Arvamusliidri arutlus

J?Adams

Enn Soosaare raamat täidab tühiku, mis valitseb täiskasvanud inimese lugemislaual.  

 

Arutluseks nimetab Enn Soosaar oma raamatut “Isa ja Aeg”, mis ilmus Loomingu Raamatukogus käesoleva aasta viienda numbrina, ise (lk 49).  Sellel on olnud ebatavaline lugejamenu. Ajakirja vabamüüki läinud tavaline tiraaž (kuuldavasti 500 eksemplari, tellijate arv on mitu korda suurem) müüdi kiiresti läbi, raamatukogudes on ootajate järjekorrad, seda laenatakse lugeda tuttavatelt. Loomingu Raamatukogu tegijate jaoks on tekkinud olukord enneolematu ja niivõrd ebatavaline, et nad ei ole suutnud sellele reageerida, kuigi paistab, et täiendav tiraaž leiaks ilmselt päris palju ostjaid.

Enn Soosaare nimi on muidugi poliitikateemade vastu huvi tundvate eestlaste hulgas juba ammu hästi ja teenitult tuntud. Kuid Loomingu Raamatukogu vihikute praegune välimus on pigem võimaliku lugeja huvi tõrjuv, pealkiri lugemisele ei ahvatle ega anna ka infot, millest raamatus juttu. Ostmisele üles kutsuvat reklaami kõneks olevale raamatule ei ole tehtud. Kuid olulise reklaami ja soovitusena peab ilmselt käsitlema seda, et president Ilves nimetas teost vabariigi aastapäeva kõnes. Oletan, et sellele lisaks on toimunud ka lugejate spontaanne soovitamiskampaania.

Soosaare teksti kui teksti kohta ei ole palju midagi muud kiitvat ütelda peale selle, et see on kirjutatud heas eesti keeles. Seda ei saa nimetada ilukirjanduseks ja sellele ei leia ühtki sobivat žanrimäärangut. Tagakaanel olevas lühitutvustuses on selle kohta kasutatud sõna “mõtisklus”, mis iseenesest ei ole vale, aga ei ole ka päris õige.  

Teksti ülesehitus ei ole ühtne, erineb osade süvenemisaste, autori plaanid on kirjutamise käigus ilmselt korduvalt muutunud. Tekst ei moodusta mõistlikku tervikut: algusosa on järgnevatele põlvedele pärandatav perekonnateave, edasi tuleb “minu elukäigu” tüüpi lühimemuaare, lõpuosas aga Soosaare arvamuskülgedelt tuntud tasemel poliitilisi hinnanguid meie taastatud iseseisvusele ja kaasajale.

Tekstis on juttu kolmest mehest: Soosaare vanaisast, isast ja autorist endast. Neljas tegelane on autoril kavandatult nende kolme eluaeg: kahekümnes sajand. Kolmest mehest ühegi elu ei ole esitatud selliselt, et see tekitaks lugejates huvi. (Erandiks võib olla siiski mingi väikesearvuline lugejate rühm, kellel on spetsiifiline huvi selle vastu, kuidas luteri kiriku õpetajad (antud juhul siis autori isa Albert Soosaar) elasid ja tegutsesid nõukogude ajal. Raamatu vastavad osad ilmusid ajalehes Eesti Kirik 2006. aasta teisel poolel.

Nii jääb üle vaid järeldada, et lugejate kõrge huvi põhjuseks on olnud miski Soosaare teksti sisus. Mis ja miks see on, seda saab allakirjutanu muidugi vaid oletada, iseenda lugemismuljele abiks mitmelt teiselt lugenult kuuldud arvamused. Mingeid arvulisi vastuseid pakkuvaid küsitlustulemusi ei ole ju kusagilt võtta.

Alates üldisemast hindamistasemest: tegemist on täiskasvanud inimese kirjutisega, mis eriti hästi “läheb peale” täiskasvanud, eriti vanemas eas lugejatele, kes juba aastaid on tundnud puudust selletaolistest omamaistest tekstidest. Siin ei ole midagi tegemist Eesti praegusaegse ilukirjanduse domineeriva osaga, kus autorid demonstreerivad puberteetliku eluvaate erinevaid variante, kujutatavad inimesed ja olukorrad on aga tihti mõnest “vähemusest”. Neil, keda siinkohal nimetan “täiskasvanud lugejateks”, on raske niisuguses kirjanduses leida iseennast ja oma probleeme. Täiskasvanud inimese jaoks on olemas ka elu lõpp surm, on põlvest põlve korduvad elu ülesanded, on vajadus võrrelda inimelude “edukust”: kuidas sain/saan oma eluga hakkama, võrreldes oma ajakaaslastega, oma isaga, vanaisaga jne.

Kuid miks peaksid lugejad, kui nad just ei ole kirikuõpetajad või tõlkijad-literaadid, üldse tegelema iseenda ja oma sugulaste-tuttavate mõõtmisega Soosaarte suguvõsa mõõdupuuga? Mina oskan vastuseks pakkuda vaid seda, et põhjuseks ei ole mitte Enn Soosaare pakutu kvaliteet, kuivõrd see, et teisi, spetsiifilisemaid ja professionaalsemaid kasutamiskõlblikke mõõdupuusid ei ole meie Eesti kultuuris piisavalt. Enn Soosaare teksti olulisus seisneb peamiselt selles, et see asendab paljut puuduvat.

Esimene “puuduv element” on suguvõsaromaan. Eesti moodi rahvuskultuurid ei ole võimalikud ilma niisugust tüüpi romaanideta (meil on tipuks, teadagi, A. H. Tammsaare “Tõde ja õigus”), nende ajalookäigu tajumist ühtlustavat ja kujundavat tähtsust ei ole võimalik üle hinnata. Meie ühiskonnas on ilmne ootus nõukogude aega katva, mitte sihilikult koomilise, vaid tõsise panoraamse romaanisarja järele. Soosaare tekst – kummalisel kombel – täidab seda tühikut. Kui aga mõtelda teiste maade ja aegade näidete peale, siis ei saa küll väita, et viisteist aastat nõukogude aja lõppemisest on alles liiga vara.

Teine “puuduv element” on sama asja teine aspekt – nimelt Nõukogude okupatsiooniaja ajalugu. Piisavalt ühtlustatud ja süstematiseeritud tasemel ei ole seda olemas. Siin on muidugi probleemiks nii ajalookirjutajate kui ajalookirjeldustes nimeliselt nimetamist väärivate tegelaste nõukogude ajal tehtu ja oldu hindamine. Kuid esmajoones peab siiski tõdema, et ei ole suudetud selle töö peale organiseerida ei inimesi ega raha. Soosaare tekst paistab siiski olevat märgiks, et nüüdsest peaks lugema lõppenuks vahepeal laiutanud “teooria”, et enne “ärkamist” oli “uinumisperiood”, kus tegutsejaid peab käsitlema vaid kui zombisid, kellest ei saa eeldada isiklikku tahet, moraali ja vastutust.

Kuid kõige rohkem paistab Soosaare tekst täitvat haigutavat tühikut ühiskonnateadustes. Ühiskonda professionaalselt kirjeldajate ja analüüsijate kirju seltskond on küll võidelnud oma leivatüki eest ja maksujõulistele ostjatele müünud soovitud vaatenurki ja tulemusi, kuid ei enda algatusel ega kellegi teise tellimusel pole üritatud mingeid käsitlusi selle kohta, millised olid Nõukogude okupatsiooni aastakümnetel  enesesäilitamise ja elu elamise n-ö strateegiad. Sest elu tahtis elamist, lapsed pidid sündima, saama hariduse, tuli teenida ülalpidamine nii endale kui oma lastele. Kõige selle käigus tuli igaühel pidevalt teha nii praktilisi valikuid kui ka põhimõttelisi: kuidas elada, kas ja kuidas jääda sõltumatuks, kas ja kuidas jääda ausaks jne.

Soosaare tekst aga – ja siin sulavad autori ja tema isa elukäik kokku – pakub piisava valiku kõigist peamistest valikukohtadest, millised nõukogude aja aastakümnetel tulid ette inimeste elus. Alates sellest, kas ja miks jääda kodumaale või lahkuda, kas panna vastu, relvaga või kuidagi teisiti, millisel määral olla okupatsioonivõimule teenimisvalmis või tõrjuv, kas astuda komparteisse, kuidas säilitada oma kultuuri, kuidas harida “oma aeda”. Soosaare lugeja saab ennast vaadata nende käänukohtade loendis: jah,  ka minul (resp. minu isal) oli põhimõtteliselt sama (või: vastupidine) olukord, ka mina/meie  pidime otsustama, mis oli olulisem, mis vähem oluline, ja otsustasime samamoodi (resp. teisiti) jne. Kuna Soosaar ei ürita ei enda ega oma isa valikute puhul anda kategoorilisi hinnanguid, et vaat seda tegime õigesti, keegi teine aga kindlasti valesti, siis on lugejalgi võimalik iseenda (resp. oma isa) sammude ja tegude kohta tagantjärele hinnangute andmisel olla mõistev ja andestav. Selliselt annab Enn Soosaare tekst Eesti ühiskonnale vahendi eneserefleksiooniks.

Veel ühe seletuskatse pakkus välja üks mu tuttav vastuseks minu arvamusele, et raamatu kõige vähem oluline on tänapäeva käsitlev osa (põhiliselt lk 64–70). Tema arvates on just raamatu viimane veerand ja selles käsitletud “kameeleonkommunistide” nähtus see, mis põhjustab lugejahuvi, sest enne Soosaart ei ole keegi pikemalt kui artiklimahus sellel teemal kirjutanud, Soosaare lähenemine sellele nähtusele on aga inimlik ja kristlik, olles seepärast usutav ja haarav.

Pidin endale tunnistama, et olen mitmesuguste kommunistide ja nende muutumiste teemadel sattunud viimase 20 aasta jooksul nii palju kogema ja kuulma, et olen muutunud selle teema suhtes suuresti tuimaks, ja mu tuttaval oli ilmselt õigus, ma ei osanud asja paljude lugejate seisukohast näha.

Siiski tundub mulle, et Soosaare “meie, komparteisse mittekuulunute” vastandumine “nendele” on muutunud väga keeruliseks, kuna üha enam tuleb langetada otsuseid ka niisuguste tegelaste kohta, kes kas ei ole kunagi saanud komparteisse kuuluda või ei kuulunud tol ajal, aga kelle mõtlemismallid ja käitumisrefleksid on kompartei omad. Soosaare tekst annab muuhulgas ka päris hea lähtepunkti kommunistlike isude ja kommete tänapäevaste vormide üle mõtisklemiseks.  

Ma julgen soovitada Soosaare teksti lugemist kõigile, kes seda veel teinud ei ole. See tuleb kasuks ka neile, kes tema hinnangutega mingil põhjusel üldse või osaliselt nõus ei ole. Küll on selle teksti lugemine ilmselt raskem neile, kes ise nõukogude aega ei mäleta. Mul ei ole vastust küsimusele, kas või millisel määral oleks Soosaare tekst huvitav lugeda noortele. Kuid ka vähese huvi või lugemisharjumusega üritajatele peaks lohutuseks olema see, et Soosaare tekst on väga lühikene, kokku 70 lehekülge. Kooliõpetajatel, kel on võimalus juhatada lõpuklassi õpilasi Soosaare teksti juurde, soovitaksin seda küll teha.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming