Asja pärast Brasiilias

Janika Kronberg

Maailmas on vähe kaugeid paiku, kuhu olen tundnud endal päriselt “asja” olevat. Muidugi – mis võiks olla kus tahes reisimise vastu! Kuid näha tükikest Brasiiliat – selleks tundsin motiveeritud ihalust juba aastate eest. Ajapikku põhjendusi lisandus ja ühel hetkel sai mõõt täis. Esiteks muutus üha tungivamaks vana soov nuuskida väheke ringi neis paigus, kus sajandi keskpaiku elas kirjanik ja diplomaat Karl Ast-Rumor. Teiseks kasvas äratundmine, et suurte pagulaskeskuste kõrval on Brasiilia eestlaste tegevusest kodumaale jõudnud liiga vähe teavet. Kolmanda, reisiks otsustava tõuke andnud põhjusena toimus juuli lõpus ja augusti alguses Rio de Janeiros Rahvusvahelise Võrdleva Kirjandusteaduse Assotsiatsiooni kongress. Haarasin sellest kinni, saatsin teesid 2006. aasta aprillis Riosse – ja kui enam midagi ei lootnud, tuli veebruaris 2007 ka kutse. Eks sealgi valitse protestantliku Põhja-Euroopa töömoraalist erinev mañana-mentaliteet, mis hoiab rahva rõõmsa viletsusest hoolimata. Ehk siis tuntud vanasõna parafraseerides: tänasida toimetusi ära jäta mitte homse varna viskamata!

Maailma suuruselt viienda riigi Brasiilia kohta on kaks nädalat tõesti kokku surutud aeg. Kuid tundes oma võimeid pigem jäljekütina kultuurmaastikul kui rajaleidjana madudest ja insektidest kubisevas ürgmetsas, jätsin kõrvale tungivalt soovitatud Iguasso joad Uruguai ja Argentiina vahele jäävas Brasiilia lõunakiilus, Amasooniast ja kaugetest põhjapoolsetest kolgastest rääkimata. Piirdusin suurlinnade São Paulo ja Rio de Janeiroga, põigates ühel pealelõunal ka Rio lähedal mägedes asuvasse Petrópolisse. Just selles linnas oli Karl Ast elanud oma viimaseil Brasiilia aastail ja siin lahkus 1942. aasta 22. veebruaril vabatahtlikult elust kirjanik Stefan Zweig koos oma noore abikaasa Charlottega. Alles pimeduse hakul leidsin piki orupõhja veninud linnas üles õige tänava, maja ja kalmistu – suuresti tänu kohalikule vanaraamatukaupmehele ja mind ainukesena sel reisil tüssanud taksojuhile. Viimane seik ei tumestanud aga päevavalgel avardunud hunnituid vaateid orgudesse ja banaaniistandustele mäenõlvadel ega teadmist, et viibin Brasiilia esimeste imperaatorite suveresidentsis. Linn ongi oma nime saanud riigi esimese monarhi Pedro I ehk täisnimega Pedro de Alcântara Francisco Antônio João Carlos Xavier de Paula Miguel Rafael Joaquim José Gonzaga Pascoal Cipriano Serafim de Bragança e Bourboni (1798–1832) järgi. Just tema kuulutas São Paulos 7. septembril 1822. aastal välja sõltumatuse emamaast Portugalist.

Ehkki indiaani verd inimest võib Brasiilia suurlinnade tänavail kohata tõenäolisemalt kui Põhja-Ameerikas, on ka Brasiilia ennekõike immigrantide maa. Eurooplaste suurte maadevallutuste pahupoolt ilmestab kohalike pärismaalaste tõrjumise ja hävitamise kõrval tõik, et just Brasiiliasse veeti XVI – XIX sajandil ligi 35% kõigist Aafrikast püütud orjadest. See teeb ligi 5 miljonit neist 12 miljonist, kes Uude Maailma jõudsid ja siin tekkinud riikide majandusele aluse panid. São Paulo afroameerika muuseumi ekspositsioon annab selge pildi siin toimunud rasside segunemisest, religioonist, olmest ja kultuurist. Hiljem, kui orjapidamine 1880. aastail lõpetati, aga kohvimõisates vajati töökäsi endiselt, tuli maad ja teenistust otsima jaapanlasi, itaallasi, ukrainlasi, soomlasi, lätlasi… Eestlaste tulekust siia maale annab hea pildi Erika Aland-Verniku memuaarne romaan “Kohvipõllu leib” (1990) ja suurest sisserändest kõneleb São Paulo Immigratsiooni Memoriaal, mille ühes saalis rippus paljude lippude hulgas ka sinimustvalge. 

Muuseas, üks mu esimesi põgusaid tutvusi kongressi avamise õhtul oli XIX sajandil Brasiiliasse asunud sakslaste järeltulija Brunilda Reichmann, kes tunnistas mu nimesedelit uurides siira hämminguga, et olen esimene eest­lane, keda ta oma ihusilmaga näeb. Pakkusin talle võimaluse seda elamust kahekordistada ja viipasin lähemale parajasti maracuja-kooki hammustanud Tartu ülikooli dotsendi Arne Merilai. Aga see oli kongressil ettekandega mulle tundmatu autori loomingust rääkinud daamile ilmselt juba liigne annus eksootikat. Meie asemel keskendus ta järgmisele troopikaöös läidetud sigaretile.

Kuigi kuuepäevane ülimahuka kavaga kongress oli kokku toonud kireva seltskonna kirjandusteadlasi igast maailma nurgast ja töökeeli oli mitu, oli valdavaks portugali keel, minu üllatuseks ka sektsioonides, kus pealkirjadki olid antud inglise keeles. Kehakinnitust pakkunud kohvipauside ajal olid saalid tulvil, kuid mõnedki istungid jäid ära publiku või esinejate puudumise tõttu. Meie ei saanud selle üle õnneks kurta, kuid Arnel tekkis probleeme tehniliste vidinatega. Et soodsa hinnaga Interneti-kohti tänavanurkadel jagub rohkem kui Eestis ja mõni hotell pakub wifit tasuta, ei tähenda see veel, et arvuti kasutamine auditooriumis oleks enesestmõistetav. Vanamoelisemale jutuvestjale näis aga olulise märgina hoopis see, et mu ettekande ajal paistis läbi avatud akna Eestist kaasa toodud Rumori “Krutsifiksi” esmatrükile päikeseloojangus kõrguv Rio üks sümboleid – Corcovado Kristuse kuju.

Selle, linna kohale 710 meetri kõrgusele Corcovadole ehk Küüraka mäele 1920. aastail rajatud Lunastaja Kristuse monumendi kuulutas mingi seltskond hiljuti maailmaimeks. Kuju kahtlemata imponeerib, aga on ka natuke tontlik. Selle taustal on tuhanded turistid ajanud käed õieli ja lasknud end jäädvustada Kristuse poosis. Muidugi on see kuju üks tuntumaid Rio magneteid Suhkrupea mäe, favela’de, Copacabana ja Ipanema liivarandade, sambakarnevali ja Selaroni trepi kõrval.

Magnetid ometi tõmbavad! Kavatseme parajasti võtta ripptrammi Suhkrupea otsa tõusuks, kui leiame oma teenuseid pakkuva Sandra. Statistika andmeil vohava kuritegevuse ja legaalse prostitutsiooni maal alluda riskile ja lasta end sõidutada vähem või rohkem legaalset giiditeenust pakkuval Sandral on aga tõeline vedamine! Ta pakib meid oma autosse ja sõidutab kõigepealt linna teise otsa Corcovado jalamile, kust edasi ülespoole tiirutavad vaid osavad juhid mikrobussidega. Mäge ümbritseb Tijuca rahvuspark, mida reklaamitakse kui vihmametsa suurlinna südames. Tagasiteel viib Sandra meid H. Sterni juveeliärisse, kuhu ei lubata brasiillasi ega hiinlasi. Brasiillasi ei peeta piisavalt ostujõulisteks ja hiinlaste jaoks on kuskil teine ruum. Nende tavad pidavat olema liiga erinevad teiste kultuurrahvaste omadest.

Nii seletab meile siin ametis eestlanna Laine Andreoni, ja mul on hetkeks pisut piinlik. Istume riiulite ja laudadega liigendatud saalis, kus vahetavad omanikku suured rahad. Seljatunne ütleb, et keegi jälgib meid, sest me oleme “kahtlasemad” mustakuuelistest valgekraedest, kellest saal kubiseb. Kuid see on noor neiu, kelle eesmärgiks on lugeda žestidest ja silmadest meie soove. Tal on hea koolitus: tassid täituvad hõrgu kohviga ja lauale ilmub tuhatoos.

Siia, vääriskivide juurde, meid toodi. Aga mis puutub kurikuulsatesse favela’desse, linnaosadesse, kus vohavad viletsus ja vägivald ning kuhu ka politseil pole asja, siis sinna ma ei lähe. Kongressi kavas on küll seegi võimalus välja pakutud. Mulle jääb arusaamatuks, miks peab inimeste vaesust vaatama turvatud džiibist ja raha eest? Rios väidetakse olevat umbes 400 favela’t, ühes sellises on vändatud film “Jumala linn”. Favela’d ei ole Rios sugugi selgepiirilised agulid kusagil linna serval, vaid paiknevad segiläbi rikkamate linnaosadega. Kõrgustest avaneva vaate järgi saab neid üsna hõlpsalt muust linnast eristada, üks säärane ronib mäenõlva mööda ülespoole ka mõnesaja meetri kaugusel meie peaaegu mererannas asuvast hotellist. Tõeliselt aus tegevus favela’des kõneldakse olevat prügisorteerimine, kuid elanikele tõotab väljamurret sellest kehvusest vaid narkoäri. Selle äri põhiturg on aga “korralike” linnaosade hästi turvatud villades ja lisaks metallvõrele ka fuajees istuva valvuriga kaitstud kortermajades… 

Mis on parem – magamisase linnatänaval lageda taeva all või elu favela’des, kus on küll olemas elekter ja seebiooperit näitav telekas, mis meenutab vaatajale teistsuguse, “hea elu” võimalikkust sellessamas linnas? 

Mu Brasiiliasse saabumise ja ka sealt lahkumise linn on São Paulo. Päikeseloojangu eel maandudes näen veel selgesti mägedevahelise tasandiku nukras troopikatalves külmetavaid palme. Teisel korral saabun bussiga Riost kesköö paiku.

Mõlemal korral on mu esimene emotsioon: siit tahaks kohe ära! Pealegi olen Euroopast saabudes siin linnas ja selles maailma nurgas ihuüksi. Ent ka hoomamatus suurlinnas on võimalik üksindusängi ja pelgu urbaanse monstrumi ees muuta iseäralikuks naudinguks. Lohutu mulje getostuvatest kvartalitest, millest sööbib mällu pilt tänava ääres lõkke paistel end ja oma koera soojendavast neegrist, kahaneb kohe, kui lennujaama buss peatub Praça da Repúblical baari ees, kus õlut või õhtust cachaça’t – suhkrurooviina – rüüpavad vanamehed tervitavad iga saabujat kui kallist külalist. Väärikalt, kerjamata vähimatki sentaavot! Lõplik leppimine selle linnaga toimub mõlemal korral aga alles järgmisel päeval, kui meid võõrustavad siin 1940. aastal Eesti konsuli pojana sündinud Olev Saukas ja tema lellepoeg Leiger.

Ja ikkagi jääb küsimus – kas see linn ongi  s e l l i n e ? Milline?

Päikesepaistes ja ülaltvaates ei saa salata selle linna ülendavat jumet. Me oleme mingi Itaalia korporatsiooni kõrghoone katusel, umbes 43. korrusel, mis on piiriks, kus peatub umbes 18 miljoni elaniku koduks oleva São Paulo pürg pilvedesse. Ilm on haruldaselt selge ja kõikjal ümberkaudu laiub linn. Siin näib kokku olevat 4-5 Manhattanit ja lõunapoolkera Manhattaniks ongi seda linna nimetatud. Ainult et siin näib puuduvat igasugune plaan ja kese, puudub ka saar kui New Yorgi linnakujundust soosiv element. Ehkki mõnes suunas kerkib silmapiiril mäeahelik, siis selle taga linn veel ei lõpe. Kusagil läbi linna voolav Ipiranga jõgi jääb nähtamatuks. Detsembris oma 100. sünnipäeva tähistava Oscar Niemeyeri autoriteedist hoolimata moodustavad selle linna, kui erandid välja arvata, valdavalt isikupäratud kõrghooned.

Allpool ja eriti õhtupimeduses on pilt teistsugune. Tänavatele on kogunenud tonnide viisi saasta, rahvarohketes kohtades särisevad lahtisel tulel lihavardad, lehvib popkorni ja veel mingi terav hapukas lehk, sealsamas asutavad end öö saabumisel magama kodutud, kõrvaltänavatel liiguvad tumedad varjud. Paljude hoonete tühjad aknaavad mustavad mahajäetult. Mind hämmastab, kui kõrgele nende seintele on küündinud erilise andeta grafitijoonistajate käed.

Jääb mulje, nagu erinevalt Riost roniksid siinsed favela’d mahajäetud hoonetes kõrgustesse. Äärelinnades ulatuvad nad sillaaluste pugerikena otse maantee äärde ja kihutavasse autosse avaneb läbilõige majapidamistest.

See on küll vaid põgus ja poeetilise paisutusega mulje. Tänu meie võõrustajatele käime katedraalis ja paigas, kust linn sai kunagi alguse. Muidugi on siin hubaseid kohvikutega raamatupoode, väljakuid, parke ja haljaid oaase, mille leiab mõningase uitamise ja metroosõidu järel ka ise üles. Kuid ma saan suurepäraselt aru Ibirapuera pargi muuseumide kompleksi (muidugi Niemeyer!) betoonil jalgratastega trikitavatest poistest, kes uurivad Euroopasse pääsemise võimalusi.

Neil oleks seal läbilööki, sest nad on vinged jalgpallurid, arvavad nad ise.

Nii rahvarohkeis paigus nagu siin ei jagu kõigile soovitud võimalusi. Ometi imbub õnneotsijaid põhjapoolsetest provintsidest siia järjest juurde. Meie riik kasvab siis, kui valitsus magab, ütles üks brasiillane. Ja lisas: aga õigupoolest sellel riigil ei olegi valitsust.

Need mõrkjad laused samastavad riigi ainult suurlinnadega. Kuid oleksin ometi jõhkralt ülekohtune, jättes mainimata osakese looduslikust eksootikast. Kongressi reisibüroo korraldatud turnee troopilistele saartele pakkus kultuuriprogrammi kõrval piisavalt ajuvaba lõdvestust, võimaldades suurürituse raames süümepiinadeta loksuda rannikulähedases saarestikus mootorjahi pardal, imeda caipirinha’t ja paaris ankrukohas palmisaartele ujuda. Delfiine ei näinud küll keegi ja ahvikari sõelus meie üllatuseks ringi hoopis Rio keskel Suhkrupea otsas kasvavas tihnikus.

Kuid nende turistidele pakendatud elamuste kõrval oli kohalikust publikust täitunud ja ehedat elavat muusikat pakkunud sambaklubi Carioca da Gema külastamine Rio de Janeiros juba nii ilmselge kultuuriline tegevus, et seda tuli harrastada mitmel ööl järgemööda. 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming