Aus kidakeel ja abivalmis Pläralära-Leenu

Mihkel Mutt

Valmisolek ajakirjandusega suhelda võib olla ka formaalne või edevusest ajendatud. Hiljuti saime taas pressisõbra ja -vaenlase. Kriteeriumiks on, kui kergesti üks või teine isik on saadaval ja valmis teavet jagama. See kuulub asja juurde, aga on natuke formaalne. Nii jääb mulje, nagu oleks press asi iseeneses, mitte publikule vahendaja. Lisaks kättesaadavusele tuleks tingimata arvestada seda, kas nimetatud isik räägib võimaluste piires ausat ning sisukat juttu ega aja hunumunu, st kas ta aitab pressil publikut asjadega kurssi viia või ei. Sest mis tolku on publikul tegelasest, kes jagab lahkelt sisutuid intervjuusid? See häirib ikka hirmsalt. On üsna palju tegelasi, kelle nägu või nime nähes tead juba ette, et tema etteastes on üheksa osa vahtu ja üks osa tuntud tõdesid. Ja on neid, kelle silmakirjalikkus ületab Vene välisministeeriumigi. Ent nad on alati nõus. Ajakirjaniku töö teevad nad ehk kergeks, publiku seisukohast on neid raske pressisõbraks pidada. Seevastu mõne tegelase ironiseerivad märkused (ka pressi aadressil) laiendavad meie arusaamu ühiskondlikust situatsioonist.

Tuleb ka arvestada, et inimesed on edevad. Iseäranis niisuguses õhukese kultuurikihiga riigis nagu Eesti. Poliitikud lähevad meil ka sinna, kuhu nad minema ei peaks, nagu populaarsed telemängud ja seltskonnaajakirja korraldatud peod. Ma saan neist omamoodi aru, see on võimalus järgmisteks valimisteks nii neile endile kui erakonnale, aga nad võiksid mõelda ka oma hingeõnnistusele.

 

Neetud küsimused

Millal siiski on keegi kohustatud ajakirjanikuga suhtlema, millal ei? Selge, et pressisekretärile või teabejuhile on see palgatöö. Aga vahel võime näha, kuidas kolleegi jagatud selgitused ei rahulda ajakirjanikke ning nad tahavad tegelast ennast letti saada.

Üldjuhul on avalikel tegelastel (iseäranis avaliku teenistuja kategooriasse kuuluval) muidugi moraalne kohus kontakteeruda. Või mis kohus ? see on ka viisakus ja hea tava. Liiati teab igaüks, et õnnestunud transaktsioon pressiga on ?sinu äri huvides?.

Nagu hiljuti kirjutas õigesti Kalle Muuli PMs, on sportlastel kohustus anda intervjuu ka pärast kaotust. Ja seda teevadki maailmas nii need, kes on saadetud esinema maksumaksja raha eest, kui ka need, kes võistlevad oma tasku peal.

Ühtaegu arvan, et lugupeetud ja hõivatud inimene ei pea vastama iga lapsajakirjaniku igale viipele. Pressisõber pole see, kes hüppab teenistusvalmilt oma kohalt nagu hotellipoiss kellahelina peale, vaid kes mõistab ajakirjaniku elukutse spetsiifikat, tunnetab adekvaatselt enda ja nende vahelist ?piiri? ning eneseväärikust kaotamata ei aja ajakirjanikega kiusu. Kes saab aru, et nood teevad üldjuhul vajalikku tööd. (Aga kuidas on tegelikkuses? Isekeskis räägivad ajakirjanikud avaliku elu tegelastest üleolevalt, nood aga ajakirjanikest sama sageli jälestusega.) Heade ajakirjanike puhul meenub mulle too silt saloon´i honkitonkija kohal, et ?ärge tulistage klaverimängijat, ta teeb, mis suudab?.

Niisiis on suhtlus pressiga ühiskondliku tööjaotuse üks lõike. See aga eeldab, et pressi ja tema objekti vahel peab valitsema eluterve ja mõistlik jõutasakaal. See on viimase poolsajandi jooksul paigast läinud, ja pressi kasuks. Kindlasti aitas selleks palju kaasa Bob Woodwards oma Washington Posti kolleegidega, kes presidendi kukutasid. Sellest alates muutus press (iseäranis kui ta tv abil ?meediaks? transformeerus) palju pealekäivamaks kui seni. Jõukamad toimetused hakkasid palkama uurivaid ajakirjanikke, et nad iga hinna eest avalike tegelaste patukoormaid soputaksid.

Seoses sellega on ajakirjanike eneseteadvus mitmekordistunud. Ühelt poolt on see hea, teiselt poolt aga tekib oht, et ajakirjandus muutub mõnedele isikutele oma komplekside väljaelamise vahendiks. Ajakirjanikega läbisaamine on kunst. Kuigi nad loomuldasa aitavad eeskätt karjääre põrmustada, on nende vaikiv toetus aidanud mõnel tegelasel ka püsima jääda.

Lõpuks põgus näide poliitikust, kes rääkis vähe, aga oli ikkagi pressisõber. President Calvin Coolidge ei pidanud pressisekretäri ega ametlikke pressikonverentse. Talle pidi küsimused kirjalikult ette teatama. Ta vastas neile ise napis ja kuivas toonis, aga tema vastused olid informatiivsed ja tõesed. Ajakirjanikud tunnetasid, et see mees on võimust täielikult korrumpeerumata. Neile meeldis tema usaldusväärsus ja ekstsentrilisus. Näiteks laskis ta vahel ovaalsaalis koosoleku kokku kutsuda, ise aga oli roninud laua alla ja nautis teiste arusaamatust. 1927. aasta 2. augustil kutsus ta kolmkümmend ajakirjanikku Valgesse Majja ja andis igale 5×14 cm paberilipaka, millele oli kirjutatud ?Ma ei kavatse 1928. a. enam kandideerida.? Ta meeldis ajakirjanikele, sest ka nood on inimesed.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht