Avalikkuse murenemine ja õiguslikkuse lõpp?

Indrek Ibrus

  Avaliku meedia uusi ülesandeid sõnastades tuleb loobuda elitistliku programmi taotlemisest.

 

Mõnes mõttes oli avalik-õigusliku ringhäälingu idee sünd Euroopas esiteks juhus ning teiseks vägivaldne akt. Juhus, sest 1926. aastal Suurbritanniat tabanud üldstreik tõi kaasa küll lehetoimetuste sulgemise, ent neli aastat enne seda raadiovabrikantide ja telekommunikatsiooniettevõtete käima lükatud BBC jäi siiski eetrisse ning sellest sai neil kriitilistel päevadel peamine üleriigiline infokanal. See asjaolu mõjus aga inspireerivalt tollasele rahandusministrile Winston Churchillile, kes leidis, et riik peaks võtma kontrolli BBC üle igaks juhuks enda kätte. Ometi jäi see tegemata, sest tollasel BBC pealikul, šotlasest John Reithil õnnestus veenda peaminister Stanley Baldwinit, et selline käik läheks vastuollu rahvuslike huvidega. Reith oli mees, kes sõnastas tollal ringhäälinguorganisatsiooni visiooni, kus eesmärgiks on korraga kogu rahvast informeerida, harida ja ka tema meelt lahutada ning teha seda sõltumatult poliitilisest võimust ja kommertsiaalsest survest. Antud visioon viis selleni, et aasta hiljem sai BBC oma nii-öelda kuningliku harta, millega too tänini suurim ringhäälinguorganisatsioon võeti küll riikliku eestkoste alla, ent tagati samas selle sõltumatus poliitilisest ja majanduslikust võimust. Sellega sõnastati esmakordselt avaliku ringhäälingu idee, mis on tänaseni enamikus Euroopa riikides igati elujõuline.

Ilus lugu. Ent kuhu jääb siis lubatud vägivald? Briti sotsiaalsemiootikud Gunther Kress ja Theo Van Leeuwen on näidanud, kuidas dominantse raadiomeediumi teke tõi kaasa seni pea puudunud tähelepanu inglise keele hääldusele. Hääldust hakati uurima ja klassifitseerima ning lõpuks ka normeerima; selleks asutatud BBC häälduskomisjoni kuulus teiste seas näiteks George Bernard Shaw. Uus meediainstitutsioon pidi lisaeesmärgina hakkama levitama ka “õiget” inglise keelt ning tõrjuma kõiki kohalikke murdeid, Briti saarte rikkust. Keele kirjeldamise paratamatu tulemus on deformatsioon, nagu on seda kultuurinähtust seletanud Juri Lotman. Jõupositsioonilt läbi viidud deformatsioon tähendab vägivalda.

 

Tuum ja perifeeria

 

Erinevalt Põhja-Ameerikast, kus meediamaastiku evolutsioon on algusest peale sõltunud vaid vaba turu olelusvõitluse kaosest, kuulutasid Euroopa rahvusriigid nende territooriumidel levivad lainepikkused võõrandamatuks rahvuslikuks rikkuseks ning rentisid need välja vaid iseenda loodud “avalikele” ringhäälingu-organisatsioonidele. Ameerikas tundmata vajadus rahvast harida, tema kultuuritarbimist suunata ja tema kultuuris osalemist (tema kõneviisi!) piiritleda oli Euroopas ent täiesti loomulik, terves poliitilises spektris levinud poliitiline idee. Seega oli avaliku meedia algne programm tüüpiliselt euroopalik, kus poliitiline eliit annab küll käest ära otsekontrolli meedia üle, ent tagab valitud meediainstitutsioonile monopoli, et see propageeriks ja taastoodaks eliidile sobivaid norme, kõrge ja madala, väärtusliku ja sobimatu vahekordi ning kasvataks poliitilise eliidi sõnastatud eesmärkidele lojaalseid kodanikke.

Sellise avalik-õigusliku programmi pärisosaks on teatud kultuurilise entroopia ootus tolle kontrollitava “avaliku sfääri” sees: murded peavad ühtlustuma, väärtused jagatud saama. Kuid õigupoolest tuleb öelda: oli. Avalik-õigusliku meedia idee sünni, selle esialgse arengu ja iseloomu määras paratamatult selle aluseks olnud tehnoloogia ja majandusmudel – ringhääling. Ringhääling, mudel, kus süsteemi tuum saatis “passiivsele” perifeeriale etteantud kava kohaselt ühtlast programmi, jätmata seejuures auditooriumile suuremat valiku või interaktiivsuse võimalust, oli kahtlemata XX sajandi omalaadne apoteoos. See oli süsteem, kus avalikkuse piirid, sisu ning lõpuks ka selle õiguslikkuse defineeris seesama tuum ühepoolselt.

Ent muutus tuli ning mõneti ootamatult otse tuumast endast. Nagu meedia-ajaloolane Siegfried Zielinski on märkinud, oli telemeediumi võimutsemine jõudnud 70ndaiks oma täiuslikkuseni (1974. aastaks oli 97% Ameerika majapidamistes vähemalt üks teler ning need olid sisse lülitatud keskmiselt kuus tundi päevas), ringhäälingumudeli alusel ei olnud elektroonika- ega meediatööstusel enam kuhugi areneda. Samal ajal näitasid aga turu-uuringud, et auditooriumi seas oli tekkinud valmisolek teha spetsialiseeritud sisu nimel uusi kulutusi. Ning võidujooks diferentseeritud sisu nimel läks lahti, leiutati üha kasvava kanalite arvuga kaabel-TV. Samal 1975. aastal tulid turule ka videokassetid ning esimene personaalarvuti.

Kümne aasta jooksul jõudis see kõik ka Euroopasse. Ameerika eeskuju järgiv Thatcher liberaliseeris korraga nii telekommunikatsioonisektori kui ka ringhäälingu ning lõi sellega aluse nende kahe järkjärgulisele lõimumisele. Ka kontinent tuli peatselt järele ning 1985. aastal olid Lääne-Berliini vaatajail juba vaskkaablid telekate taga ja erakanalite pilt ekraanil.

Majanduslikele argumentidele rajatud tehniline areng pani aga paratamatult aluse avaliku meedia legitiimsuse õgvenemisele. Ja seda ennekõike seetõttu, et avalikkus ise hakkas murenema. Videokassetid ja spetsialiseeritud telekanalid tähendasid vaatajate valikuvõimaluste kasvu, nende individuaalsete “omailmade” eristumisprotsessi ehk seni suhteliselt ühtse avalikkuse killustumise algust. Mõistagi, kui vask asendus kaablites fiibriga ning teletekst kodustel ekraanidel Internetiga, on see protsess vaid süvenenud. Ning kui tänavu on mitmes Euroopa suurriigis leidnud esimest korda statistilist tõestust, et praeguste noorte meediatarbimises jääb televisioon “uuele meediale” progresseeruvalt alla, siis kerkib esimesena küsimus, kas ja kuidas sünnib igaühe individuaalse tegevuse toel too vanamoodne avalikkus. Ning seejärel: milline osa võiks selle avalikkuse loomisel olla kaasaegsel avalik-õiguslikul ringhäälingul?

 

Kuidas säilitada autoriteeti?

 

Ilmselt võib pikema jututa eelduseks võtta, et ringhäälingumudel vaagub hinge juba täna ning sestap pole (ka lähi-)tulevikku vaadates enam mõtet rääkida niivõrd avalik-õiguslikust ringhäälingust kui lihtsalt avalikust meediast. Ja siin ei pea ma silmas, et telemeedia kas institutsioonina või oma lõpp-produktidena (programmidena me elutubade meediapurkides) lähitulevikus päriselt kaoks. Ei, tõenäoliselt jääb tehniline formaat kestma veel kauaks, telepilti antakse nii eetrisse kui kaablivõrkudesse veel vähemalt paar aastakümmet. Ent, kui kasutada “meedia-arheoloogi” Zielinski määratlust, see tõrjutakse ühiskonnas dominantselt, ajastut defineerivalt positsioonilt. Tegelikult suunavad juba tänase ühiskonna elurütme hoopis uued meediumid ning televisioon on ses uues kontekstis muganduja, mitte muutja.

Ent kui ses uues kontekstis pöörduda tagasi John Reithi 80 aasta eest defineeritud avaliku meedia põhiülesannete ehk informeerimise, harimise ja meelelahutuse juurde, siis kindlasti on need kõik uuel ajastul üht- või teistmoodi problemaatilised. Elementaarse  informeerimise osas on üleilmastunud meediamaastik juba praegu sedavõrd külluslik, et avalikul meedial õnnestub siin harva lisakvaliteeti pakkuda.

Veelgi problemaatilisem on aga säilitada see autoriteetne positsioon, millelt avalik meedia peaks justkui ikka veel eesmärgistatult oma auditooriumi harima. Pluralistlikus meediaühiskonnas, kus jäme ots valiku tegemisel on kindlalt meediakasutaja enda käes, on selline positsioon kindlasti ääretult raskesti saavutatav ning jääb alati kaugele absoluutsest. Ning nii lahustub ka avalik-õigusliku meedia elitistlik ülesanne. Avalikel meediainstitutsioonidel jääb vaid üle võtta end ritta kaasaja autoriteetide pikas reas ning hoolitseda üksikute lõigukeste eest ses keerukalt moodustuvas tänapäeva avalikus sfääris. Ja kui seejärel jääb avaliku meedia esmastest ülesannetest alles vaid algusest peale komplementaarse funktsiooniga meelelahutus, siis polegi midagi imestada, kui näiteks Ühendkuningriigis vaidlustatakse üha sagedamini avaliku meedia ja selle litsentsitasu põhjendatust.

Küllap oleks aeg hakata esitama samu küsimusi ja neile uusi vastuseid otsima ka Eestis. Ometi tuleb meeles pidada, et Eestit eristab näiteks Suurbritanniast veel üks, lausa põhiseadusega ette antud eesmärk: tagada eesti keele ja kultuuri püsimine. Ning seega tõusevad mõneti paradoksaalselt multimodaalse meediumi kestmise põhikriteeriumiks taas lihtsalt keel ning väikese turu võimekus tagada eestikeelse meediasisu maksimaalne mitmekesisus – ootushorisont, mille muukeelne globaalne meedia paratamatult on loonud.

Seega, avaliku meedia uusi ülesandeid sõnastades on aeg loobuda elitistlikust programmist luua ja normeerida avalikkust selle kogu mahus ning oma auditooriumi käekõrval kõrgemate väärtuste ja parema homse suunas talutada. Selle asemel peaks Eesti avalik-õiguslik meedia muutuma vaimult justkui Hansapangast väikeseks paindlikuks riskikapitalistide grupiks. Meediainstitutsiooniks, mis mitte niivõrd ei panusta senistele struktuuridele ja suurtele tarbijagruppidele, mis on niigi kommertsmeedia huviorbiidis, vaid püüab leida ja tagasi peegeldada uudset, avastada, defineerida ja kajastada neid Eesti elu mustreid, mis jäävad märkamata nn massiturule orienteeruval meedial. See tähendab: täita lüngad ning tuua Eesti avalikku sfääri mitmekesisust, mis lähtuks ennekõike Eesti elust, selle tegelikust rikkusest enesest ning vähem võimalikust etteantud idealistlikust programmist.

Kurva paradoksina, nähes, millise agarusega poliitiline eliit end uue “rahvusringhäälingu” nõukogusse sisse püüab seada, võib aga just see eesmärk osutuda ootamatult idealistlikuks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming