Autoriteetne kõne: Roland Barthes popkultuuri kriitikuna

TÕNIS KAHU

Roland Barthes, Mütoloogiad. Varrak, 2004. See võib paista ülbusena ? ja kindlasti omajagu ta seda ongi ?, kuid mitmed meist, kes avalikult popkultuuri mõista püüavad, on Roland Barthes?i ja konkreetselt tema ?Mütoloogiate? vaimsed pärijad. Võtke kes tahes ? Maimik, Pilvre? Jah, ilma valehäbita, ma ise ka. See tema positsioon, mis on võimalikuks teinud kõik need rohkem kui poolsada lühikest, teravmeelset esseed, on tundunud piisavalt viljakas, et seda korrata. Võtkem midagi, mis paistab triviaalse ja argisena, käsitlegem seda kui tähendusega koormatud teksti ja siis, küsides enesestmõistetavana paistva fassaadi taha tolle tõelise tähenduse järele, saame näidata harjumuspärast teatava luubi all kui sihipärast ideoloogilist konstruktsiooni.

Me võime peaaegu lõputult kujutada teemasid, millest Barthes praegu oleks võinud kirjutada. Näiteks Michael Jackson või see, kuidas muudetakse esteetiliseks mustanahaliste sportlaste higi Nike reklaamidel. Või miks ka mitte Res Publica või too müüt, et Eesti naised on nii ilusad. Aga kuna Barthes ise neist asjadest kõnelda enam ei saa, siis võime me seda ise proovida. Tema annab intellektuaalse keele ? isegi kui me tema semiootilist süsteemi lõpuni ei pruugi omaks võtta. Ja tema annab ka veendumuse, et käsitlemiskõlbulike teemade hulk on tõepoolest piiramatu. Barthes ise kirjutab oma ?Mütoloogiate? lühiesseid toetavas teoreetilises arutluses ?Müüt tänapäeval? (lk. 228): ?Kas sellest järeldub, et kõik võib olla müüt? Jah, ma usun küll?. Argised asjad on analüüsitavad just põhjusel, et me suudame neid mõista kultuuritekstina. Ja analüüs Barthes?i mõistes tähendab distantsi oma käsitlusobjektist.

Siit lähtuvalt tahamegi me kõik ? mina jällegi kaasa arvatud ? enese määratlemisel ühes küsimuses vahet teha. Ja nimelt: me ei ole ajakirjanikud, me oleme kriitikud. See ei ole ainult staatuse küsimus, kuigi kindlasti seda ka. See on suuremal määral meetodi küsimus ja muidugi analüüsi resultatiivsuse küsimus. Mida võimaldab ajakirjaniku vaatepunkt? Millest ta lugejale signaliseerib? Kui lühidalt öelda, siis sellest, et ta on kohal; et ta on seal, kus asjad sünnivad, et ta on reaalses elus. Teisisõnu, tema ei hoia seda distantsi, mida hoiab kriitik. Kohalolek välistab kriitika: kohal olles sa kirjutad sellest, mis on loomulik, tavaline, tuttav, sellest, mis on objektiivselt siinsamas tajuulatuses. Ajakirjanik ju raporteerib, teeb reportaaþi. Talle on tõelisus enesestmõistetav, kriitikule mitte. Ja nii saamegi Barthes?iga relvastatult pidada ajakirjanduslikku tõde populistlikuks moonutuseks ? vahetu kogemus ei ole võimalik ja pealtnäha kõige süütumadki, loomulikuks peetud asjad on tegelikult kultuuriliselt laetud, väga eesmärgipärased sotsiaalsed ja ajaloolised konstruktsioonid. Ja kui proovida asju mõtestada nii, nagu Barthes seda kunagi ees on teinud, saavutame ju veel ühe olulise sihi ? popkultuur, millest me räägime, muutub veidraks, ebatavaliseks, ehk isegi fantastiliseks.

Ma arvan, et see vastasseis kriitiku ja ajakirjaniku vahel ei oleks nii oluline, kui jutt oleks pelgalt erinevate kirjutajate enesetunnetusest. Aga siin on taustal sügavam konflikt, sügavam vastasseis erinevate popkultuurimõistmiste vahel. Barthes?i opositsioon ütleb lühidalt ja lihtsustatult järgmist. Et, jah, sa võtad rääkida popkultuurist, aga sa näid uskuvat, et just sinu staatus kriitiku ja intellektuaalina on see, mis omistab popkultuurile tema keerukuse ja tiheduse, väärtustab ta tõsiseltvõetavaks analüüsiobjektiks. Kriitik teeb argise ilmingu oluliseks, sest ta käsitleb seda tähendustest rikka kultuuritekstina. Kuid kas pole see mitte reaalse popkultuuri moonutus, tegelikult ka vaimse üleoleku demonstratsioon? Ja kas see ei märgi siis mitte olukorda, kus tegelikult kriitik ei usalda popkultuuri toimet ennast väljaspool oma privilegeeritud analüüsiskeemi? Argise sõnakasutuse tasandil, kriitiku-ajakirjaniku vastasseisu tasandil kõlaks see etteheide umbes nii, et kui sa analüüsid, siis ei suuda sa nautida. See tundub nii sage ja alusetu etteheide, et sellega tavaliselt ei vaieldagi, kuid siin on teatav kultuuriline alus ometi olemas.

Barthes?ile ja tema paljudele järgijatele vastupidiselt ütlevad mõned uuemad popkultuuriteoreetilised suunad hoopis seda, et kultuuri ei pruugi taandada kommunikatsioonisuhteks, kus toimub pidev kodeerimise ja dekodeerimise protsess. Me ei tohiks kultuuri võrdsustada tekstiga ning taandada reaalses maailmas toimuvat tähendustele. Avaramalt nähakse tolle taanduse päritolu veendumuses, et inimese instinktid pole maailma adekvaatseks tajumiseks küllaldased ning kultuuri roll on seda siis kompenseerida, s.o. piiritleda ja korrastada kaootilist maailma meie ümber. Kitsamas tähenduses leitakse selle juured üles Kanti ideedes, konkreetselt tema väidetes, et inimene ei astu suhtesse mitte reaalse, vaid omaenese loodud fenomenaalse maailmaga. Igal juhul leiab uuem popkultuuriteooria, et seesugune jaotus tuleks ületada.

Tegelikult ei taha radikaalsem osa sellest teooriast oma analüüsides enam üldse kultuuri mõistet kasutada. Popkultuur on nende jaoks sotsiaalne, mitte aga kultuuri teksti tasandi küsimus. Kui Barthes ütleb, et kõik on kultuuritekst ja sellisena analüüsitav, siis siin kuulutatakse täpselt vastupidist. Ei tekst ega publik ega nende vastastikune suhe pole analüüsiobjektina enam oluline. Kommunikatsioon kultuuri põhimudelina on aja ära elanud ning me ei peaks enam uurima, mida tekstid ütlevad, vaid seda, mida nad teevad. (See on omaette pikem teema, kuid näiteks uuemate rave?i-järgsete klubimuusikakõlade puhul on arendatud mõtet, kas see üldse allub kindlatele tähendusskeemidele või on tegu üha enam puhtalt sensoorse kogemusega, mis kultuuri kuulumise olemuslikele küsimustele enam tegelikult ei vastagi. Susan Sontagi ?Interpretatsiooni vastu? on andnud võimaliku sõnavara asjadest sedamoodi rääkida.) Kui eelnenu pisut ümber öelda, siis huvitab liitsõnas ?popkultuur? seda sorti käsitlusi mitte too tagumine, vaid esimene pool ? seega siis populaarsus. Ja see on tõepoolest just see, mida Barthes oma ?Mütoloogiates? ei uuri. Tema seisukoht on, et müüti ei määratle mitte sõnumi vastuvõtja, vaid see, kuidas too sõnum väljastatakse. (Tuleb muidugi rõhutada, et need esseed on kirjutatud viiekümnendatel, seega kaugelt enne Pariisi 1968. aasta maisündmusi, mis muutsid arusaamu publiku aktiivsusest kultuuris, ja Barthes tunnistab 1970. aastal neid muutusi, st. ideoloogilise kriitika teatavat ?peenenemist?, ka ise.)

Aga siiski, kuigi see võib kõlada paradoksaalselt: tänapäevase teoreetilise teadmise tähenduses ei kirjuta Barthes sootuks mitte popkultuurist. Ta kirjutab massimeediast ja selle loodud common sense?ist, üritab seda läbi näha ja tema normatiivsust kritiseerida, demüstifitseerida. Ning vahest ongi nii, et selles mõttes on temas midagi vanamoodsat. Nii et me võiksime küsida, millisena me ikkagi Barthes?i armastame. Küllap mõnes mõttes annab vastuse foto autorist raamatu tagakaanel: ?Roland Barthes ?Mütoloogiate? kirjutamise aegu?. Ma usun, et ta ise oskaks seda fotot kõige paremini analüüsida, kuid see, mida mina näen, kõneleb kriitilise kirjutamise ja autoriteetse kõneviisi võimalikkusest keset þurnalistlikku objektiivsust.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming