Armusaadikud kolme katku vahel

Tööline ja pankur näevad asju erinevalt, olgugi et seda paljusust üritatakse poliitikas tihti koondada rahvusluse või ka terve mõistuse mütsi alla.

JOHANNES SAAR

Kui Peter Bergeri ja Thomas Luckmanni 1966. aastal ilmunud teos „Tegelikkuse sotsiaalne ülesehitus“ tänavu eesti lugeja lauale jõudis, olid siin arutlused loomade omailma üle juba alanud. Jakob Johann von Üexkülli „Omailmad“ tuli trükist eesti keelde kuus aastat tagasi, sellele eelnes rida eestindusi ja ülevaateid perioodikas ning lõpuks ka tema teadusliku pärandi uurimise keskuse asutamine Tartus 1993. aastal. Tähelepanelik lugeja ei saa lahti tundest, et baltisaksa biosemiootiku seisukohtade ja nüüd meie keelde jõudnud sotsiaalse konstruktivismi tuntud teeside vahel valitseb ideeline sugulus. Ka kummitab võrdleva lugemiskogemuse tagant mälestus endastmõistetavast idee- ja inimringlusest, milles siinne baltisaksa akadeemiline ilm lävis XIX sajandil Mandri-Euroopa saksakeelse teadus­ilmaga.

Siin, Karl Suure impeeriumi, Saksa Rahva Püha Rooma Keisririigi, Preisi kuningriigi ja Austria-Ungari keisririigi kunagistel aladel, kujunes arusaam, et saksa ühtsuse ja ülemvõimu hind on diplomaatiline takt tõe küsimustes. Aduti, et tõel on mitu kodumaad ja rahvust, ning seal kehtivad keiserlikud arusaamad vaid mööndustega. See sundis andma vasallidele hingamisruumi, ent kirjeldama ka hoolsamalt tingimusi, mis lubavad nood arvata põlissaksa rahva hulka. Nii adusid baltisakslased hooti endal Mandri-Euroopa hindavat pilku. Ja ka eestlased, kelle enesehinnang kippus suisa kannatama Lääne-Euroopast avanevas imperiaalses vaates nn idapoolsetele ääremaadele. Ja Berger ja Luckmann, kelle elupõline ränd läbi saksa, austria, juudi, sloveeni ja ameerika võistleva kultuurikogemusennitas kahe peale kokku veendumuse igasuguse ilmavaate suhtelisusest ja akadeemilise programmi tunnetusliku relativismi põhjendamiseks.

Ühtne, ühesugune ja kõvateaduslik tõsikindlus pole maailmas võimalik. See on hoopis alati sattumuslikus muutumises: selle tähendus ripub ära ajaloosündmustest, mis mõjutavad neisse haaratud inimeste vaadet ilmale. Ka sõltub viimane ühiskonna sotsiaalsest korraldusest ning arusaam tõest ja tõsikindlusest varieerub sotsiaalsete rühmade lõikes. Tööline ja pankur näevad asju erinevalt, olgugi et seda paljusust üritatakse poliitikas tihti koondada rahvusluse või ka terve mõistuse mütsi alla. Mitte asjata pole kõnealuses raamatus ühena esimestest tsiteeritud Blaise Pascali: „(S)ee, mis on tõde siinpool Püreneesid, on vale teisel pool“ (lk 28). Selgub, et tõe levikul on oma geograafia, marksistlikus vaates aga ka klassikuuluvus, saati siis rahvuskultuuriline eripära ning laiemad ajaloolis-ühiskondlikud erisused. See mitmehäälsus paneb kahtluse alla hoopis tõe mõiste enda. Kas ei ole see mõiste ise viimati liiga abstraktne ja jesuiitlikult printsipiaalne, et hõlmata meile antud elurikkust?

Ei saa siiski öelda, et Üexküll pani kahtluste laviini veerema ning Berger ja Luckmann lihtsalt jäid selle alla nagu lucky loser’id, kel õnnestus esimest korda kirjeldada laviini seestpoolt ning see sisearuanne kogu maailmale maha müüa. Eelkäijate ja isakujude otsimine on ahvatlev, ent juhatab meid vältimatult esiisade ja -emade oidipaalsesse muinasmaailma. Inimeste ajaloo asemel aidaku meid ideede oma. Sotsiaalse konstruktivismi ideelised juured asuvad valgustusajas ja XIX sajandi loodusteaduslikus optimismis, mõneti paradoksaalselt. Teisisõnu, positivistlikus veendumuses, et kõike tuleb ja saab ammendavalt kirjeldada ning esitada erapooletu kõvateadusliku tabelina. Eluslooduse andmed tuleb raiuda taksonoomiatesse (Carl Linné), eluta loodus tabeleisse (Dmitri Mendelejev), loomad aga liikide tekkelukku (Charles Darwin) ja inimesed sotsiaalsesse tüpoloogiasse (Max Weber). Sellast triumfeerivat empirismi kandis läbi XIX sajandi vitalismi ideestik, veendumus, et igal juhul on teadusliku kirjelduse objektiks elutsükli igikordumine ja alatine taastulemine: sünd, kasv, õitseng, küpsemine, hääbumine ja surm – elu kui aastaaegade ringkäik.

XX sajandisse jõudis sellest loodusteaduslikust optimismist ainult fenomenoloogia, soov kirjeldada võimalikult autentselt, kuidas see maailm on tavalisele inimesele kogemiseks antud. Bergeri ja Luckmanni käsituses eeskätt Alfred Schützi isikus, kelle pärandiks on inimeste elumaailma (Lebenswelt) uuringud, tõsi, mõnevõrra vanamoelise tagamõttega tuvastada selle heidutava mitmekülgsuse sees püsivam kantiaanlik mõttekord. Berger ja Luckmann loobuvad aga kõnealusest tagamõttest otsustavalt. Nende raamatus saab selge sotsiaalkonstruktivistliku sõnastuse nietzscheanistlik idee iga eluvõitlust pidava inimese isiklikust vaatenurgast, mis on paratamatult määratud lõikuma ja ka põrkuma kaasinimeste sama suveräänsete vaadetega ümbritsevale elumaailmale. See saab raamatus sõnaks perspektivismi printsiibina: iga ühiskonna kirjeldus on esitatud teatud vaatepunktist, näitab sotsiaalset reaalsust teatud rakursi alt ning sellele rakursile omaselt piiratud kadreeringus. Selle vältimatu subjektiivsuse tõttu pole ükski vaade ühiskonnale tõene. Kummati ei tähenda see, et kõik vaated ühtmoodi kehtivad. Nimelt valitsevat nende vahel ajalooliselt sattumuslikud jõuvahekorrad: igas ühiskonnas toodavad domineerivad tunnetuslikud perspektiivid foucault’likke tõerežiime, sotsiaal-ajalooliselt tingitud ja aktsepteeritud reaalsustõlgendusi.

Kõvateadlase kõrgelt kukkumine

Selle teesi tagajärjed on ulatuslikud. Esmalt tähendab see, et positivistid ja empiirikud pidid XX sajandil pjedestaalilt alla astuma ja lõpetama jumala häälega rääkimise. Realism, objektiivsus, erapooletus ja teaduslik tõsikindlus pole enam võimalikud, küll aga astuvad objektiivse reaalsusena esile sattumuslikud asjad, milles inimesed ühiskonnas parajasti kokku on leppinud. Selgub näiteks, et seisukoht „positivistil on alati õigus“ on teiste modernsete tõsiasjade hulgas ka kõigest üks sotsiaalne lepe, mis vahetas välja varasema seisukoha, et keisril on alati õigus. See aga tähendab, et positivist peab loobuma jumalikult kõrgest panoraamvaatest, võtma omaks sureliku inimese taltsama ilmavaate ja tunnistama, et ta ise on osa igapäevasest maastikust, mida ta uurib, ning selle tõttu ka oma arusaamistes piiratud. Kõvateadlasel tuli kõrgelt kukkuda – see lööb maasse kraatri. Kohe läheb veel hullemaks. Argielus („everyday life“ Bergeril ja Luckmannil, „lifeworld“ ja „elavik“ tänapäeva sotsioloogias), kuhu jumalik kõvateadlane Ikarosena potsatas, on igaüks teadlane: iga inimene analüüsib ühiskonda ja mudeldab selle lihtsamateks skeemideks ja käitumisjuhisteks. Igaüks otsib nähtustele seletusi ning üritab ennustada tulevasi arengusuundi ning kaasinimeste käitumist. Ja paljud panevad arvestustes täppi ja saavad hakkama. Igapäevase sotsialiseerumise ja lihtsalt proosalise lävimise käigus kons­trueeritud ühine kogemusmaailm aga otsustab selle, kellel on parajasti õigus.

Läheb siiski veel hullemaks. Korraga saab selgeks, et kõvateadlast ei anna võrrelda ainult tavainimestega, vaid ka loomaga. Jakob Johann Üexkülli meelest on ka kimalane subjekt: ka teda iseloomustavat omailm, personaalne vaade maailmale (Umwelt). Nii on ka kimalase vaatenurk lilleõiele kujunenud sotsiaalse lävimise, pika harjutamise ja internaliseerimise toel ning kadreeritud soovina ellujäämiseks mett koguda, ent ka tahtmatu tolmeldajana, Üexkülli sõnul „armusaadikuna“ (Üexküll, „Omailmad“, lk 230) õielt teisele. Viimast ei saa aga öelda näiteks harvesterijuhi kohta, kuigi, jah, eriomase subjektiivse vaatega loodusele on temagi ning uut kevadet tahab ta ka näha. Seetõttu vaatab ta harvesteri kabiinist metsa pankuri silmadega: kõikjal vedeleb puhas raha, mis tuleb võetud liisingu katteks üles korjata ja tselluloosiks keeta. Kahepeale kokku moodustavad nad ja panevad ühiskonnas maksma võlamajandusliku arusaama tervest mõistusest. Mesilase mõistust viimane küll ei hõlma, ent ega teda pankuri nõunike hulgast leiagi.

Ka duo Berger-Luckmann teeb reservatsiooni: inimesi eristab loomadest teatav ekstsentrilisus. Kui loomad samastuvad oma kehalise ulatuse ja ellujäämisega, siis inimesi iseloomustab kõrgendatud teadlikkus keha „omamisest“ ning suutlikkus mõtteliselt kehast distantseeruda, et haarata nn suurt pilti väljaspool iseenda ellujäämist. Kas selline imeline oskus planeedile Maa ka kasuks on tulnud, jääb eesti lugeja enda otsustada. Näha on, et Berger ja Luckmann peavad inimesi loomadest mitmeti paremaks, ehkki, jah … millegipärast peavad nad interpersonaalse kommunikatsiooni kõige seletusjõulisemaks näiteks viskenuga … Mine võta kinni – igal sajandil omad armusaadikud.

On selge, et XXI sajandi Eestis langeb selle raamatu seeme kurjale pinnasele. Bergeri ja Luckmanni krestomaatiline teos on ise langenud vaenulike tõlgenduste ohvriks: selle retseptsioon on osalt allutatud teoreetilistele perspektiividele, millest nad pole ise tahtnud midagi kuulda. Muretsevad ju tõlkijadki eessõnas, et sotsiaalse konstruktsiooni mõiste on praeguseks ära lörtsitud. Igat sorti lamemaalased ja tõejärgsuse prohvetid on rakendanud raamatu oma vankri ette ja – mis seal salata – jupi maad veab ilusti. Kuni selgub, et tõde on tõde vaid siis, kui ta on antud ühiskonnas sellena ka ära tuntud ja sotsiaalselt jagatud.

Siin lähebki raamatu vastuvõtt kurjaks. Tõekogemus on Eestis traumaatiline. Tallinnfilmi 1979. aasta linateoses „Tuulte pesa“ peab Rudolf Allaberdi mängitud metsatalu peremees Jüri Piir ellu jääma mitme tõe vahel, Eesti metsavendade ja Nõukogude viljavolinike vahelises võitluses ja nõudmistes. Erinevate aadete tulejoonele jäänuna prahvatab ta lõpuks: „Ei jõua mina kõiki ilma tõdesid lihaga kinni maksta!“ … ja saabki hiljem surma ainumast lehma kehaga juhuslike kuulide eest kaitstes. Nii palju siis Püreneedest, Narva jõest, armusaadikutest ja loomakehadest. Eks nad kõik anna aimu sellest, et tõe suhtelisus seostub Eesti ajaloos eeskätt virelemisega „kolme katku vahel“. Ja annavad ehk ka armu ning mõistmist neile, kes eelistavad viletsat rahu ja ühte tõde „heale“ sõjale mitme tõe vahel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht