid esindatust autoriseerimise kaudu, s.t esindajat ei pidanud ilmtingimata valima ja ta ei pidanud olema miniatuursel kujul läbilõige ühiskonnast. Kuningas sai esindada rahvast – muide, Thomas Hobbesi sõnul on esindaja see, kelle sõnade autor on keegi teine – ja see esindatus võis olla vabalt antud ka pelgalt vaikimisi nõustudes (lk 75–80, 96). Pealegi esindas kuningas tervikut, mitte üksikuid lahkhelisid ja konflikte põhjustavaid eri- ja erahuve, nagu parlamendiliikmed (lk 78 jj). Sellegipoolest on kirjeldatud ajajärgul igal juhul tegemist alt üles võimu legitimeerimisega ja selle pidamisega vabaduse eeltingimuseks. Seevastu keskaegne kristlik monarhia nägi inimest vabana just nimelt seetõttu, et nii rahvas kui ka kuningad olid orienteeritud Jumalale ega saanud oma suhtelise tahte põhjal kellegi üle domineerida. Kui tahes vastandlikud Ameerika revolutsiooni osapoolte positsioonid võisid paista, olid osalised oma aja lapsed ning nende vaidlused suuresti kunstlik dialektika.

Aga enne kui vaatleme vabariiklusega seondavat, nõuab teadvustamist pöördeline hetk, täpsemalt teos, mis vallandas lisaks kuningavastasusele vastumeelsuse kuningaameti suhtes üldse. Siin mängis võtmerolli Thomas Paine’i „Terve mõistus“ („Common Sense“) ja teoloogiline arutelu kuningavõimu teemal. Paine taaselustas radikaalse rabiini doktriini, mille kohaselt jumal laitvat monarhiat kui sellist (mitte pelgalt teatud tüüpi, ütleme despootlikku monarhiat) – õpetus, mida esindas XVII sajandi keskel John Milton (lk 111, 114, 117, 120, 128) ja mida süvendas Algernon Sidney.1

Mis siit edasi puutub vabariiklusse, rakendab Nelson oma eelmise raamatu „Heebrea vabariik“2 teooriat talmudi ja eksklusiivse ehk välistava, s.t monarhiat välistava vabariikluse kohta. „Rojalistlikus revolutsioonis“ toob Nelson tõendeid, et Ameerika valis n-ö heebrea tee (lk 115). Nagu nendib ka Nelson (lk 115), oli varauusaegses Euroopas kujunenud vabariiklusest mitmeid arusaamu. Alles renessansiga kujunes nn eksklusiivne vabariiklus, mis välistas monarhia ühishüve teeniva põhikorravormina.3 Teatavasti võis res publica nii antiik- kui ka keskajal tähendada kuningate võimu: kõiki konstitutsioonilisi vorme, mille eesmärk oli ajada avalikku, mitte era­asja. Seesugune arusaam jätkus osalt uusajal ning kohati pidasid inglased oma kuningriiki parimaks vabariigiks (res publica). Monarhia vormi peidetud vabariigiks pidas Inglismaad ka Montesquieu ning John Adams (esimene USA asepresident ja teine president) kirjeldas Briti põhikorda vabariiklikuna, kusjuures kuningas on esiametnik. Ent ka eksklusiivvabariiklikult meelestatud jätsid ukse paokile mitte küll kuninglikule, kuid võimsale ainuisikulisele võimukandjale. Nad lasksid tekkida vabariiklikus vormis monarhial, mida ei peatanud iseseisvusele vahetult järgnenud täidesaatvat võimu seadusandlikule allutavad osariikide konstitutsioonid, sest juba 1780. aastail pöördus tuul taas rojalistlike põhimõtete kasuks (lk 116, 123, 145, 149).

Hea näide, et rojalistlik argument ei kadunud kuskile, on Thomas Jeffersoni toetus sellele positsioonile ka viis aastat pärast iseseisvust ning see, et ta kordas samu seisukohti veel 1821. aastal oma elulugu kirjutades. Rojalistliku revolutsiooni ideoloogid ei kõhelnud, et ka pärast iseseisvust pädesid samad vabaduse tagamise poliitilised printsiibid (lk 157 jj). Sama sentimenti jätkasid tänapäeva ja seni levinud õpetuse valguses oksüümoronina kõlavad arvamused, et Holland on küll vabariik, ent türannia (lk 171). Siiski, kõige eelöeldu valguses, erandiks Alexander Hamilton, ei soovinud nn rojalistid Ameerikas pärilikku monarhiat sisse seada, isegi kui, nagu kirjutas John Adams, sellega rikkaks saaks – ikka oleks liiga palju muusikat ja balle, vehklemist ja hobuste võidusõite, elegantseid riideid ja nii palju maitsekust ning viisakust (lk 181).

Arvamus, nagu ei oleks täidesaatva võimu ja tema valdaja küsimus USA põhiseaduse konvendis erilist arutelu tekitanud, on sügavalt ekslik ja põhineb liigselt sellest vähe huvitunud James Madisonile (USA neljas president). Tegelikult kulus kõige rohkem konvendi ajast just vaidlustele presidentuuri üle (lk 202–203). Juba James Wilsoni (esimese USA ülemkohtu liige) esimene ettepanek sel teemal nägi ette ainuisikulise juhi ning vastandus otseselt Inglismaa 1649. aasta kuningaameti kaotanud aktile, millega sätestati, et iial enam ei asetse kuningavõim ühes isikus. Paralleeli nägid siin vastasedki, kelle seast Edmund Randolph (teine USA välisminister) kuulsusrikkalt hoiatas monarhia „loote“ eest, millele Wilson omakorda vastas, et ameeriklased ei vastandunud kuningale, vaid parlamendile, mitte ühtsusele, vaid korrumpeerunud massile. Lõpuks tuli Wilsonile appi mainitud heebrea eksklusiivvabariiklus, andes võimaluse argumenteerida, et üks ametiisik ei tähenda kuningat. Teda toetavale Hamiltonile piisas vabariigi staatuseks sellest, kui rahvas määrab ametiisikud (lk 185 jj). Nii näeme järjekordselt, kuidas lõpuks toetuvad ka vastanduvad positsioonid alt-üles-põhimõttele, kus eriarvamused taanduvad varjundeiks.

Mida arvas esimene president George Washington? Ta kirjutas konvendi eelõhtul Madisonile, et Ameerikas ei ole veel käes aeg võtta vastu monarhia valitsusvorm, kuid et ta on valmis tunnistama selle vormi kasulikkust, isegi vajadust (lk 195). Muide, Washington korraldas ametlikke vastuvõtte Inglise kuningakoja stiilis, reisis livrees teenijate salgaga ja sõitis uhkes tõllas. Ta sünnipäeva tähistati avalikult ning tema auks kõlas korrakohane viis „Jumal, kaitse kuningat“. Washingtoni portree oli maalitud kuninglikus stiilis. Rahvale see ikkagi ei meeldinud: kuninglik võim sobis, kuid pidulikkus oli liiast (lk 231).

Praeguste aruteludega haakub Nelsoni raamatust kindlasti tõik, et presidendi tagandamine (impeachment) sai põhiseadusse sisse argumendiga, et see peaks välistama presidendi (kelle võim pole päritav ega eluaegne) äraostmise võõrriigi poolt (lk 203). Ent mitte sellega ei soovi ma lõpetada, vaid hoopis tõdemusega: tänapäeva polariseeritud USA näitab ilmekalt, et presidendi seniajani küllaltki monarhlik amet ei taga enam riigi ja rahva ühtsust. Rahva (enamuse) tahet peetakse etableerunud jõudude seas aina enam populismiks, sama mustrit näeme Euroopas ja Ühendkuningriigis. Ühtsuse ja järjepidevuse pidavat tagama hoopis kord justkui muutmatud, siis voolavad demokraatlikud väärtused, mida valvavad alalised struktuurid. Paradoksaalselt ei leidu neile põhimõtetele ega institutsioonidele muud vundamenti kui alt üles võimestav rahva subjektiivne tahe. Pealegi, kui puudub ulatuslikum soov naasta juurte juurde, seisabki lääs silmitsi ühelt poolt alternatiivituse, teiselt poolt perspektiivitu ja süveneva vastandumise nõiaringiga.

Autor avaldab isiklikke seisukohti.

1 Vt Nathan R. Perl-Rosenthal, The „Divine Right of Republics“: Hebraic Republicanism and the Debate over Kingless Government in Revolutionary America. – The William and Mary Quarterly 2009, vol. 66, lk 539.

2 Eric Nelson, The Hebrew Republic: Jewish Sources and the Transformation of European Political Thought. Harvard, 2010.

3 Vt ka James Hankins, Exclusivist Republicanism and the Non-Monarchical Republic. – Political Theory 2010, vol. 38, lk 452–482.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming