Autsaiderid läänemaailma hävitamas

Iga poliitiline süsteem on olemuslikult elitistlik, olenemata sellest, kas tegu on demokraatia või autokraatiaga.

ERO LIIVIK

„Kas need hirmsate nägudega mehed seal kõrtsitoas olid mässajad?“ Professor Higley teksti lugemine tuletab kohati meelde meie filmiklassikasse kuuluvat linateost „Viimne reliikvia“. Ülikud ja preestrid räägivad seal sageli mässajatest ning raamatu „Ohustatud lääs.“ autorgi paistab kõiki, kes ei soovi ühiskonnas valitsevate võimuvahekordadega leppida, mässajateks pidavat. Vähemasti on ta selle terminiga sildistanud need, keda tuntakse kodanikuaktivistide nime all. Mäss olevat ent tarbetu ja ohtlik. Lihtsam ja parem on kuuletuda ja kuulata, mis poliitilisel eliidil meile öelda on.

Viimase all peab Higley silmas isikuid ning väikseid, suhteliselt sidusaid ja stabiilseid gruppe, kes suudavad tänu oma positsioonile mõjutada poliitilisi otsuseid. Autor rõhutab korduvalt, et poliitilisse eliiti kuulujad pole ülejäänutest moraalselt paremad või targemad, vaid eelkõige persoonid, kelle iseloom ja isikuomadused on poliitikas sobilikud. Niisuguseid inimesi on alati piiratud hulk. Iga poliitiline süsteem on olemuslikult elitistlik, olenemata sellest, kas tegu demokraatia või autokraatiaga. Higley arusaamist mööda pakub parimaid võimalusi just elitistik paradigma.

(Vabatahtliku) allumise mõistmiseks võtkem appi domineerimise mõiste. Pierre Bourdieu’ arvates juurdub sümboolne vägivald selle enesestmõistetava heakskiidu kaudu, mis iseloomustab domineeritava suhet domineerijaga, kuna domineeritaval ei ole iseenese analüüsimiseks ning oma domineerijaga kujunenud suhte mõtestamiseks muid vahendeid kui need, mis tal on viimasega samad.1 Seega: süsteem paneb kõik inimesed kasutama võimu (eliidi) keelt ja mõisteaparaati (ideoloogiat). Nii on kogunud populaarsust õpetus eliidi tähtsusest ja leidnud põhjendamist sümboolse tunnustus- ja legitiimsus­kapitali kontsentreerumine väheste kätte. Sellisele arengule aitab kaasa ka esindusdemokraatia kui asümmeetriline struktuur, mis põlistab väheste võimu õiguslike mehhanismidega. Inimesed peavad väljakujunenud võimusuhete status quo’d normaalseks ja võtavad selle kahtlusteta omaks.

Pahatähenduslik „eliit“

Postsovetlikus ühiskonnas on sõna „eliit“ ise pahatähenduslik. Jaan Isotamm kirjutas 1996. aastal, et eliidi või võimutseva kliki moodustavad Eestis ikkagi suurelt jaolt endised kommunistid ja kaasajooksikud.2 Nüüdseks on nende asemel ladvikus koha välja võidelnud eelmiste batja’de õpipoisid- ja tüdrukud, kes on oma eilsed õpetajad (ajaloo)kohtu ette saatnud. Nõukogude võimu kombitsad ulatuvad ent kahjuks praegusessegi aega, kuna desovetiseerimine ning kommunismi kuritegude karistamine jäi meil millegipärast tegemata.

Kodanikule ei jää palju valikuid, kui korrumpeerunud või kuritegelikule võimule sunnitakse alluma vägivalla ähvardusel. Keerulisem on küsimus siis, kui võim, millele alluda tuleb, kuulub nime poolest küll rahvale endale, kuid tegelikult teostab seda ikkagi väga väike seltskond. Higley avaldab oma raamatus, et poliitilisse eliiti kuulub USAs umbes 10 000 isikut, Saksamaal ja Prantsusmaal kummaski 5000, Norras ja Taanis 2000. Euroopa Liidu puhul on arvatud, et neid on umbes 600–650, kusjuures paljud on ühtlasi võtmepositsioonil ka oma päritoluriikides. Eesti väiksusest johtuvalt võiks meie puhul kuuluda poliitilise eliidi hulka ehk mõnisada isikut.

Professor Higley soovitab siiski eliidi valitsemise eetiliste dilemmade üle arutlemisele mitte ülearu aega raisata: mõte, nagu suudaks rahvas ennast ise valitseda, kuulub tema arvates illusioonide kilda ning ideoloogia abil rahva huvidega manipuleerimine on paratamatus. Eliidil lasub aga siiski kohustus tagada ühiskonnas stabiilsus ja edenemine. Noblesse oblige.

Seesolijate ja väljaskonutajate konflikt

Higley arvates sõltuvad üksikisiku poliitilised hoiakud tema majanduslikust seisundist ja võimu toimet kogeb tavaline inimene eelkõige oma töö(koha)ga seoses. Ühiskondliku konflikti olemus ilmneb kahe suure rühma vastandumises. Võiksime need teatud vabadusega tõlkida näiteks „seesolijaiks“ (insiders) ja „väljaskonutajaiks“ (outsiders). Seesolijad on ühiskonna majanduslike nõudmistega hästi kohastunud isendid, kes oskavad ennast ka müüa. Siia kuuluvad oskustöölised, bürokraadid, insenerid, manager’id jt, lisaks viimastest sõltuvad isikud.

Väljaskonutajate rühma jaotab Higley veel omakorda kaheks: a) töötud (kuid tööealised), prekariaat oma paljususes, sisserännanud jt ning kõik need, kes ei saa või ei soovi töötada ning b) jõudeelu harrastavad noored, kes elavad jõukate vanemate rahakoti peal, kuid kellel puudub nii tööharjumus kui ka soov see omandada. Lisagem siia üks ajalooline ekskurss: Vana-Kreekas kasutati vaese inimese kohta kahte sõna tähistamaks kahte liiki vaeseid: penes küll töötab, kuid ei suuda end pingutusest hoolimata lahedalt elatada; ptochos on passiivne vaene, kes sõltub täielikult ümberkaudsetest.3

Higley arvab seesolijad üldiselt mõistlike inimeste hulka, kuid paneb neile pahaks, et nood esitavad eliidile sageli arvukalt nõudmisi (loosungid nagu „Rohkem demokraatiat!“). Väljaskonutajate massi kasvatab heaoluühiskond ise: töölesundimise asemel makstakse neile stabiilsuse huvides abiraha. Tehnoloogia arengu tõttu pole tööd ka enam nii palju, kui oli varem või kui palju vaja oleks. Kõigel sellel on sotsiaalsele korrale laastav mõju. Seesolijad suhtuvad väljaskonutajatesse kriitiliselt: nood ei panusta, kuid nõuavad maksumaksjalt üha suuremat osa. Higley arvates ongi viimased see rühm, kes õhutab oma seisundist tulenevalt paratamatult ühiskonnas mässu ja vastuhakku.

Kuidas kasvavaid riske maandada – väljaskonutajaid lisandub, nende hääl kõlab järjest ähvardavamalt? Higley arvates on lahenduseks näiteks tõrjutud vähemusgruppide esindajate paigutamine prestiižikatele ametikohtadele (ehk kvoodisüsteem) ning tuleks ka lubada teatud sektorite töölistel varem pensionile minna. Paraku hakkavad nendele meetmetele vastu just seesolijate rühma liikmed.

Mis saab läänest?

Higleyle teeb muret küsimus, kas poliitiline eliit suudab lääne ees seisvate väljakutsetega toime tulla, s.t säilitada läänemaailma valitseva positsiooni ülejäänud maailma suhtes. Ta annab ses raamatus põhjaliku ajaloolise ülevaate, kuidas kujunes välja tänapäevase lääne ühiskonna majandus ja poliitika. Edukate riikide eliiti iseloomustab ideoloogiline ühtsus ja ühes suunas mõtlemine.

Otsustava mõjuga on olnud ka asjaolu, et pikka aega puudusid läänel arvestatavad välisvaenlased ja militaarne üleolek muust maailmast pani asjad sajanditeks paika. Higley arvates on lääne suurest tehnilisest ja majanduslikust edust saanud nüüdseks pidur ja jõukus põhjustab tema arvates selliste utoopiliste ideede nagu liberalism, demokraatia, sotsialism jne levikut. Sõjad ja soov heaolust osa saada tõmbab ligi sisserändajaid. Professori sõnul on lääne demokraatia ühe ajaloolise arengutee läbinud Euroopa riikide ja USA eriomane süsteem, mis põhineb üldvalimistel. Selle mudeli eksportimine väljapoole läänt ei ole võimalik. Koloniaal­impeeriumide lagunemine pärast Teist maailmasõda põhjustas iseseisvunud riikides esmalt optimismipuhangu – loodeti läänele järele jõuda (ja lubati ettegi minna). Arengut siiski ei järgnenud, paljud säärased riigid kukkusid läbi (failed states).

Poliitiline radikalism, millele aitasid kaasa nii Vietnami (hiljem Iraagi) sõja vastased protestid kui ka 1968. aasta üliõpilasrahutused Prantsusmaal või lähiajast Occupy Wall Streeti laadsed üritused, hakkas ühes järjest suurema võrdsuse, demokraatia ja heaolu nõudmisega tunduma külgetõmbavana väljaskonutajate rühmale. Lahendamist vajavate probleemide hulka kuulub ka kogu keskkonna saastumise ja ressursside lõppemisega seonduv. Higley näeb, et väljaskonutajad on varmad ka neid teemasid oma huvides ära kasutama, näiteks toob ta peamiselt emotsioonidele rõhuva võitluse tuumaenergia kasutamise lõpetamise eest.

Meenub, et meiegi Rail Balticu ja Tartu tselluloosivabriku vastustajaid nimetati hiljuti teatud ringkondades puukallistajatest tagurlasteks, kes takistavad majanduse õitsengut. Autor maalib apokalüptilise pildi, mis juhtub, kui lääne roll maailmas väheneb: rahutu väliskeskkond toob tagasi laiaulatuslikud sõjad, majanduse kokkuvarisemine liiga kulukate sotsiaalprogrammide tõttu võib viia paljude vaeste hukkumiseni ja tänavarahutusteni jne. Paraku on väljaskonutajate vastuhakk siiski nende jaoks lahendus, sest mässuliikumised kujutavad endast erandit, kus taju- ja hindamiskategooriad ümber pööratakse, s.t domineeritud vabanevad sümboolsest nende üle domineerimisest ja vägivallast.4 Samasisuline protsess on ka lääne hegemoonia kahtluse alla seadmine ja vastustamine – Entzauberung ehk lummusest vabanemine.

1 Pierre Bourdieu, Meeste domineerimine, Varrak, 2005, lk 51-52.

2 Jaan Isotamm, Nägija pimedate maal, Ilmamaa, 2015, lk 713.

3 Evelyne Patlagean, Vaene. Rmt: Bütsantsi inimene, Avita, 2002, lk 20.

4 Samas, lk 150.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht