Arutlemise ajajärgu algus?

Kaarel Tarand

Peaminister Andrus Ansipi kolmas valitsus astus esmaspäeval valutult tagasi ja juba teisipäeval sama valutult uuesti ametisse. Mõned ministrid vahetavad tööruume, mõned mitte. Tähtsad, ent seekord siiski täiesti üllatusvabad formaalsused on seega täidetud. See, et ametis valitsuskoalitsioon võidab valimised, on Eesti uuemas ajaloos tavatu ja seetõttu võib  küsimärgi alla seada ka valitsusele saja kriitikavaba päeva andmise tava. Vähemasti oma ametis jätkavate ministrite osas.         

Sõnastades eeldatavasti paljude kultuurivallas tegutsejate soovi, loodan kultuuriministeeriumis ametisse asunud minister Rein Langiga mõistuspärast mõttevahetust esimesest tööpäevast alates, samuti avameelset mõlemasuunalist kriitikat kõige aadressil, mis kultuurielus silma-kõrva riivab. Rohkesti ratsionaalsust ja vähe emotsioone. Esimese intervjuu põhjal vastse ministriga ei pea igatahes veel loobuma muutuste ja arengu  lootusest. Lubadus koguda kokku kõik valitsemisala värsked mõtted, et nende ühisosa siis vormistada kultuuripoliitika uuteks põhialusteks, mille parlament kehtestab valitsuse tegevusjuhisena, annab lootust valitsemisalas aastateks üsna soiku jäänud mõttevahetuse elavnemisele. Kes võimalust ei kasuta, peab hiljem põhiliselt iseennast süüdistama.       

Pole põhjust oodata, et kultuuripoliitika – mõõdetagu seda siis rahas või õigusaktide hulgas – osakaal valitsuse kogutegevuses hüppeliselt  kasvaks. Ministri esimestest avaldustest võib hoopis märgata valmisolekut äratada mõni praegu kultuuriministeeriumis püsivalt vegetatiivses seisundis olnud valdkond suunamise teel pädevamasse valitsemisalasse ja ametkonna kätte, näiteks kogu ulatuslik autoriõiguste teema. Kuid see tähendab ju kultuuriministeeriumi ja tema valitsemisala suhtelist kahanemist poliitilises üldpildis. Kas sellega kaasneb ka ministri ja ametkonna mitteformaalse  mõjuvõimu kahanemine? Vara ennustada, kuid esiteks pole viimastel aastatel saavutatud peaaegu täieliku mõjutuse tasemelt muud võimalust kui tõus. Teiseks on mõnel varasemal ministril olnud õnnetust või oskamatust pealtnäha tühist üksikjuhtumit „lahendama” tõtates ehk parimat soovides mähkida end skandaalidesse, mis viinud ministrilt lõpuks kogu sümboolse kapitali ning oma potentsiaalsete liitlaste toetuse. Parem siis  juba see teema mõnele teisele, võimsamale ministeeriumile delegeerida ja jätta endale vabamad käed muuks. 

Tundub üsna loogilise jätkuna senistele heitlikele suhetele ajakirjandusega ja küllap poliitilise tarkusenagi minister Langi soovimatus tegeleda eelarve järgi kultuuriministeeriumi  valitsemisalas paikneva rahvusringhäälingu teemaga ja eriti veel võimaliku majaehitusega. Maailma ajaloost on küll tohutult näiteid selle kohta, kuidas monumendi rajamisega ajalukku minnakse, Eesti viimaste aastate praktiline kogemus aga ei kinnita betooni- ja klaasikoormate ning isiku igavikulisuse suuruse võrdelist seost. 

President Ilves pani tööd alustavale parlamendile ja eriti valitsuskoalitsioonile südamele vajadust astuda arutleva demokraatia ajajärku. Iga ettejuhtuva teema (kõike ei ole me iial võimelised ette nägema) igakülgne arutamine kõigi asjaosalistega tähendab mõistuse kasutamist. Võib-olla on sel viisil sündivad lahendused külmad ja kiretud, aga need mõjuvad ühiskonna tervisele kindlasti paremini kui kodanikelt jäägitu, tingimusteta  riigiarmastuse nõudmine.       

Kõige põnevamad ajad ootavad lähipäevil mõistagi kultuuriministeeriumi ametnikke. Põlise kirjutamata korra järgi vahetab uus minister esimese tööna välja ministeeriumi koridorides ja töötubades eksponeeritud kunstiteosed. Uusi pilte tõlgendades näevad ametnikud siis ka ära, milline saab olema kultuuripoliitilise  tuule uus põhisuund, mille järgi purjesid seada. Tuulevaikuse jätkumist sel aastal igatahes oodata ei tasu.       

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming