Autoriõigus pärast autorit: autori õiguste pärimisest

Heiki Pisuke

  Ka autorid lahkuvad ühel hetkel sellest ilmast. Eestis nagu teistelgi Euroopa Liidu (EL) liikmesmaadel, kehtib autoriõigus üldreegli kohaselt autori eluajal ja 70 aastat pärast tema surma. Seda tähtaega arvestatakse autori surma-aastale järgneva aasta 1. jaanuarist. Miks just elu + 70 post mortem auctoris ja mitte elu + 50, nagu see on tavaks enamikul Berni kirjandus- ja kunstiteoste kaitse konventsiooni liikmesmaadel? ELi 2003. aasta autoriõiguse ja kaasnevate õiguste tähtaegade ühtlustamise direktiivi 93/98/EMÜ preambula 5. jaotises on antud selge vastus: “Berni konventsioonis sätestatud kaitse kehtivuse minimaalne tähtaeg, nimelt autori eluiga ja 50 aastat pärast tema surma, oli mõeldud autori ja tema järeltulijate kahe esimese põlvkonna õiguste kaitse tagamiseks; keskmine eluiga Ühenduses on pikenenud sedavõrd, et sellest tähtajast ei piisa enam kahe põlvkonna õiguste kaitseks”. Seega saab juba oma maises elus mõelda oma autorinime ja teoste kestmajäämise, samuti järeltulijate ning teiste mahajääjate materiaalse heaolu peale.

 

 

Kõik inimesed on autorid

 

Kõik, mis on autoriõigusega kaitstav, on ka õiguste kaudu päritav. Autoriõigused on suure majandusliku tähendusega vara, mille väärtus nii mõnegi lahkunud loomeinimese puhul võib ületada temast jäänud asjade väärtuse. Sellepärast väärivad pärast autorit kestma jäävate autoriõiguste küsimused palju rohkem tähelepanu kui meil siiamaani tavaks. Lisaks traditsioonilistele kirjandus-, kunsti-, muusika- ja teadusteostele lähevad kellelegi kogu autoriõiguse kehtivuse tähtajaks üle õigused Interneti kodulehekülgedele, blogidele, arvutiprogrammidele, andmebaasidele, isiklikele kirjadele, postkaartidele, joonistustele, käsikirjadele, märkmetele jms. Seega ei puuduta autoriõiguste pärimine sisuliselt mitte ainult kutselisi autoreid, vaid kõiki inimesi. Kõik inimesed on oma elus olnud ka autorid, kellest jääb maha autoriõigusega kaitstavaid teoseid, näiteks kirjutatud isiklikke kirju. Intellektuaalne omand pole ainult autoriõigus. Ka esitajate õigused ja teised autoriõigusega kaasnevad õigused, õigused leiutistele, kaubamärkidele, tööstusdisainilahendustele jms tööstusomand on päritavad.

Pärast autorit lähevad kellelegi üle nii autori varalised õigused kui ka osa isiklikest õigustest. Need õigused võivad üle minna kogu pärandvara koosseisus selle lahutamatu osana või eraldi muust varast või selle osast (annakuna). Autoriõiguste üleminekut saab oma elu ajal suunata oma viimse tahte avaldusega, näiteks testamendis või pärimislepingus. Kuidas teha testamenti, testamendi sisu, vormi jms küsimused on reguleeritud pärimisseaduses (vastu võetud 1996 ja hiljem korduvalt muudetud). Testamendiga võib autor oma autoriõigused jätta kellele tahes (riigile, kohalikule omavalitsusele, ettevõttele, mittetulundusühingule, naabrimehele), teha korralduse kasutada pärandit heategevuseks ja isegi (mõned) oma lähisugulased sõnaselgelt autoriõigustest ilma jätta. Põhimõtteliselt võib isik käsutada sel teel kõiki oma isiklikke ja varalisi õigusi. Kõige parema praktilise vastuse annab ikkagi notar. Notariaalselt tõestatud testament on ka kindlaim isiku viimse tahte garantii. Samas võib teha ka koduse testamendi, mis peab olema vähemalt kahe tunnistaja juuresolekul alla kirjutatud või omakäeliselt kirjutatud (just kirjutatud, mitte trükitud). Kodune testament kehtib vaid kuus kuud ja ainult tingimusel, et dokumendis on märgitud selle tegemise kuupäev ja aasta. Kodune testament kaotab kehtivuse juhul, kui inimene kuue kuu möödudes veel elab; siis peab tegema uue. Aga enne nii tähtsa otsuse tegemist oma loomingu saatuse kohta võiks konsulteerida ka intellektuaalse omandiga tegeleva juristiga, sest notar ei pruugi kõigi eriküsimustega kursis olla.

Pärimisseaduses on kehtestatud ka pärimisõiguse üldsätted juhuks, kui testamenti või muud eluaegset korraldust oma autoriõiguste kohta ei ole tehtud. Sellisel juhul toimub seadusjärgne pärimine. Pärimisseaduse § 18 kohaselt on juhul, kui ei ole teisi pärijaid, seadusjärgseks pärijaks pärandi avanemise koha kohalik omavalitsusüksus, kui aga pärand on avanenud välismaal, siis on seadusjärgseks pärijaks riik. Pärand avaneb isiku surma või surnuks tunnistamise korral ja pärandi avanemise kohaks on pärandaja viimane elukoht. Seadusjärgse pärimise erisätted sisalduvad autoriõiguse seaduse (AutÕS) 36. §-s  30. VI 2006 jõustus selle sätte uus redaktsioon.

Eesti autoritel on AutÕSi kohaselt üle kahekümne iseseisva õiguse. Seaduses loetletud üheksast isiklikust õigusest läheb seadusjärgsetele pärijatele üle vaid kolm:

1) õigus teose lisadele, s.o pärija võimalus lubada lisada autori teosele illustratsioone, eessõna, järelsõna, kommentaare, selgitusi, uusi osasid jms teiste autorite teoseid;

2) õigus autori au ja väärikuse kaitsele, s.o pärija võimalus vaidlustada mis tahes moonutusi ja teisi ebatäpsusi teoses endas, selle pealkirjas või autorinime tähistamises ning autorile või tema teosele antud hinnanguid, mis kahjustavad autori au ja väärikust (see õigus on seaduses formuleeritud küllaltki problemaatiliselt ja sellepärast on senises praktikas seda ka vähe rakendatud);

3) õigus teose avalikustamisele, s.o pärija õigus otsustada, millal ja kuidas seni avalikustamata autori teos üldsuse ette viia.

Autorile seadusega garanteeritud varalised õigused (AutÕS §-d 13 – 15) on kõik päritavad ja võivad seega üle minna seadusjärgsetele pärijatele. Lisaks nn vanadele traditsioonilistele õigustele (õigused teose reprodutseerimisele, levitamisele, avalikule esitamisele, tõlkimisele, töötlemisele, eksponeerimisele, edastamisele raadios ja televisioonis jne) lähevad pärijatele üle ka ELi õigusruumis kehtivad nn uuemad õigused. Viimaste hulka kuuluvad tasu kujutava kunsti teose edasimüügi eest, nn laenutushüvitus (õigus saada tasu autori teoste laenutamise eest raamatukogudes) ja reprograafiahüvitus (õigus saada tasu selle eest, et väljaantud teoseid fotokopeeritakse isiklikeks vajadusteks ja haridus- ning teadusasutustes õppe- ja teaduslikel eesmärkidel). Laenutushüvitise ja reprograafiahüvitise saamiseks peab nii autor kui ka pärija esitama regulaarselt avalduse Autorihüvitusfondile (www.ahf.ee).

Kui autoril seadusjärgseid pärijaid ei ole, siis on põhimõtteliselt võimalikud järgmised õiguspoliitilised variandid: 1) kuulutada autoriõigus lõppenuks ja teos üldises kasutuses olevaks (public domain), 2) anda autoriõigused kuni nende tähtaja lõppemiseni autorite ühingutele või liitudele või 3) tunnistada autoriõigused üle läinuks riigile ja/või kohalikule omavalitsusele. Eesti seadusandja on valinud autoriõiguste ülemineku viimase tee. Lisaks juhule, kui pärijaid ei ole, lähevad autoriõigused üle omavalitsusele ja riigile ka juhul, kui autor on seadusjärgsed pärijad testamendiga pärimisõigusest ilma jätnud, kui autor on pärandanud kogu või osa oma loomingust omavalitsusele või riigile, kui testamendi- või seadusjärgne pärija loobub pärandist.

Praktikas teostab riigile üle läinud autoriõigusi kultuuriministeerium. Siin kasutab kultuuriministeerium autorite õigusi esindava organisatsiooni abi. Surnud autorite kunsti- ja muusikateoste kasutamiseks annab reeglina lubasid Eesti Autorite Ühing (EAÜ). EAÜ kogub ka autoritasu ja edastab selle kultuuriministeeriumile.

 

 

Riigile antud õigustest on loodud stipendiumid

 

10. XI 2006 kehtestati kultuuriministri määrusega “Riigile pärimise teel üle läinud autoriõiguse teostamisest saadud tasust stipendiumi maksmise kord”. Selle määruse alusel kasutatakse riigi poolt päritud autoriõiguste kasutamise eest saadud tasu surnud autorite nimeliste stipendiumifondide loomiseks. 25 000-kroonilist stipendiumi makstakse üliõpilastele “eesmärgiga edendada üliõpilaste iseseisvat õppe- ja loomingulist tööd ning võimaldada enesetäiendamist välisriikides”. Kui fondi on kogunenud rohkem raha, siis võib aastas anda välja ka mitu stipendiumi. Stipendiumi saab taotleda üliõpilane, kes õpib täiskoormusega kõrgkoolis, millel on õigus välja anda riiklikult tunnustatud diplom. Üliõpilane peab õppima õppekava järgi, mis on vastavuses surnud autori loomevaldkonnaga. Stipendiumi andmisel arvestatakse üliõpilase poolt õppekava täitmise mahtu ja hindeid, eelnevat loomingulist tegevust ja kavandatavaid stipendiumi kasutamise eesmärke. Kui fondis on vajalik raha (vähemalt 25 000 krooni) olemas, siis kuulutab kultuuriministeerium koos vastava õppeasutusega iga aasta 30. oktoobriks välja konkursi stipendiumi saamiseks. Konkursi võitjaga sõlmitakse stipendiumi kasutamise leping.

Riigile kuuluvad näiteks Eduard Viiralti (1898 – 1954) autoriõigused. Juba 2004. aastast antakse Viiralti teoste kasutamise eest saadud tasude arvel välja Eduard Viiralti nimelist stipendiumi. Lubasid Viiralti teoste kasutamiseks annab välja ja tasu kogub EAÜ. Samuti kuuluvad riigile Marie Underi autoriõigused.

Praktikas on tekkinud hulgaliselt probleeme nende surnud kodumaiste ja väliseesti autorite teoste, kelle pärijad ei ole teada, kasutamise osas, samuti nende teoste osas, mille puhul ei teata isegi autorit (näiteks vanad fotod, filmid jms). Probleeme on samuti osa nõukogude ajal loodud teoste autoriõiguste kuuluvuse osas. Kultuuriministeerium on 2006. aastal aktiivselt tegelenud nende probleemidega ja õigusliku lahenduseni tahetakse jõuda 2007. aasta jooksul. Ministeeriumi meedia- ja autoriõiguse osakonna levitalituse juhataja kt Toomas Seppeli sõnul on plaanis surnud autorite osas koostada nimekiri nendest autoritest, kelle autoriõigused kuuluvad riigile, kohalikule omavalitsusele või mõnele organisatsioonile või ühingule.

See artikkel käib Eesti kohta. Kuna autoriõigus ja pärimisõigus on territoriaalse kehtivusega, siis erinevad vastavad sätted maati suuresti. Autoriõiguste pärimisel näiteks Rootsis või USAs kuulub kohaldamisele nende maade õigus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht