Aumärkidest

Toomas Hiio

Mõned peavad teenetemärke poliitilise äraostmise vahendiks, teistel on hirm ordenite devalveerumise ees Meie riik sai eile 87 aastat vanaks. Taasiseseisvumise järel oleme seda pidupäeva tähistanud poolteistkümmend korda ja nüüd on juba meilgi oma tähtpäevarutiin. 1990. aastate teisel poolel taastati arvatavasti kõige rohkem avalikkusele kõneainet pakkuva aastapäevapuhuse riikliku toiminguna ka Eesti Vabariigi teenetemärkide andmine, millele sekundeerivad vähema tähelepanu osalistena teadus-, elutöö- jms auhinnad ning mitmesugused amet- ja seltskondlikud aumärgid.

Eesti riigi ja rahva suhtumine ordenitesse ei ole mitte ühene ja lihtne, nagu see võib-olla on sajanditevanustel riikidel. Meie suguvõsalosse ei ehi Pühal Maal tuhat aastat tagasi kangelassurma leidnud esiisade portreed.  Meil ei ole ka aadlit, kelle juurde ordenid ja aumärgid on alati kuulunud, alguses ustava sõjalise ja pärast järjest rohkem truu riigiteenistuse eest. Suhe kõiksugu ordudega, mis ju paljudes teistes keeltes ongi ordeni sünonüümiks, on meil suisa vaenulik, sest Mõõgavennad ja Liivi Ordu vennad on meile algkoolist teada kui meie muistse iseseisvuse hauakaevajad. Uuemal ajal lisandus veelgi asjaolusid, mis okast hinges kõiksugu ordenite vastu aina sügavamale surusid. Keisri-Vene Annade, Vladimirite ja Stanislavidega ehitud kroonuametnikud on eestiaegseilgi juba ununenud. Aga Punaarmee veteranide kuuehõlmade sädelus maihommiku päikeses on kolmekümneseilgi veel silme ees.

Vastumeelsus on viimasel viiel aastal peaaegu olematuks kahanenud. Üks, veel parem mitu teenetemärki kuulub ühe endast lugupidava riigi juurde. Kõigepealt muidugi sõjaväljal üles näidatud vapruse vääristamiseks. Eesti meestele on antud vägevate naabrite Georgi riste ja Raudriste. Vabadussõda oli põhjuseks, miks juba 16. aprillil 1919 seati Asutava Kogu otsusega sisse oma Vabadusrist. Seesama Asutav Kogu sätestas järgmisel aastal Eesti esimese põhiseaduse seitsmendaks paragrahviks: ?Eesti Vabariik ei anna autähti ja aumärke oma kodanikkudele, väljaarvatud kaitseväelastele sõja ajal. Samuti ei ole Eesti kodanikkudel õigust vastu võtta võõraste riikide aumärke ja autähti.? Eesti Asutava Kogu, mille liikmeskonnaks olid ühinenud Tartu talupoeglik rahvuslus, tärkav Tallinna kapitalipragmatism, kuid eriti toona poliitmoekas pahempoolsus kõigis oma varjundeis, ei saanudki teha teistsugust otsust. Äsja olid kaotatud kõik seisuslikud eesõigused, maareformis nähti maarahva võitu sajanditepikkuses võitluses saksakeelse põlisaadliga ning keiserlike teenistustiitlite kaotamises vabanemist Vene ametnike korruptsioonist ja omavolist. Ordenid olid eestlaste silmis kõige rohkem seotud just viimasega: nimelt kaasnes teatud teenistusastmega ühe või teise ordeni mingi järk. Samal ajal oli rohkesti eestlastest ordenikandjaid nimelt keiserlike riigiametnike seas: keisri ihuarsti ja salanõuniku Philipp Karelli ? küllap paraadportreelt paljude silme ees ? aumärkide kõrval ehtisid kroonuordenid ka mitme kohalikuma eesti tegelase rinda, näiteks oli meie ülikooli esimene rektor Heinrich Koppel endise keiserliku Tartu ülikooli professorina riiginõunik ja Stanislavi III järgu ordeni kavaler.

Rahuaegseist teenetemärkidest loobumine oli uhke samm, kuid king hakkas pigistama just riik olemise varba kohalt. Sest aumärkide vahetamine oli ja on riikidevahelise suhtlemise etiketi lahutamatu osa. Teenetemärkide andmine diplomaatidele ja sõbralike riikide juhtidele, ministritele, riigiametnikele ning avaliku elu tegelastele on ühelt poolt vaid tseremoniaalne lugupidamisavaldus, kuid teiselt poolt seob mõjuka võõramaalase ka isiklikult meie riigiga. Kuni 1925. aastani andis Eesti riik välisriikide kodanikele Vabadusriste, hiljem seltskondlike organisatsioonide teenetemärke Eesti Punase Risti teenetemärki ja Kaitseliidu Kotkaristi. Kuni 1936. aasta  7. oktoobril antud teenetemärkide seadusega rajati Eesti rahuaegsete teenetmärkide süsteem: ?riigistati? Punase Risti teenetemärk ja Kotkarist ning asutati Riigivapi teenetemärk ja Valgetähe teenetemärk, mida nüüdsest määrati ka Eesti kodanikele. Kuni Eesti okupeerimiseni 1940. aastal anti tuhandeid ordeneid, enamasti Punase Risti teenetemärgid, Kotkaristid ja Valgetähed. Eesti riiklik teenetemärk oli Eesti riigi auväärne tunnustus. Seda teadsid ka NKVD ja NKGB, mille kohalike asjameeste üheks ülesandeks oli Eesti omariikluse kustutamine inimeste teadvusest. Sõjatribunalide ja erinõupidamiste otsustes on läbiotsimisel leitud või biograafilistest leksikonidest välja loetud ordenid ?raskendava asjaoluna? sageli loetletud. Eelkõige muidugi Vabadusrist, kuid ka kõik teised. Mõne teise riigi ordeni kavaler võis lisaks arvestada süüdistusega spionaa?is.

Pärast Eesti iseseisvuse taastamist taastati 1994 ? 1996 ka teenetemärkide süsteem. Täna on teenetemärgid Vabariigi aastapäeva lahutamatu osa. Muidugi on neid, kes peavad teenetemärke üldse liigseks luksuseks, ja veel palju rohkem neid, kes arvavad, et ordeneid antakse liiga palju. Mõned peavad teenetemärke poliitilise äraostmise vahendiks ja paljudel on hirm Eesti riigi ordenite devalveerumise ees. Riigi teenetemärkide andmine on Vabariigi Presidendi õigus ja kohustus ning me saame kindlad olla, et need otsused ei sünni lihtsalt. On ju igaühel oma arvamus, missugused teened väärivad riiklikku vääristamist ja see on oma riigis igaühe õigus. Teadmine nende arvamuste olemasolust mõjutab kindlasti presidendi otsust, mis võib olla valik süsteemse otsuse ja ühe või teise erilise esiletõstmise vahel. Esimene on vist lihtsam: sest meie kehtiva terviku järele ihalev avalikkus võtaks kindlasti leplikumalt vastu näiteks kõigi volikogude esimeeste esiletõstmise korraga ühel astmel kui ühtede vääristamise erinevalt ja teiste hoopis vääristamata jätmise. Alati lisandub erakondlik vaatenurk ja lõpuks järgneb ordenikavaleride tugitoolisportlik analüüs ? maakonniti ja vallati või alates praegustest ja endistest riigikogu liikmetest kuni üliõpilasühingute vilistlaskogude ja põllumeeste seltsideni välja ?, mis on küll pigem naeruväärne kui analüütiline, kuid kahtlemata kenasti graafiliselt eksponeeritav.

Seesuguses sehkendamises võib hoopis ununeda, et tegemist on demokraatliku riigi seadusjärgse ja pädeva otsusega. Sellest teadmisest peavad lähtuma otsustajad ja peaksid ka otsuste laitjad või pilkajad. Hästi ja lihtsamaks üldistas asja üks mu sõber ja kolleeg: iga-aastane ordenikavaleride nimekiri on üks paremaid pilte selle kohta, kes ja kus me siin parajasti oleme.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming