Augutäiteks: Kas liberaalidele ja tema puudlile on alternatiivi?

Valle-Sten Maiste

  Manipuleerimist uurinud psühholoog Jean-Léon Beauvois peab liberalismi salakavalaimaks viisiks panna inimesed käituma oma huvide vastaselt. Erinevalt totalitaarsest allutamisest, mille raames apelleeritakse millelegi välisele nagu rahvus või universaalne üritus, peab liberaalide ülistatud elukorraldusele alluma, kuna see on inimloomusest tulenev paratamatus. Õnneliku lõpuni jõudnud ajalugu näitavat, et inimloomus laseb valida vaid liberaalse maailmakorralduse ja Gulagi vahel. 1990. aastate Ida-Euroopa oli sellele sõnumile erakordselt vastuvõtlik. Jõudsime tõotatud vabaduse maale. Valulik erastamine ja sotsiaalse heaolu võrgustiku nõrkus olgu selle valiku hind.

Turuapostlid valdavad muidki miraaže. “Meditsiinitöötajate palgad on  kümnekordistunud. Miks me ei taha, et nad veel samapalju tõusevad,”  ahastab Rein Kilk. Parem tõmmatagu siis juba Savisaare kombel  torukübarast naturaalselt jänes kõrvupidi rahva ette kui et aetakse niisugust kägu. Investoreid niigi kummardavat Eestit tahetakse vist uskuma panna, et kui majandus veel kasvab, siis saab tervishoidu või ühiskonna arengusse panustada mitte enam poole, vaid juba 10 korda väiksema osa SKTst kui arenenud riikides?  

Siiski näib kasvavat äratundmine, et valik formaalsete majandusvabaduste ja kasvunumbrite ning sotsiaalse süsteemi tegeliku arendamise vahel meenutab kohtumist gangsteriga. Hakatakse mõistma, et raha ja elu dilemmas ei ole võimalikult rammus kohe pihku pandav papp see, millele panustada. Raha ei sööda, loeme Eesti Ekspressi hiljutistest juhtkirjadest. Selles valguses teravneb Eestit kogu taasiseseisvuseaja kummitanud probleem: meil pole arvestatavat sotsiaalse arengu eest seisvat poliitilist jõudu. Eestlane on tahtnud olla edukas, minapildis võitja, saada rammusalt ja kohe pihku. See pole lubanud hääletada kihistumist vältida püüdjate, vaid ikka võitjate esindajate poolt. Kardetavasti pole mainitud printsiipe silmas pidades aastaid hääletanud mitte ainult paljud äsja streikida ähvardanud arstid, vaid ka õpetajad, päästetöötajad jt. Kuid kui täna mõni arst mõtleks, et hääletaks ideaale ja õiglust (kui riik ei paksene ja arstid keskenduvad üldise sotsiaalse arengu asemel oma rahakotile, tuleb nende palk õpetajate jt veelgi kesisema toimetuleku arvel), mitte arstipalga juures tõesti märkimisväärset maksuvabastust silmas pidades, siis kelle poole on tal oma pilku pöörata?  

Keskerakonna trump on olla protestipartei ja väga odavate helmeste eest meeleheitel valija endalesaamine. Keskerakond on otseselt huvitatud paljude ühiskonnaliikmete hädisuse, toimetulematuse ja tõrjutuse säilimisest. Aastaid mitte-eestlaste hääli püüdes on nad lasknud integratsioonipoliitikal pigem pikaajaliselt vinduda kui panustanud mingile märgatavale läbimurdele. Sama iseloomustab Keskerakonna suhtumist pensionäridesse, kelle osas poliitilistest tuultest sõltumatu pikaajalise arengukava asemel on eelistatud ühekordseid rahapisteid. Ei ole keski huvitanud ka avalik-õiguslike institutsioonide, kultuuri, hariduse või tervishoiu arengusse panustamine või teadmistepõhine majandus. Sissetöötatud vasakpopulistlikku klounaadi etendava neoliberalistliku puudli rolli ei ole keskil lähiajal põhjust vahetada. Populistlikule parteile ei sobi ei liiga hästi arenenud avalik-õiguslike institutsioonidega, teadmistepõhine ega märkimisväärse sotsiaalse heaoluga ühiskond.

Arvestatav sotsiaalset arengut silmas pidav poliitika ei teki üleöö. Keskerakonda sunniks puudli rolli üle vaatama võib-olla see, kui mõne ühiskonna tervikarengule panustava jõu toetus märkimisväärselt kasvaks. Seda lootust ei ole, kui sotsid selle asemel, et üritada panustada sammudele, mis näitaksid, et turuvabaduse ja Gulagi vahel on teisigi jõulisi valikuid, püüavad end paremana näidata ajakirjanduses korrutatud juhtumitele viidates partnereid mustates. Teiste parastamine ei tee kedagi paremaks, vaid aktiveerib keski valijat. Eesootavatel valimistel partnereid reaalsetele ühiskonna tervikarengut toetavatele sammudele kutsuvat jõudu ei paista ja Eesti poliitika loksub postajaloolises konnatiigis. Nii läheb Eestil küll jätkuvalt tohutult hästi ja jõukus kasvab peadpööritavalt, kuid sotsiaalse heaolu ja turvalisuse näitajad on üha kesisemad ning ajunatukestki jagub senikaua, kui on veel nõukogudeaegseid missiooniga pedagooge, kes ei heitu ka siis, kui neid koheldakse kui kerjuseid. Üldstreigile õpetajad! – selline ongi siis vabadus ja valik siin metsikul parlamendipoliitikata maal?

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming