Anu Toots:

K?ud Valle-Sten Maiste

  “Ma ei näe Eestis loogilist arenguteed naispeaministri või -presidendi tekkeks.”

 

 

 

Kuivõrd naiste osakaal poliitikas üldse politolooge huvitab? On see tänases politoloogias keskne või marginaalne teema?

Traditsioonilises politoloogias ei ole naiste osakaal poliitikas tõepoolest olnud  teemaks. Politoloogia on olnud üsna maskuliinne ala. Hannah Arendt tuleb ehk meelde vastupidise näitena. Politoloogia objektiks on võim, hierarhiline, nappide ressursside ja karmi võitlusega valdkond. Traditsiooniliselt on arvatud, et naistel ei ole selles kohta. Ning ega tänapäevalgi ei ole märgata erilist akadeemilist segmenti, mis tegeleks naistega poliitikas. Vaadatakse, milline on naisparlamentääride osakaal, ja sellega asi piirdub.

 

Neile mõõtmisraportitele ei järgne enamasti tõepoolest erilist mõtestust.

Jah. Tuginetakse hästi algelisele arusaamisele võrdsusest ja inimõigustest, et naisi peab lihtsalt mingi protsent olema parlamendis ja nii saadakse ka hea rahvusvaheline indikaator, mida võrrelda.

 

On siin ka mingid kirjutamata või kirjutatud normid välja kujunenud?

Minu teada mitte. Võib ju kehtestada seadusi, aga seadusest saab farss, kui see ei sobitu konkreetsesse kultuuriruumi. Kvoodiseadused toimivad seal, kus on juba tugev poliitilise feminismi traditsioon. Kui me Eestis kvoodid kehtestaksime, saaksime absurditeatri.

 

Millised huvigrupid peale feministide veel naiste osakaalu tõusu eest seisavad? Kodanikuühiskonna esindajad, juba tegutsevad naispoliitikud jt?

Kui naiste osakaalu teema poliitikas esile kerkis, siis arvati, et naised seisavad naiste huvide eest ja naistel on mingid omad spetsiifilised valdkonnad nagu haridus, sotsiaalpoliitika, võrdõiguslikkuse ministeeriumid jne. Arvati, et mehed ei saa nendest asjadest aru, ei ole neist huvitatud ega oska neid ajada. Sellest lähtuvalt tõusis surve, et on vaja naisministreid ja saadikuid, kes esindaksid naissoo huvisid. Viimase veerandsajaga on see arusaam, et valdkonnad on sugupoolte vahel jagunenud,  taandunud. Võimekad naispoliitikud on tegevad väga erinevatel aladel kuni sõjanduseni välja. Sellega seoses on hägustunud ka selline sugupoolepõhine toetus.

Ma arvan, et mida küpsem on erakond ja poliitiline kultuur, seda vähem usutakse sooliselt diferentseeritud poliitikakujundamist. Ei ole õige välja minna ideega, et kõik naised, ühinege. Selle üle peaks olema ikka mingi sisuline poliitika, olgu siis rahvuspoliitika või midagi muud. Kui asi taandub ainult naiste esindatusele, ei saavutata kardetavasti palju. Riigikogus on erakondadeülene naiste ühendus, aga sellest on üsna vähe kuulda. Naised võiksid vedada mingit üldisemat poliitikat, panemata ust kinni ka asjast huvitatud meestele. Nii saab tekkida tõsiseltvõetav naiste osalus poliitikas.

 

Kuivõrd mõjutavad naiste esindatust poliitikas teised sotsiaalsed näitajad nagu naiste osakaal tööhõives, võimalused pere ja tööelu ühendada jms? 

Niisuguste näitajate mõju on tugev. Eesti ühiskond ei ole “naisküsimuses” paraku ei modernne ega postmodernne. Me tulime nõukogude ajast, mis oli sooliselt egalitaarne. Oli see aeg milline ta oli, aga vahet mehe ja naise vahel ei tehtud. Kahjuks ei ole me seda positiivset egalitaarsust sealt üle võtnud. Nüüd, kui oleme tegelikult vabad, tunnistame hoopis arhailisemat mõttemaailma, kus ei nähta naist ühiskonna asjade otsustamisel mehele võrdse partnerina. Kas on see mingi kaitserefleks või bumerangiefekt, millega tahame naistele kohta kätte näidata? Igal juhul näib, et elame läbi seda perioodi, mis oli Euroopas üle poole sajandi tagasi, enne kui naised seal tõsiseltvõetavalt poliitikasse tulid.

Meie poliitiline eliit on meeste domineeritud. Isegi kui naiste protsent on tõusnud, on hoiakutes muutunud vähe. See avaldub kas või selles, kuidas nähakse ja kuulatakse nais- ja meespoliitikute sõnavõtte. Naisministril on Eestis jätkuvalt päris raske, selles osas, kuidas tema esinemisi vastu võetakse ja temasse avalikkuses suhtutakse. Kui Kristiina Ojuland oli välisminister, sai ta päris kõvasti võtta, ja mulle tundus küll, et vahepeal oli kriitika ebaadekvaatne ja tingitud just sellest, et minister seelikut kannab. Naised on ka ise väga traditsionaalsed ja võtavad sõna enamasti sotsiaal- ja haridusküsimustes. Kuigi on ka erandeid. Liina Tõnisson tegutseb enesestmõistetavalt meeste valdkondades, talle ei vaadata ülevalt alla nagu haridusministrile, vaid teda aktsepteeritakse. 

Kerglase suhtumise on naispoliitikud pälvinud vahest ka sellega, kuidas nad on riigikokku saanud. Neid on pigem nimekirja kutsutud, kaasa võetud, vaid vähesed on suutnud ise oma karjääri kujundada. Palju on meil naispoliitikuid, kel on iseseisev arvamus, kes kuuluvad erakonna poliitikakujundajate sekka,  on suutnud erakonnas n-ö meeste selja tagant välja tulla? Võib-olla saame viis-kuus sellist nime riigikogu mitme koosseisu peale kokku.

Seekordsetel valimistel torkab silma noori parteibroilereid, kelle hulgas on ka üksjagu naisi. Kas selles põlvkonnas on midagi teisiti?

Ei usu. Broilereid on nii naisi kui mehi. Mitmed on ka meie koolist läbi käinud. Need on kantse­liitlikud või bürokraatlikud inimesed. Ka kontoritöö, mis mingil ajal oli väga naiselik amet, on muutunud maskuliinseks, atraktiivseks ka meestele. On trendikas, kui sul on valge särk, lips ja kiipkaart ripub kaelas. Ma ei näe, et naistel selles kontekstis kuidagi kergem on.

 

Nii et juba üliõpilaste seas tunneb tulevased stereotüübid ära?

Ei, seda ei saa päriselt öelda. Meil on kümme aastat osakond olnud ja selles mõttes on tõeline seksrevolutsioon toimunud, et kui esimestes lendudes olid valdavalt poisid, siis nüüd sajast esmakursuslasest vahest veerand. Ma ei tea, kas on muutunud suhtumine, et haldusjuhtimine ja poliitika on meeste asjad. Pigem on Eesti probleem see, et poisid  jäävad nõrgemaks juba gümnaasiumis. See võib  tulevikus hakata mõjutama ka soolisi proportsioone poliitilises eliidis ja tippametnikkonnas.

 

Läinud aastal räägiti üleilmsel tasandil palju naiste esilekerkimisest absoluutses tipp-poliitikas.  On siin tõepoolest põhjust näha mingit murrangut?

Ma uskusin ka veidi sellesse läbimurdesse. Igal riigil ja poliitikul on siin siiski oma lugu. Hillary Clinton oli väga ambitsioonikas juba Bill Clintoni  presidendiajal. Kurjad keeled räägivad, et mitme reformialgatuse taga oli tegelikult Hillary. Thatcher tuli esile seetõttu, et oli vaja raskeid reforme läbi viia ja teati, et temal on südikust. Prantsusmaal on naisküsimus poliitikas olnud traditsiooniliselt tugev. Pean silmas nn avalikku poliitikat. Prantsusmaal on  naiste osalus sotsiaalteemade lahendamisel olnud kogu aeg suurem kui Saksamaal või Inglismaal. Seetõttu ei ole Royali esilekerkimises midagi ebatavalist – loogilise arengu jätk.

Ma ei näe aga Eestis loogilist arenguteed naistipp-poliitiku, peaministri või presidendi tekkeks. Kas Ene Ergma sobinuks Eesti Merkeliks? Ergma on üks neid juhtumeid, kelle karjääri on teinud partei. Ergma kutsuti partei juhtkonda, temast tehti spiiker. Teda on kogu aeg “tehtud”. Ta ei ole veel ise tipp-poliitikuks arenenud. Eestis on üldse vähe neid naispoliitikuid, kes on ise, omal initsiatiivil alustanud ja ise oma positsiooni saavutanud.

 

On arvatud, et naispoliitikute esilekerkimist toetavad ennekõike vasakjõud. Kas ka meie iseseisvuse taastamisjärgse poliitika parempoolsus on üks põhjusi, miks poliitikas on vähe naisi?

See on selline modernistliku ühiskonna, st eelmise perioodi süsteem, mis täna enam ei aita olukorda seletada. Klassikaline sotsiaaldemokraatia oli 1970. aastatel tõepoolest väga tugev tugi naisliikumisele. Sotsidele vastandusid konservatiivid ja sellest tekkis arusaam, et vasakpoolsed on naistesõbralikumad. Mina ei ole seda visiooni kunagi jaganud. Liberalism annab naistele võimaluse küll. Kui  naine suudab omal jõul tippu trügida, siis ei pane keegi talle jalga ette sellepärast, et ta on naine. Nii liberaale kui sotse ühendas võrdõiguslikkuse ja vabaduse idee, kuid sotside puhul oli oluline see moment, et riik tuleb siin naistele appi, toetades neid jõuliselt laste- ja perepoliitikaga. Sealt see uskumus kujunes, et on valdkondlikku poliitikat, mis on mõeldud just naistele.

Täna ei arvata enam, et sotsiaalpoliitika on naiste valdkond. Kui kasutatakse terminit soopõhine eelarvestamine, siis ei tähenda see enam ainult naistele mõtlemist, vaid sageli hoopis seda, kas ka meestele on mõeldud. Ka meestele on hakatud tegema varjupaiku. Sotsiaalpoliitika klientuurist on suur osa ju mehed. Pikaajaline töötus, asotsiaalsus, suurem suitsiidirisk – see kõik seondub meestega.

 

Millest võiks Eestis siiski naispoliitikute esilekerkimine hoogu juurde saada? 

Poliitilise eliidi kujundamise ja võimulesaamise mehhanism käib läbi erakondade. Eestis teisi kanaleid, mille kaudu saada poliitilisse eliiti väljaspool erakondi, peaaegu ei ole. Võtmekohaks on  seega erakondade siseorganisatsioonid, kus praegu valitseb üldiselt meeste selge ülevõim. Peale Vasakpartei ei ole meil ühtegi parteid, mida juhiks naisterahvas.  Meil ei ole üheski parteis ka tugevat naiste tuumikut. Mõne aja eest oli Reformierakonnas särav plejaad naisi, aga nad on kõik kuhugi kadunud. Keskerakonnal oli sel sügisel väike kampaania, et nad on kõige naiselikum erakond, aga sinnapaika see jäi.

Mulle näib, et Eesti naised ise ka ei usu meie naispoliitikutesse. Naispoliitikud ei ole piisavalt head, et nende poolt hääletada. Lihtsalt soo pärast naise poolt ei hääletata. Kui meedias rohkem arukaid naisi silma jääks, siis see tõstaks üldist usaldust naispoliitikute vastu. Kui teha praegu sisu- või semiootiline analüüs naispoliitikute esindatusest meedias, siis nende kuvand ei tule väga tõsiseltvõetav

Kuigi Eesti on hämmastavalt dünaamiline, ei näe ma siiski, et soolise tasakaalu osas poliitikas läbimurre kohe tulemas oleks. Pigem on oht sumbuda: lepime olukorraga,  loodame, et kõik läheb paremaks, ega taotlegi enam muutusi. Naiste osakaal poliitikas on aga siiski teema, kus muutusi peaks taotlema. Olgugi et pole mingit garantiid, et kui on 40 naist riigikogus, siis on meil ka kvaliteetsemad otsused. Kõik sõltub ikka persoonide professionaalsusest. Kui naised seal omavahel kaklevad või tühje sõnu kõlksutavad, ei ole sellest mingit kasu.

 

Mida ühiskond tervikuna võidab sellest, kui naisi on poliitikas rohkem? On arvatud, et näiteks sõjalistele missioonidele ei annaks naised nii kergesti mandaati?

Mulle tundub, et välispoliitikas seda vahet enam ei ole. Tuntud ameerika laulud stiilis “Billy, mul ei ole vaja sangarit” ja selline meelsus on naiste seas taandunud. Naised on ise armees ja täidavad pingekolletes mitmeid tsiviilülesandeid. Kui sõjavastane liikumine üldse tänapäeval eksisteerib, siis mitte naiste õlgadel, välja arvatud Venemaal võib-olla. Aga sisepoliitikas usun küll, et seal, kus on naisi valitsuses rohkem, on poliitika sotsiaalsem  ja arvestab suurema hulga dimensioonidega. Kõik Põhjamaad on selle vaieldamatu näide, tõestades samas, et sotsiaalküsimuste lahendamine ei kahjusta innovatsiooni ega majandusarengut.  Ühiskonnas ei saa arvestada ainult ühe dimensiooniga. Ei saa olla ainult ühe sugupoole heaolu. Kui naine on õnnelik, siis on ka mehed õnnelikumad ja vastupidi. Lõhet kahe sugupoole vahel küll ei tohiks näha.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming