Arusaamadest

Eiki Nestor

Kõik Eesti „tegijad” erakonnad tunnevad ja teavad oma valijat. Sotsiaalse õigluse arusaamad Eesti ühiskonnas. Toimetanud ja koostanud Heigo Plotnik. Tallinna Ülikooli Rahvusvaheliste ja Sotsiaaluuringute Instituut, 2008. 334 lk.        Sirbi toimetusest tulnud ettepanekuga avaldada arvamust kogumiku „Sotsiaalse õigluse arusaamad Eesti ühiskonnas” kohta kaasnes ka soov valgustada erakondade köögipoolt. Ehk siis seda, kas ja kuivõrd lähtuvad poliitikud oma otsustes uuringutest ja nende alusel ilmnenud ühiskonna arusaamadest. Ausalt öelda oleksin sellele saanud vastata ka raamatut lugemata.

Aga lugemine polnud paha ja kahjuks (või õnneks) kinnitas mu mõtteid selles vallas. Täiesti veendunult võin kinnitada, et kõik Eesti „tegijad” erakonnad tunnevad ja teavad valijat. Suurema rahakotiga erakonnad uurivad  tema kõrgeaususe arvamust sagedamini, väiksemate võimalustega on sunnitud rohkem kasutama üldkasutuses teavet. Aga umbropsu ja kõhutunde järgi, eriti pikemas perspektiivis, ei käitu keegi. Mitte ainult mainitud kogumikus toodud uuringutest, vaid ka paljudest teistest, saab välja lugeda lihtsa tõsiasja: ühiskonnas on demokraatia ja turumajandusega kohanenuid ja neid, kellel see kuidagi õnnestuda ei taha. Endiste aegade nostalgia ei pea väljenduma  sõnades ja tegudes, see võib olla lihtsalt ka südames. Nende inimeste kannatuste kaitseks ja kaastundeks toodetakse täiesti teadlikult müüti ka vastavast erakonnast ja selle juhist, kes märtrina kõik need mured enda kanda võtab. Selle erakonna valijale ei olegi tähtis, kas juhile teeb liiga mõni teine erakond või siis näiteks ajakirjandus.

Tähtis on, et juht kannataks, siis on tema valijal lihtsalt kergem. Keegi on võrrelnud seda usulahuga, mis on täiesti  kohane, sest peale kõige muu ilmutab juht end avalikkusele alati koos jüngritega. Vastukaaluks toodetakse edukuse müüti. Valija viiakse veendumusele, et piisab selle erakonna poolt hääletamisest ja oledki ka ise edukas. Või vähemasti viie edukama hulgas. Kolmas erakond toetub täiesti teadlikult ajaloolisele mälule ja eesti rahvusele osaks saanud ülekohtule selles kurjas maailmas. Seejuures on nii kannatusi, edukust kui ülekohut  vaja valijale meelde tuletada, sest muidu võib tema kõrgeausus end üksijäetuna tunda. Ka sotsiaaldemokraadid tunnevad oma valijat hästi ja seejuures ei ole aastate jooksul tema portrees ette tulnud muutusi. Valdavalt sama taustaga inimesed hääletavad sotsiaaldemokraatide poolt ka mujal Euroopas. Ta on keskmisest haritum ja keskmisest kogenum palgatöötaja. Ta ei nuta taga endisi aegu, ei põe edukusekultust, on eestlane, kuid mitte marurahvuslane. Ta on salliv ja eitab populismi. Lühidalt – tööd on vaja teha, mitte tühja juttu! Tuli tuttav ette?

Kõige kokkuvõtvamalt kajastuvadki valijauuringud nendes nappides loosungites, mis täidavad meediaruumi valimiste eel. Teadlaste poolt raamatus läbi analüüsitu annab tunnistust sellest, et sotsiaalse õigluse arusaamad Eesti ühiskonnas ja vabade valimiste tulemusena kujunev riigikogu koosseis  ei ole vastavuses. Arusaamad (meritokraatia tajumine Eesti ühiskonnas, suhtumine sissetulekute ebavõrdsusesse, arusaamad Eesti ühiskonna kihistumisstruktuurist jpt) on mitu kraadi riigikesksemad, suuremat jaotamist ootavad, vasakpoolsemad. Kõige ühemõttelisemalt on see kajastunud peatükis „Usaldus ja rahulolu poliitiliste toimijate suhtes”: valitsus ei tee küllaldaselt vaese inimese heaks ega hooli tavainimese arvamusest. Ilmselt on  paljudele valijatele tuttav olukord, kus, andnud hääle erakonna X poolt, leitakse mõne aja pärast, et see sama X ei teegi kõike nii, nagu valija ootas ja lootis. Tean ette, et järgmine väide leiab ohtralt pahandajaid, kuid ööpäevaringse poliitikuna tunnistan: valdavalt teevad Eesti erakonnad just seda, mida nad on valijatele lubanud või mida nende maailmavaateline platvorm eeldab. Tõesti, teinekord tuleb neil antud lubaduste  läbiviimiseks mööndusi teha ja teistega kokkuleppele jõuda. Oma valikus pettunud valija peaks aga olema enesekriitilisem (möönan, et see polegi nii kerge!) ja mõtlema, kas ehk mitte ta ise häält andes ei eksinud? Liiga lihtne oleks seda paradoksi seletada ka meie suhteliselt lühikese demokraatiakogemusega.

Pigem on teadmine, kuidas ühiskond toimib, liiga vähene ja aega selleks, et targemaks saada, ei jätku. Võõrandumine poliitikast  tähendab aga ka sisulist lööki demokraatiale ja muidugi ei ole selles võõrandumises ka poliitikud ise patust puhtad. Mitmed ajaloost teada reeglid kehtivad ka Eesti poliitikas sajaprotsendiliselt. Nii näiteks on poliitikas alati ahvatlev olla „uus” ehk siis mitte selline, nagu need, kelles parajasti pettunud ollakse. „Uus” olemine toob mõnel poliitilisel hetkel kindlasti edu. Ja täiesti sama kindlalt mõne aja pärast kadu, sest uudsus kaob, saadakse „vanaks”. 

Täpselt samasuguseks, kelle vastu protestides edu saavutati; näitena sobib Res Publica neljaaastane tähelend. Nappidest teadmistest, kuidas oma soove täide viia, annab näiteks tunnistust see osa raamatust, kus juttu soost lähtuvast sotsiaalsest õiglusest. Valitseb võrdõiguslikkusest lähtuva palgakorralduse ootus. Seadused siin soolistel alustel kedagi ei diskrimineeri. Sellegipoolest tõstavad naisliikumised täiesti õigustatult  võrdõigusliku palgakorralduse teema üha uuesti, sest pole ka paranemise märke. Põhjus on aga selles, et ühiskonnas pole sellist palgakorraldust, mille muutmise teel saaks olukorda parandada ja kõigepealt tuleks selline palgakorraldus luua. Käsu korras aga töötajate ja tööandjate ühinguid, kelle asi palgapoliitika olema peaks, luua pole võimalik. Ühiskonnas, kus võrdõiguslikkus palgapoliitikas on kasvanud, on saavutatud tulemusi kollektiivsete  palgalepete kaudu. Ainult üleskutsetega ei tee siin suurt midagi.

Ma ei tea, millised on Tallinna ülikooli teadlaste edasised plaanid, kuid ilmselt võiks järgmistes uuringutes käsitleda ka seda, milliste mehhanismide abil peaksid uuritavate arvates nende sotsiaalsed arusaamad ja soovid lahendusteni jõudma. Erakondade korraldatud uuringutes on alati küsimus, mida kogumikust ei leia. Nimelt lisaks arusaamadele päritakse  kindlasti ka vastaja erakondliku eelistuse kohta. Varasematele uuringutele tuginedes võin öelda, et siinkohal valitseb teadmistes päris korralik segadus. Siit ka minu mõnele lugejale ebameeldiv veendumus erakonnale X valesti antud hääle asjus. Meil on väga teadlikke, oma huvid ja erakondliku eelistuse täpselt paika seadnud valijaid. Kahjuks on ka väga suur nende hulk, kellel see poliitilises mõttes täiesti ebaloogiliselt välja tuleb.

Erakondadele  on alati oluline ka niinimetatud „teine eelistus”. Selles nähakse võimalikku arenguruumi. Nii esimese kui teise eelistuse osas jagunevad uue eluga kohanenud valijad valdavalt reformierakonna, IRLi ja sotsiaaldemokraatide vahel. Muutustesse kriitiliselt suhtuvad on selgelt Keskerakonna poolt. Need tõed on aga kindlasti muutuvad suurused ja nii ei unusta ka erakonnad uurimast arusaamu sotsiaalsest õiglusest. Nagu ka teadlased. 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming