Arvamus

Jaan Elken, Eesti Kunstnike Liit

Kultuuriministeeriumi andmetel kahaneb rahaline toetus riigieelarvest kunsti valdkonnale 8,05 miljonilt kroonilt 4,32 miljoni kroonini ehk 46%. Mis selle tõttu järgmisel aastal tegemata ja kellel toetus saamata jääb? Kas ministeerium on erialalaliidult küsinud arvamust kulude vähendamise võimalikkuse osas ning kui, siis millal informeerinud tekkivast olukorrast ning milliseid kompensatsioonimehhanisme pakkunud?

 

 

3. IX kutsuti kultuuriministeeriumis kokku kaunite kunstide nõukoda hasartmängumaksu seaduse eelnõu ja kulka teemal. See oli kindlakäeliselt minister Laine Jänese ja ministeeriumi tiimi dirigeeritud etendus, kus suhteliselt avameelselt räägiti ka kogu kultuuriministeeriumi eelarvekärbetest.

Iga loomeala esindaja sai loomulikult rääkida valupunktidest, asjadest, mida kindlasti ei tohiks kärpida (mina: galeriide toetustest, kunstiajakirjast kunst.ee), kuid kus eri loomealasid konkreetselt ees ootavatest kärbetest, rääkimata must valgel esitatud iga loomeala puudutavatest konkreetsetest numbritest juttu veel ei olnud. Rääkimata sellest, mis põhjusel on kärbete protsent nii drastiliselt eri suurusjärgus. Eks ikka seetõttu, et reformatsiooniaegne pildirüüste on siinsesse kultuurimällu jäädava haava jätnud, kutsus Tallinna ülikooli rektor Rein Raud vaimukalt kunstnikke galeriidest ülikooli fuajeesse näitusi tegema. Vaevalt ta Eesti professionaalsetele teatritele analoogset ettepanekut söandaks teha. Niipalju kollegiaalsusest, dialoogist tollel üritusel ja erialade võrdsest kohtlemisest.

Eesti kultuuri finantseerimine on opereti poole kaldu ja see on fakt, tutvuge vaid ministeeriumi kodulehel pakutava avaliku teabega. Teatrijuhid olidki 3. IX koosolekul hoopis eri seisus, nendega olid suvised eelkõnelused toimunud ja konsensus ees ootava osas saavutatud, protsendidki läbi kaalutud. Tunnistan, et jäin sinisilmselt lootma, et proportsionaalse vähendamise ettepanek saab siiski kärbete aluseks. Vastasel korral tühistuks ju ministeeriumi enda kehtestatud rahajaotamispoliitika senine hierarholoogia. Minister Laine Jänese 17. IX Sirbi artikkel oli esimene numbritega ja graafiliselt illustreeritud kirjatükk, kus kunsti ees ootav kogu oma küünilisuses kirjas. Avameelsuse eest igatahes suur tänu. Kaunite kunstide asekantslerilt Piret Lindperelt saadud lisainformatsiooni alusel oli selleski loos paraku ebatäpsusi, nii pidi rahasumma olema mitte üle nelja miljoni, vaid alla selle.

Tallinna Kunstihoone ja Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus, kui rea-peal-olijad enamiku sellest kolmest miljonist koma-millegagi piltlikult öeldes „ära söövad”. Tallinna Kunstihoone toetamine teeb vaid rõõmu, liit oli ise see institutsioon, kes tema rea peale saamist palvekirjadega omal ajal tagant torkis. Minister Paeti ajal aluse saanud galeriide toetusprogramm on tegelikult esimene pääsuke, mille kaudu meie kaugelt üle 1000 kujutava ja rakenduskunstniku (neist ligi tuhatkond on meie liidu liikmed) instseneeritud näituseelu väljaspool riiklikke kunstimuuseume riigi tuge tunneb. Siinkohal pean leheruumi raiskama mõne aspekti markeerimiseks, muidu jääbki lugejale arusaamatuks galeriide finantseerimismehhanism: kust raha siis ikkagi on tulnud ja tuleb? EKL, kes teatavasti otsest riigitoetust ei saa, teenib oma vahendid mitmete kinnistute erineva heakorrastusastmega pinna rendist. Märkimisväärse tulu osa annab endise kunstitoodete kombinaadi Ars ruumide rentimine eelkõige kunstiga seotud väikeettevõtlusele ja kunstnike ateljeedeks (märkimisväärse tuluosa võtab muuseas ka sellesama kinnistu ning monumentaalkunsti baasi aluse maa erastamiseks võetud pangalaenu teenindamine), kuid ka seal on pindu (litograafiakeskus, keraamikute ühendus, peatselt ka tekstiilikunstnike ühendus), mis on üürile antud nullrendiga. Vabaduse väljaku kinnistust on SA Tallinna Kunstihoone Fondi käsutusse tasuta antud Kunstihoone näitusesaalid, meie maksame graafikatöökoja jooksvad kulud jne. EKLi galeriides, mida on praegu neli (viimasena taasavati meie egiidi all non-profit pinnana eelmisel aastal Vabaduse galerii). Galeriide võrk on välja kujundatud 2003. aasta jaanuarist. Galeriide ülalpidamiskulud kõiguvad vastavalt 2009. aasta eelarveprojektile 280 000 kroonist tillukese HOPi galerii puhul kuni 460 000 kroonini Hobusepea galerii puhul (meie suurim vanalinnas asuv galerii, mille viiendat tegevusaastat tegevust sel aastal tähistasime).

Lepingulised galeristid ja installeerija-näitusevahetaja on ametis enamasti miinimumpalgaga, niisamuti nagu koristajad-saalivalvurid, kuid elekter, küte,vesi/kanalisatsioon, valveteenused, postikulud, reklaamikulud, inventarikulud, professionaalsed valgustussüsteemid, jooksvad remondikulud, esitlustehnika, maamaks, telefon, Internet vajavad tasumist arvete alusel. Selleaastane riigi tugi oli meil suurusjärgus 80 000 Vabaduse galeriile (osalise aasta eest) kuni 160 000 Hobusepea galerii puhul. Toest kompenseerisime kunstnikule ca 50 protsendi ulatuses galerii rendi, mis kõigub galeriiti 200–300 krooni eksponeerimispäeva eest, pool tasandab meie eelarvelisi kulutusi. Kokku sai EKL professionaalse näitusetegevuse ülalpidamise eest riigilt 500 000, millest, nagu öeldud, vaid pool tuli meile. Ministeeriumi programmi kogumaht sel aastal oli 1,45 miljonit, millele aplikeerus ca 30 galeriid üle Eesti.

Nüüd olen sunnitud rääkima asjust, mis on minuni jõudnud vaid kuulujutu ja telefonikõne vahendusel: ministeeriumi pakutud galeriitoetuste üldmaht 2009. aastal pidi jääma vahemikku 200 000–300 000, kui uskuda asekantslerit. Seega on galeriitoetuste kärbe enam kui 80 protsenti. See ei ole millegagi õigustatud, ministeeriumi soe soovitus (kunstnikel ja ka teistel) taotleda toetusi rohkem Kultuurkapitalilt põrkab tagasi olukorra ees, kus näiteks ka Eesti Kunstimuuseumi plaaniliste näituste korralduskuludeks ja kataloogitekstide toimetamiseks-kirjutamiseks sirutatakse käsi kulka kaukasse. Rääkimata sellest, et kunstimuuseum kui eelarveline riigiasutus finantseerib juba ka oma raamatukogu täiendamist uudiskirjandusega kulka abiga – viimasest jaotusest tervelt 100 000 krooni. Ma arvan, et Sirbi lugeja ei pruugi teada, et üldjuhul jääb kogu galeriides näidatav kunstiprogramm, aga osal juhtudel ka riiklikes muuseumides näidatud uudislooming kunstniku leitud finantseeringute arvele. Galerii-muuseum-kunstihoone ongi Eestis saanud kunstnikule pakkuda vaid nii-öelda baaspaketi, seda ka paremas majanduslikus olukorras. Võrdlus teatriga on siinjuures vägagi kohane, erinevalt näitlejaist-lavastajaist, kes on palgal, ei tule kujutava ja rakenduskunsti kontekstis kunstniku töötasu või esinemistasu meil veel kõne alla, palgalise näitleja, aga ka arhitekti jaoks eksisteerib Kultuurkapital kui või-ja-vorsti-leivale-tooja, ja hea, et nii on. Kuid ministeerium ei tohiks koorida viimast nahka kunstnikelt ja kunstnike organisatsioonilt. Ja seda olukorras, kus enamik uuemat, elavat kunsti on juba oma olemuselt selline, mida ei saa müüa, vähemalt Eestis: installatsioonid, videod jne. Ja kus ka nn müügipotentsiaaliga kunsti müük on kevadsuvest peale galeriides peaaegu seiskunud.

Kes kaitseb Eesti kunstnikku kujunenud olukorras? Mõjun juba papagoina, kui siinjuures avaliku ruumi protsendiseadust meelde tuletan. Ehk ongi kriisiaastad need õiged, kui asi lõpuks ikkagi ära teha?

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming