Antiintellektuaalsus ja bürokraatia haridust lämmatamas

Meie poliit- ja kultuurielu läbib antiintellektuaalsus, mida toidab demokraatia kohta käibel väärarvamus, et mõne võhiklikkus on sama hea kui teise teadmised.

MARTIN SAAR

Allpool avaldatud Tallinna reaalkooli õppealajuhataja ja keemiaõpetaja Martin Saare ettekanne on Viivi Luige ja Kaido Ole ülesastumise kõrval kolmas isamaakõne, mis peeti Eesti kultuuri ja hariduse kongressi „Õppimine ja areng Eesti kultuuris lõpupäeval 25. novembril Estonia kontserdisaalis. Kongressi korraldamise mõttele tuli meie hulgast praeguseks lahkunud emeriit­professor Viive-Riina Ruus mure tõttu, et Eesti haritlased on liigselt killustatud, mis võib seada ohtu võime kohaneda ja toime tulla üha kiiremas ja keerulisemas maailmas. Kongressi taotlus oli kokku tuua teadus-, haridus- ja kunstiini­mesed, et mõelda, kuidas ühendada jõupingutused meie inimeste õppimise ja kasvamise toetamisel, nii et kõik oleksid valmis toime tulema tuleviku määramatusega ning inimeseks jääma ka digitaalsel ja tehis­intellekti ajastul.

Viivi Luik mõtiskles oma kõnes selle üle, kuidas anda haridust nii, et isamaa ja seeläbi ka maailma parandamine oleks jätkuvalt võimalik. Kuigi iga põlvkonna asi on isamaad uuendada, peab haridus olema konservatiivne. Seejuures ei tohiks ka eirata uut, mida iga uus põlvkond endaga kaasa toob. Kaido Ole küsis, mis jääb järele, kui inimese ümbert lahti koorida kõik professionaalsed ja ühiskondlikud rollid, osutades seeläbi inimese mina-tuuma ja isiksusliku vundamendi ladumise olulisusele hariduses. Sama mõte kõlas ka kongressi teaduspäeval: just humanitaar- ja sotsiaalteadused on need, mille toel see alusmüür laduda.

KRISTA LOOGMA


Viie aasta eest sõnastati ühel Cambridge’is peetud konverentsil ilming, mida olin mõne aasta jooksul näinud meie haridust ründavat – jõuline antiintellektuaalne hoiak. Selle survet tunneme praegugi. Mõnigi kord lisatakse sõnale „teadmine“ halvustav osis „fakti-“. Sel viisil toimijate mõte on usutavasti üllas. Muidugi on ilmselge, et kooliõpingutes ei ole päheõpitud seostamata üksikfaktidel kohta. Dietüüleeter keeb 35 °C juures, kroomi tihedus on 7140 kg/m3, Carl Robert Jakobson sündis 26. juulil – need on faktid, mida ära õppida ei ole tarvis ning mida tänapäeva koolis ka ei õpetata. Oleme mõnes ainetunnis ühes õpilastega proovinud värskelt omandatud faktiteadmised kokku lugeda. Enamasti piisab ühe käe sõrmedest. Iga päev tööpõllul viibijana pole mul põhjust arvata, et Eesti kool upub faktiteadmiste koorma all.

Paraku on aga kriitilise piiri ületanud nende hulk, kes mõistavad läbimõeldud üleskutset loobuda faktide päheõppimisest nii, et heidavad kõrvale kõik teadmised ning asendavad need tühjade oletuste ja arvamistega. Tõsi, valdavalt nenditakse teaduspõhise lähenemise tähtsust, kuid seda paralleelselt üleskutsetega, mis vastandavad seosed ja loovuse teadmistega, mõistmata, et viimased on vältimatult esimeste eeldus. On kahetsusväärne, et eesmärgist tõsta esiplaanile seostatud teadmised ja mõistmine, s.t tervikpilt muu hulgas inimese toimimisest organismina ja kultuuris, on saanud tööriist just neile, kes suhtuvad põlgusega tarkusesse üldse ega armasta teadmisi ja teadjaid. Et teadmisi mitte faktiteadmiseks tembeldatult üle parda visata, tuleks küllap rõhutada tuumteadmiste, virvarris orienteerumist võimaldavate maa- ja meremärkide tähtsust? Kuidas muidu võiksime saada vaimult suureks?

Mõtete ja arvamuste paljusus ühiskonnas on ilus ja rikastav, see on märk avatusest. Õigus avaldada vabalt oma arvamust ning kuulutada oma veendumusi ei tähenda aga kohustust pidada ühiskonnas kõiki arvamusi võrdväärselt sisukaks ja tõsiseltvõetavaks. On arvamusi, mis on argumenteeritumad kui teised. On seisukohti ja veendumusi, mida toetavad loendamatud kokkulangevate tulemustega sõltumatult teostatud uuringud, kus kõneldakse ausalt kehtivuspiiridest ega heideta kõrvale küsimusi. Ma ei pööraks sellele tähelepanu, kui lameda maa teooria vastu argumenteerijaid ei sildistataks kiusajateks ja kiusamisühiskonna kultiveerijateks, kui Eestis ei oleks probleemiks libateaduste propaganda jõhker levik arvamusvabaduse viigilehe varjus.

Martin Saar: „Suur asi on juba nimetada asju õige nimega: pimedusest kui alternatiivvalgusest jutlustavad hääled on tegelikult pimeduse, vaimupimeduse hääled.“

kultuurikoda.eu/kongress-2018

Tsensuur on mõistagi lubamatu, kuna lõplik ja täielik tõde sageli ju ei selgugi. On aga enam kui kohane nentida, et puudub vajadus kohelda ebateadust siidkinnastes, peljates, et vastasel juhul õõnestame demokraatlikku riigikorda. Mateeriat ei õpita tundma ning inimesi ei ravita rahvahääletuse vormis. Ühiskonnaelu korraldust puudutavate otsuste vastuvõtmismehhanismid ei ole universaalsed mis tahes küsimuste lahendamiseks. On lausa hirmutav, kui päevakajalisena tunduvad praegu, Eesti Vabariigi 100. aastal, biokeemiku Isaac Asimovi sõnad 1980. aastast, kui ta kirjutas teadmatuse või võhiklikkuse kultusest: „Antiintellektuaalsus on meie poliitilist ja kultuurielu läbiv pidev niit, mida toidab väärarvamus, et demokraatia tähendab, et „minu võhiklikkus on sama hea kui sinu teadmised“.“

Ma loodan, et inimestel on julgust välja öelda, et iga inimese õigus oma arvamusele ei tähenda kohustust kõiki arvamusi võrdväärsena võtta ja võrdväärseks pidada. Asimov on kirjutanud veel nii mõndagi huvitavat. Ta viitab poliitikutele, kes püüavad kasutada Shakespeare’i ja Miltoni keelt võimalikult agrammatiliselt, et mitte solvata oma valijaid muljega, et on saanud kooliharidust. Ja veel muretseb ta selle pärast, et ühiskonnas on tõstnud pead loosung „Ärge usaldage eksperte!“. Kas tunnete ära? Asimov juhib tähelepanu ka tõsiasjale, et neid, kes hindavad kompetentsust, teadmisi, õppimist ja oskusi, on hakatud sildistama elitaristideks. Tuleb vist tuttav ette?

Tagasi pseudoteaduste juurde. Peaaegu 150 aastat tagasi nentis Carl Robert Jakobson oma kolmandas isamaakõnes nõiausust ja nõiaprotsessidest kõneldes, et „siiski on veel väga palju järele jäänud risu ka meie rahva seast välja pühkida“. Ta selgitab, et nõiapaatrite meie rahva sekka külvatud seeme kannab ikka veel oma jõledat vilja, et meie rahvas ennast nüüdki sagedasti petab ja petta laseb: „Palju on veel puhastada, enne kui kõik sõnnik ära saab kasitud olema.“ Kooliõpetajana lõpetas ta oma kõne sõnadega: „Vaimu valgus ja mõistuse selgus üksi on abi nende asjade vasta, ning meie koolmeistrid ärgu väsigu ära, rahvast iseäranis ka looduse teadustes õppetamast – see on see vägev rohi, kelle vasta ebausel kinnitust ei ole.“ Praegu on säärast risu juurde tekkimas ning koolmeistritele on tarvis soovida väsimatust. On hea meel kuulda, et järjest enam peavad ka teadlased oma ülesandeks teadusetegemise kõrval rahvast harida. Ehk võtab ka laiatarbeajakirjandus selle kunagi kantud rolli meiega ühes tagasi. Igaühel on põhiseaduslik õigus haridusele. Ma ei saa leppida sellega, et seda võib tõlgendada ka õigusena harimatusele.

Paralleelselt eelosutatuga on üldises ülereguleerimise tuhinas, mis toetub bürokraatia vohamisele, õpetamises teoksil aga vabadusastmete kärpimine ning standardiseerimine. Olen Eesti koolis töötanud tosin aastat ja selle aja jooksul kogenud kõikvõimaliku dokumenteerimisvajaduse ja -nõuete vääramatut kasvu. Kindlasti on neid, kes tunnevad erilist uhkust, et meie õpetajad on järjest professionaalsemad, olles võimelised iga õppes läbi viidud tegevuse puhul ning iga koostatud harjutus- ja eksamiülesande kohta kirjutama, kuidas need toetavad kooliastme õppe- ja kasvatuseesmärkide saavutamist ja mitmekülgse üldpädevuse kujunemist. Meie õpetajad täidavad järjest professionaalsemalt detailseid individuaalse arengu jälgimise kaarte, annavad järjest lihvitumas sõnastuses käitumise, hoolsuse ja õpitulemuste saavutamise kohta tagasisidet, tunnevad erialajuristide teadmiste mahus isikuandmete töötlemise põhimõtteid. See kõik kõlab aga õõnsalt. Siin loetletu peaks olema õppija arengu teenistuses, mitte eesmärk iseeneses. Pelgan, et see ei ole enam nii.

Eestis on neid, kes on veendunud, et „uhkust võime oma haridussüsteemi üle tunda alles siis, kui koolijuht saab selja sirgu lüüa ja öelda, et tema õpetajatele pole eneseanalüüsil põhinev portfoolio mingi probleem, nad on seda aastate jooksul järjepidevalt kokku pannud ja täiendanud“. Mina olen veendunud, et uhkust võime tunda juba siis (või alles siis), kui saame tõdeda, et meie õpetajad on loovad isiksused, kes toetavad igati iga õppija arengut ja – tõepoolest – analüüsivad seejuures oma tööd. See ei sõltu aga sellest, kas nad on aastate jooksul järjepidevalt oma portfooliot kokku pannud või mitte.

Vaatan pelgusega, kuidas teeb võidukäiku oma tööst kirjutamine – rohkem või vähem tõenduspõhiselt –, mitte selle aja investeerimine sisulisse tegevusse. Võidumehed ja -naised on need, kel sulg lippab libedalt või on minevikust võtta kogemus kirjutada varjatud muigega seda, mida ootas neilt nõukogude haridussüsteem. Praegu langetame sellise valiku aga ise. Julgen siinkohal laenata ühe mõtte Lauri Leesilt – see jääb küll enam kui 10 aasta tagusesse aega –, kes toona nentis, et vahtu on jätkuvalt palju, ainult vahu värv on muutunud.

Kindlaim viis peletada Eesti koolist eemale loovad õpetajad, kes innustavad ja inspireerivad õpilasi, on kirjutada neile ette, mil viisil peavad nad oma tööülesandeid täitma, nõuda neilt järjepidevat aruandlust ja oma töö pedantset dokumenteerimist ning – mis kõige tähtsam – kirjutamist, kirjutamist, kirjutamist. Mida pole kirja pandud, seda polevat tehtud, seda polevat olemas. Kuidas toetab see õpetaja kui loovisiksuse, kõrge vaimsuse kandja kuvandit? Kas silmapaistvaks teeb kunstniku maalid tema sõnameisterlikult üles kirjutatud eneseanalüüs töö valmimisprotsessist ja selle vältel arendatud koostöösuhetest? Kas tippnäitleja on see, kes esitab publikule pärast etendust oma karakterilahenduse kirjaliku kokkuvõtte, sh tabelina vormistatud seosed kehtiva kultuuripoliitika ja -strateegiaga, rääkimata võrdlemisest teatrikriitikute seisukohtadega? Õpetaja tõelisest meisterlikkusest annab tunnistust tema õpilaste edenemine.

Kuidas tegeleda nende kahe murega, neist võimaluste piires üle saada? Mis annab hoo, et liikuda edasi? Järjest enam olen veendunud, et selle annab meie pärand, meie eelkäijate lood ja nende tarkus. On see rukkilillesinine minevikuihalus? Pange tähele, millise sõnavalikuga on võimalik alandada neid, kes hindavad oma juuri: nad ristitakse ajale jalgu jäänud minevikuihalejateks. Ei, see ei ole rukkilillesinine mineviku­ihalus, vaid terve mõistusega varustatud pärandi väärtustamine, veendumus, et minevikuta elades tulevikku ei ehita. Seisan hiiglaste õlgadel, et kesta tõmbetuultes, et seista vastu võhiklikkuse kultusele, et mitte lasta end vahul lainetesse pühkida.

Kahe maailmasõja vahelisel ajal õpetas ja kasvatas reaalkooli õpilasi Ernst Peterson-Särgava, hüüdnimega Habe, kelle 150. sünniaastapäeva äsja tähistasime. Ta õpetas neile rahvuslikku mõtlemist ja isamaalikke tundeid, seda, et õppimine on alles siis hõlpus ja kerge, kui inimese vaim on selleks harjutatud ja kasvatatud; ta õpetas neile, et sagedane kordamine kasvatab meelespidamist ja toob ainesse selguse. Need mõtted on aktuaalsed ka tänapäeval, kui tunneme õppimise biokeemilist olemust palju paremini.

Kuidas haakub õppijate võimestamise ja autonoomiaga järgmine osutus õpilastele: „Mõnigi teist mõtleb, milleks temal on vaja tuupida logaritme, geomeetriat, algebrat, kosmograafiat ja muid keerulisi teadusi, kuna temal pole neid elus tarvis ja ta unustab need paari aasta pärast. Meie kooli ülesanne ja siht on olnud teid õpetada mõtlema, just mõtlema. Kui te ei nõustu Habe jamaga, siis hakkate otsekohe vastu vaidlema, kas avalikult või mõttes. Nii ühel kui ka teisel juhul te hakkate mõtlema. Ja see on olnud kooli eesmärk. Ainult mõtlemine loob ja kasvatab intelligentseid inimesi.“ Habe üleskutse olla aus, olla töökas, olla ustav – seda ootame ka tänapäeva Eesti noorelt –, elada valguseküllast elu.

Mida mõtleksid õppealajuhataja Habe ja koolijuht Nikolai Kann praegustest üleskutsetest aina kohandada ja mugandada kooli ja õpet, kõnelemata ühiskonnast, vastavalt stereotüüpsetele ja sh lihtsustatud arusaamadele praegustest noortest ja nende ootustest? Ma arvan, et nad rõhutaksid kasvatuse tähtsust, mugavuste ületamise tähtsust. Nad nendiksid, et elu on kord juba nii seatud, et see mitte alati lillepeenardega ääristatud sile tee ei ole, vaid mõnigi kord tuleb läbi nõgeste ja kibuvitsade sihti raiuda, laskmata end jalge alla tallata. Nad ei kirjutaks alla pingutustest vabale koolile, vaid sooviksid, et nende õpilaste seas valitseks terve töövaim.

Üks mu pedagoogiliselt raputavamaid kogemusi oli põhjalikum tutvumine sajanditaguste kooliraamatutega. Aleksander Veiderma kirjutab 1921. aastal ilmunud „Inimese anatoomia ja füsioloogia“ õpikut sisse juhatades: „Mitte õpetaja sõna ega raamat ei pea meie teadmiste aluseks olema, vaid looduse objektide vaatlemine, praktilised tööd ja katsed. Selleks tuleb valmistada preparaate, mudeleid, vaadelda loomade sisemist ehitust tegelikult.“ Head kongressil osalejad, kas selline juhtmõte sobib ka e-õpikute ajajärku? Täpselt saja aasta eest kirjutas Julius Kalkun „Mineralogia käsiraamatu“ eessõnas: „Kõige tähtsam juhtmõtte looduseõpetuse käsitamisel oleks: Tee aine õpilastele huwitawaks. Kõige mõnusam abinõu selleks on: wangista õpilaste tähelepanemist nähtustega otsekohe loodusewallast. [—] Looduseõpetuse siht koolides peab olema õpilasi harjutada, et nad loodusenähtusi oma jõul hakkaksid tähele panema, nende üle järele mõtleks ja neid kasutaks.“ Selline oli algatus Huvitav Kool aastal 1918. Pöördume tagasi, et minna edasi.

Esimesed praktilised tööd keemias“ – detsembrimässu aastast – vahendab keemiaõpetaja Andrei Tombergi seisukoha, et ainult teoreetiliselt mitmesuguste keemiliste nähtustega tutvumisel jääb aine käsitlemine pealiskaudseks ega anna nähtustest küllalt selget pilti. Kõnealuse raamatuga soovis ta virgutada keemia õppijaid iseseisvale tööle ja keemiliste nähtuste hindamisele. Selliseid juhtmõtteid võiks tooma jäädagi. On aga selge, et praegu innovaatiliseks lähenemiseks peetava juured on sügaval, mistõttu mõjuvad ka säärast innovatsiooni enneolematuks – või veel hullem – oma leiutiseks pidajad pigem koomiliselt kui tõsiseltvõetavalt. Otto Johannes Kiesel juhatab õpiku „Katseline keemia koolidele“ sisse järgmiselt: „Toonitan seda veel kord, et valemid on reaktsioonide kujundid, nagu keemia neid märgib. [—] Et aga üldse keemilisi nähtusi lugemata arv on, siis ei ole ka mingit mõtet nende kõikide kujundisi meeles pidada. Inimese mälul on ka piirid, ja üleliigseid asju, millel kasvatuslik ja hariduslik tähtsus puudub, ei ole tarvis pähe õppida!“ Ning 1922. aastal rõhutab Jaan Rumma „Üldises maateadusesõpetaja vastutust ja vabadusi, olles „kindlas veendes, et kooli õpiraamat ainult kõige olulisemat ja tarvilisemat peab sisaldama […] Igasugused pikad sõnaohtrad seletused on seepärast liigsed ning õpetaja individuaalseid kalduvusi piiravad“.

Sellisel vaimsel kultuuriladestul seista on uhke ja hää eestlase ja keemiaõpetajana, kes kannab eelkäijate pärandi edasi. Jakobson kõneles valguse-, pimeduse- ja koiduajast. Mis ajas elame meie? Kas peagi on käes koiduaeg? Ma ei tea. Pimedusest kõneldakse ju praegu kui alternatiivvalgusest. Suur asi on juba see, kui söandame nimetada asju õige nimega ega peida neid eufemismide taha. Seega, alternatiivvalgusest jutlustavad hääled on tegelikult pimeduse, vaimupimeduse hääled. Kõige pimedam ongi aga enne koidikut … ja kaugelt hämusest möödanikust ning mitmest targast tarest immitseb jätkuvalt valgust. Küll koiduaegki kätte jõuab – ehk juba ongi käes?

Lõpetuseks. Julgustuseks. Innustuseks. Laenan siinkohal osaliselt reaalkooli motot, mis pärineb soomusrongilt nr 2, mille meeskonnas võitles palju realiste: „Üks kõikide, kõik kultuurse ja haritud Eesti eest“.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht