Ameeriklaste valikuvõimalus muutus selgemaks

Mihkel Mutt

John Kerry hakkas avalikult sõjavastaseks. Mõnel määral oli see minek sundviskesse, ent kas mitte liiga hilja? Lõpuks tegi Kerry seda, milles peitub tema ainus ?anss ? hakata avalikult sõjavastaseks. Muidugi annab see vastastele taas põhjust nimetada teda flip-flop?iks, meelemuutjaks. Alles 9. augustil ütles Kerry, et teades, mida ta teab nüüd (s.t et massihävitusrelvi pole), oleks ta siiski hääletanud sõja poolt. Ta ütles, et oli õige Saddam relvituks teha. ?Kui president tegi selle otsuse, ma olin ta poolt, ja ma olen selle poolt, et me tegime Saddami relvituks.? Enam ta ei ole selle poolt. Ta ütles esmaspäeval, et kui ta oleks teadnud toona, mida teab nüüd, siis ta poleks sõja poolt olnud. Ta ütles, et sõda oli kolossaalne reha otsa astumine, et Ameerika vahetas diktaatori kaose vastu jne. Ometi, nagu on märkinud mitmed kommentaatorid, oli see Kerry kõige selgem välispoliitiline seisukohavõtt. Ja nagu möönas isegi William Kristol viimases Weekly Standardis, kui jätta kõrvale Kerry iseloom ja usaldatavus, siis on nüüd vähemasti plats puhas põhimõtteliseks debatiks: kas sõda või mitte sõda? ?Kerry on seisukohal, et meil oleks turvalisem, kui Saddam oleks jäänud võimule. Bush arvab, et meil on turvalisem, kui oleme Saddami kõrvaldanud ning seega edendanud Ameerika eesmärke sõjas terrorismi vastu.? Kumba varianti ameeriklased eelistavad? Mõnel määral saame seda peatsetel valimistel teada.

 

?Ükskõik kes, mitte ainult…?

Kerryle paistab saavat saatuslikuks tema pikk poliitikukarjäär. Kakskümmend aastat senatis. Vaadakem kasvõi eesti poliitikuid ja mõelgem, kes on mingis küsimuses kui palju vahetanud seisukohti. Praktiline elu sunnib ka korralikke poliitikuid oma arvamusi korrigeerima. Aga näe, presidendivalimistel kaevavad vastased kõik üles.

Miks Kerry oma sõjavastasusega nii kaua viivitas? Kerry on sattunud tänamatusse rolli. Esiteks on liiga selgelt tunda teatavate gruppide ootust, et ?ükskõik kes, peaasi et mitte Bush?. Seda on tunda niihästi Ameerikas kui ka maailmas. Sisuliselt on see mõistetav, sotsiaalpsühholoogiliselt aga halb ? eriti kui see välja öeldakse. Kõige hullem on see siis, kui seda peaksid kogemata mõista andma oma partei tegelased.

Lähemalt analüüsides näeme, et on väga suur diapasoon, missugune see ?ükskõik kes, mitte ainult?, isikuliselt võib olla.  Ta võib olla tipptegija, aga võib olla ka augutäide. Ent üldistav ?ükskõik kes, mitte ainult? kõlab ikkagi. halvasti. Selles on tunda teatavat kapitulatsiooni. Ikka kumab sellest läbi hoiakut, et kuigi me ei suutnud leida endi ridadest võrdset kandidaati senisele presidendile tolle isikuomaduste poolest, leidsime ometi kellegi, keda võib ette lükata, kes ei tee meie marki suisa täis, kes oskab istuda ja astuda, keda annab edaspidi nõuandjate kaudu manipuleerida jms. See konkreetne isik, kes satub ?ükskõik kes, mitte ainult? rolli, ei pruugi tegelikult olla üldsegi ?ükskõik kes?, see tähendab mingi suvakuju, aga ta on sattunud funktsiooni, kus ta paratamatult selleks muutub.1 Ja siis võid olla ajaloo suurim geenius, ikka nähakse sinus midagi negatiivset. ?Ükskõik kelle? võimalikud väga positiivsed isikuomadused paistavad suhteliselt vähem välja kui tema funktsioon ja roll. Ehk on ka selles osa põhjust, miks Kerryst siiani nii vähe aru saadakse, nagu see ilmneb ka arvamusuuringutes. Inimesed ei ole valdavalt väga suured süvenejad. Nii nad näevadki, et Kerry on ?ükskõik kes, ainult mitte?, sest see on tema imago väline ja kõige silmatorkavam kiht.  Kerry on sellesse mähkunud. Ja peaks olema erakordselt võimas isiksus, et publik selle alt ka midagi muud viitsiks näha. Nii võimas Kerry ei ole. Ja ilmselt on see ka üks põhjusi, miks Kerry meeskond tuli lõpuks välja suure ja selge sõnumiga.

 

Välismaailma poolehoid tantsib köiel

Need on vist pärast Kennedy presidendivalimisi esimesed, mille puhul välispoliitika on taas nii oluline. Veel tähtsam on see, et need on vist üldse esimesed, mille puhul on maailmal ja eelkõige Euroopal nii suur sõna kaasa rääkida. Tõsi, see on väga imelik võimalus kaasarääkimiseks, nagu osundas Guardianis mõni nädal tagasi T. G. Ash. Välismaailm peab andma Ameerika valijaskonnale mõista, et nad eelistavad ajada asju kellegi teisega kui Bush. Aga nad peavad seda tegema läbi lillede, nii et see ei kutsu esile ameeriklaste vastureaktsiooni. Sest välismaailma liiga avalik poolehoid Kerryle võib saada viimasele saatuslikuks. Alati on väga palju neid, kes ei taha, et keegi väljaspool seisja topiks oma nina nende asjadesse. Enamik usub, et nende riiki võivad (ka valusalt) kritiseerida üksnes nemad ise. (Serbias on siiani vaikiva enamuse arvamine, et Milo?evići üle oleks pidanud kohut mõistma serblased, mitte rahvusvaheline tribunal Haagis; väga paljud iraaklased ei suuda siiani andestada ameeriklastele endi vabastamist; seda et eestlased on sitt rahvas, tohib öelda üksnes eestlane ise jne.) Nii et maailm peab oma suhtumise näitamises ?toimima toimimatult?. On selge, et vanad antipaatiad ei kao kergesti ja näiteks Prantsusmaa liigne toetus Kerryle kutsuks ameriklastes esile hoopis vastupidise reaktsiooni. T. G. Ash arvab, et kaalukeeleks võiks olla Inglismaa. Kui Blair annab mõista, et ei kavatse Bushi poliitikaga enam kriitikameeleta kaasa minna nagu seni, siis võib see signaal Ameerika valijaskonna mõtlema panna. Inglismaa on siiski peamine liitlane, erisuhe on erisuhe jne.

Kerry on kahtlemata maailmas tunduvalt populaarsem kui Bush. Näiteks Saksamaal oli tema poolt koguni 74 protsenti küsitletuist. Ent nii lihtne poliitika siiski pole. Üks asi on rahvas, teine asi on riigipead. Kui Kerry peaks võitma, ei muutu ju Euroopa riigipeade olukord kuidagi lihtsamaks, vaid pigem vastupidi. Nagu kirjutab viimane Spiegel, olevat Richard Holbroke, kellest eeldatavalt saaks Kerry välisminister, öelnud hiljuti Schröderile, et esimene asi, mida Kerry teeks, oleks kutsuda kantsler ja Chirac Valgesse Majja. Tore-tore, aga milleks? Eks ikka selleks, et veenda neid võtma endi õlule osa sõjakoormas. Kui Ameerika tahab loobuda ühepoolsusest ning ohjad ÜRO-le üle anda, siis on Iraagi sündmuste praeguses staadiumis (ja sellega on nõus ka kõik endised sõjavastased riigipead) selge, et olukorda tuleb ohjata, kaosel ei tohi lasta eskaleeruda. See aga tähendab, et keegi peab osalt lahkuvate jänkide asemele astuma. Siiani on Saksamaa nõustunud treenima üksnes Iraagi politseid. Aga kui Saksamaa võis keelduda saatmast oma vägesid Ameerika egiidi alla, siis on tal kui riigil, kes tahab alalist kohta Julgeolekunõukogus, raske keelduda saatmast oma vägesid kaitsmaks ÜROd!

 

Bushi kursil edasi

Kõigele vaatamata paistab teoks saavat traditsioonilisem stsenaarium. Bush võidab siiski. Napilt küll, aga võidab. Kui ei juhtu midagi eriti pöörast. Näiteks kui õhuterroristid ei söösta Kapitooliumile. Üldiselt peaks maailm hakkama mõtlema sellele, kuidas Bushi-Ameerikaga veel nelja aasta vältel hakkama saada. See on reaalsus, et koostööd teha tuleb. See sõltub mõistagi mõlemast koostööpoolest. Siia ongi üks koer maetud. Tavaliselt on president oma teisel ametiajal julgem, talitab suhteliselt rohkem isetahtsi ja võib vastu võtta rohkem ebapopulaarseid otsuseid. Põhjus on lihtne: ta ei pea mõtlema enam sellele, kuidas valijatele meeldida (kolmandat korda ju ei tule). Ent Bush on juba esimesel ametiajal tulistanud igast rauast. On tal veel sügavust, kuhu pedaal põhja vajutada? Mis julgustükkidega ta võiks veel maailma rabada? Või on tema puhul teisiti, ta katsub teise ametiaja jooksul siluda seda, mida esimese ajal kokku keeras? Kuigi on raske ette kujutada, mida peaks Ameerika tegema, et näiteks muuta moslemimaailma lihtsate inimeste arvamust enda suhtes, samas siiski väärikust säilitades ja maoli minemata. Kui kuulata Bushi teisipäevaõhtust kõnet ÜRO peaassambleel, siis viimast küll karta pole. Kuigi kõne oli ?multilateraalsem? ja diplomaatilisem kui tema mõned varasemad, polnud seal jälgegi oma vigade tunnistamisest, vabandustest rääkimata.

Vahel Eestis korratakse, et pole tähtsust, kes Valges Majas on, sest Eesti ?ajalooline aeg?, kui siin midagi juhtus, on möödas. Ent kui Eesti on terroristide löögi alla sattuvate riikide nimekirjas, siis on kahtlemata tähtis, kes on USA president. Seda, et Kerry lubas uutele riikidele viisavabadust, ei pruugi väga tõsiselt võtta, see jääkski tõenäoselt valimislubaduseks. Kui mina oleksin ameeriklane, siis ma mõtleksin seitse korda, enne kui avaksin järjekordse kanali, kustkaudu keegi mu maa pinnale võib astuda.  

22. IX 2004

 

1  Pikantsel kombel on säärasel seisundil pisut sarnast  olukorraga  sootuks teisest vallast. Kui kellegi kindlana tundunud  abieludiil on luhta läinud, s.t ta on lihtsalt maha jäetud või on partneri puhul ilmnenud seni teadmata takistavad asjaolud  (meeletud võlad, pärilikud tõved,  maha salatud abielulisus vms),  siis on iseäranis mahajäetud pruutide puhul tavaline,  et nad abielluvad kiiresti esimese ettejuhtuvaga. Just nimelt:  ?ükskõik kellega?! See võib õnneks minna, aga võib ka mitte. Mis aga peamine: publiku resp. elektoraadi silmis tundub asi kuidagi ebatäiuslik.  ?Vaene Jüri,  pärast seda, kui Mari ta maha jättis,  jäi ta kohe esimese ettejuhtuva seeliku külge ankrusse.? Ja keegi ei mõtle esimese raksuga, et ?see seelik? on võibolla palju  parem kui Mari oligi. Inimesed  otsivad loteriidelt juhuseõnne, aga elus tahavad enamasti  asjade viisipärast ja pikaldast kokkuloksumist. Nad ei taha, et Jüri klammerduks esimese seeliku külge. Nad tunnevad end petetuna. Nad tahvad Mari. Bush ongi Mari.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming