Aristoteles eputamiseta ja nõidusevabas tõlkes

JÜRI ALLIK

Olen häda sunnil pidanud lugema teose „Hingest“ eri tõlkeid inglise keelde ega ole kunagi täpselt aru saanud, mida Aristoteles võis tegelikult mõelda. Üsna palju on läinud kaduma, kuna tõlked näevad välja nagu jutt vanainimeselt, kes pole kunagi vabalt õppinud teist keelt kõnelema. Anne Lille tõlkes kuulen aga Aristotelest, kes püüab lihtsalt ja arusaadavalt kõnelda sellest, millest ta ise on aru saanud.

„Hingest“ ise on suhteliselt lühike tekst, mis eestikeelses tõlkes mahub ära 75 leheküljele. Raamatu 208 leheküljest ülejäänu on kommentaarid, saatesõnad, kirjanduse loetelu ja registrid. Ma ei ole küll õige inimene hindama kogu selle filoloogilise aparaadi taset, kuid olles ülikoolis paarkümmend aastat õpetanud psühholoogia ajaloo kursust, arvan, et tegemist on kõrgeima kvaliteediga.

Saatesõna annab hea ülevaate teksti ajaloolisest taustast. Paljud ajaloolased väidavad, et „Hingest“ on esimene psühho­loogiaalane raamat üldse, vähemalt lääne tsivilisatsiooni ajaloos. Enese­tunnetus on teoreetilise mõtlemise paratamatu osa ja keegi pidi andma esimese argumenteeritud vastuse, mis on hing, kuidas toimivad meeled ja milline hinge osa on mõistus. Vastused, mida Aristoteles annab, ei erine palju sellest, mida me oskame üle kahe tuhande aasta hiljem ütelda. Selles mõttes oleme kõik tema järglased ja õpilased.

Aristotelesel on kaks tunnust, mille poolest elus hing hingetust asjast kõige rohkem erineb: need on liikumine ja tajumine. Hingeta asi, näiteks pilv, võib liikuda, kuid alati mingi välise jõu, näiteks tuule mõjul. Hingestatud kehad liiguvad aga oma sisemisel jõul, kuna hingestatus on elusa keha sihipärane olemise viis. Selleks et liikuda sihipäraselt, on tarvis tajuda ümbritsevat maailma ja oma asukohta selles. Eluta asjal ei ole nägemist, kuulmist või kompimist. Mida rohkem on mingi asi elus, seda rohkem on tal meeli oma ümbruse tajumiseks ning seda rohkem ta liigub.

Aristotelese hingeõpetuse kõige korratum osa on hinge astmestik. Lihtne on märgata, et hingestatud olevused erinevad oma liikumise ja taju võimetelt. Kuna taimed võrreldes loomadega liiguvad vähe ja seepia – tindikala, mille vastu Aristoteles suurt huvi tundis1 – arutleb maailma asjade üle vähem kui inimene, siis hingel peavad olema astmed ja inimesel peab olema selliseid võimeid, mida loomadel ei ole, s.t mõistus. Loomadel omakorda on tajuvõimed ja himud, mida taimedel, kes omavad aga toitumisvõimet, ei ole.

See on ilmselt „Hingest“ kõige väheütlevam ja triviaalsem, ent sellele vaatamata (või hoopis just tänu sellele) teksti kõige populaarsem osa, mida sajandite vältel on tuhandeid kordi korratud ja parandatud. Kui mõelda, mis võiks olla „Hingest“ tõlke kõige suurem väärtus, siis on see mitme olulise mõtteskeemi jõudmine eesti keelde oma ehedal kujul. Näiteks on kaks ja pool tuhat aastat pärast Aristotelest inimesel ikka kalduvus mõelda hingest kui asjast. Aristotelesele oli väga selge, et hing ei saa olla asi, nagu seda on näiteks laud – filosoofide lemmiknäide suvalise asja kohta.

Kujutada inimest suure nukuna, millele õige kütuse sissekallamisel elu sisse tuleb, oli Aristotelese arvates väga rumal mõte. Ta lausa naerab ettekujutuse üle, et elavhõbe võib panna puust Aphrodite kuju liikuma (lk 17). Väljast põhjustatud liikumine ei anna kehale hinge. Tõele on lähemal tähelepanek, et see skulptori puutükile antud vorm või kuju on see, millest tekib iseloomulik Aphrodite kuju. Sellega andis ta järgmisteks aastatuhandeteks hoiatuse, kui mõttetud on katsed hinge katseklaasi, kaalule või siis ajukuvari ekraanile meelitada. Mitte et see oleks kedagi takistanud näiteks surevat inimest kaalule panemast lootusega, et hinge lahkumise hetkel läheb keha paari grammi võrra kergemaks.

Kuid teadjamatele inimestele oli see kindel hoiatus, mida tasus tõsiselt võtta. Kui hinge ei saa defineerida mingi erilise äratuntava ja kombitava ainesena, siis väita, et hing on keha ja eriti aju (kuigi Aristoteles ei pidanud aju hinge koduks) sihipärane toimimine, on parim, mida me suudame teha. Samal viisil annavad hinge toimimise viisid – toitumine, sigimine, iha, tajumine ja mõtlemine – kehale sihipärase olemise ja lõppeesmärgi. Ja ega me tänapäeval hinge ehk psüühika kohta palju paremini midagi ütelda oskagi.

Üks mõtteahel, mille Aristoteles kasutusele võttis, on „halva“ lõpmatuse vältimine. Seal, kus mõte kipub minema rekursiooni, on mõistlik seda vältida. Muidugi teavad paljud, et selle võttega lasi Aristoteles kogu õhu välja Platoni väga elegantsest ideede teooriast: „kui nägemise tajumiseks oleks ka mingi muu meel, siis läheks lõpmatusse välja, ka taju enda kohta oleks veel mingi taju“. Selleks et näide tuttavam tunduks, tasub mõelda, mida teeks inimene, kellelt palutakse selgitust, kuidas näiteks meie nägemine toimib.

Tavaline „teooria“ ütleks, et meie ajus on ekraan, millel kujutatakse silmade kaudu saadud andmeid. See kaugnägemise ehk televiisori teooria on selle hetkeni hea, kui keegi taipab küsida, kes ja millise organiga seda ajus olevat ekraani vaatab. Kui leiutame mehikese, kes seda teeb, oleme kohustatud kohe küsima, kes on see, kes selle mehikese ajus (või mis iganes organis) seal järjekordset ekraani jälgib. Ja nii lõpmatult edasi. Üks viis, kuidas pahasse lõpmatusse mitte sattuda, on loobuda meelest, mis omakorda taju vaatab, „kuna aga tajutava ja tajumisvõime toimimine on üks“ (lk 61). Kuidas Aristoteles kõige selle peale tuli, kui pimekamber – camera obscura – oli veel leiutamata, jääb mõistatuseks. Kuid üks asi, milles Aristoteles erinevalt paljudest eelkäijatest oli kindel, on meeleandmete usaldusväärsus. Me võime oma meeli usaldada eelkõige seepärast, et kõige aluseks on käegakatsutavus: „Ilma kompimiseta pole võimalik ükski teine meeletaju“ (lk 81).

Muidugi on „Hingest“ eesti keelde tõlkimine, kommenteerimine ja selgitamine filoloogiline suursündmus. Ei saa mainimata jätta, et Anne Lille heategude nimekiri, mis ta psühholoogia heaks teinud, on päris pikk. Peale Aristotelese (ka „Nikomachose eetika“ on psühholoogi kohustusliku kirjanduse nimekirjas) on ta tõlkinud eesti keelde ka Sigmund Freudi kõige kaalukamad teosed „Tungid ja tungi­saatused“, „Teadvustamatus“, „Mina ja miski“ ja „Unenägude tõlgendamine“.

Aristotelese tõlkimisel ei hakanud ta eputama entelecheia, eidose või psychē tõlkimata jätmisega. Nende asemel on täiesti normaalsed eestikeelsed sõnad „sihipärane toimimine“, „vorm“ ja „hing“. Sama moodi pääsesime tänu Anne Lille heale tõlkele Freudi „alateadvusest“, „egost“ ja „idist“, mis oma allusioonidega erutasid lugeja fantaasiat. Selle asemel on meil nüüd tavalised ja originaalile palju lähedasemad „teadvustamatu“, „mina“ ja „miski“. Minu meelest oli selline sõnade nõidusest vabanemine hea ja õige.

Olen kindel, et Aristoteles ei tahtnud oma lugejat segadusse ajada. Ta oli oma hingelt õpetaja, kelle eesmärk oli oma õpilaste ajus korda luua, mitte neid suuremasse segadusse ajada. Bertrand Russell on öelnud tabavalt, et Aristoteles oli professionaalne õpetaja, mitte inspiratsioonist pakatav prohvet.2 Olgu Zeus kiidetud, et meil on tark ja töökas Anne Lill, kes on meid juba nii palju kordi tõlkinud Euroopasse. Või siis, nagu selle tõlke puhul, viinud eesti keele ja meele hinge maailma, mille Aristoteles avastas.

1 Leroi, A. M. (2014) The lagoon: How Aristotle invented science. London: Bloomsbery Circus.

2 Russell, B. (1946/1996) History of Western philosophy. London: Routledge, lk 174.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming