Avaliku ruumi asjus

Indrek R?a

Ruumist rääkimine puudub meie koolihariduses, kasvatuses ja vestlustes, ruumist rääkides oleme abitud. Avalik ruum on ühiskondlik hüve. Me vajame kvaliteetset avalikku ruumi, nagu laps vajab ema ja jumala armastust. Ilma seda teadvustamata ja lausumata.

Mis see avalik ruum on? Mispoolest on see ühiskondlikult oluline? Kust ma seda tean? Miks ma nii arvan? Ja kui olemegi kõik sellega nõus, siis: kuidas me seda mõjutada saame, selle hüve määra ja kättesaadavust, tema omadusi, olemasolu? Küsimused on rasked ja vastuseid ma siinkohal ei paku. Mul ei ole neid kuskilt võtta. Õigemini on mingid vastused, aga need ei selgita asja. Need minu vastused selgitaksid midagi, mille ette tuleks veel midagi rääkida. See veel midagi on aga selgeks rääkimata. Ja enne seda selgeksrääkimist ei selgu, on need ülepea fundamentaalsed küsimused.

Abitus ruumist mõtlemisel on kultuuriline puue. Selle põhjused on ilmselt keerulisemad kui meile esimesel hetkel kangastub. Kindlasti on oma osa kultuuri ja ühiskonna jõulisel muutumisel. Kui see muutumine saab teoks ühe inimpõlve jooksul, jääb edasiantavasse ja -kantavasse teadmisesse konflikt. See, millisena me õppisime ruumi tundma lapsepõlves, ei kehti enam, kui meil endal on aeg lastele ruumi tutvustama hakata. Siis peab järgmine põlvkond looma oma ruumitunnetuse, tegema seda ise, oma jõu ning mõistuse abiga. See on keeruline. Kuna puudub sõnavara, puudub sekundaarne mudel, millega ruumi katsuda ja sedastada. Seda enam, kui ühiskond jätkab oma muutumist ja kui selle ruumilised mudelid imporditakse koos muutunud kultuuriga.

Teine puude alge on peidus logotsentristlikus mõtteviisis, mis on omane meie väikesele rahvale, võib-olla ka millelegi suuremale, mille hulka kuulume või kuuluda püüame. Ruumist rääkimine puudub meie koolihariduses, kasvatuses ja omavahelises vestluses. Ruum ei ole meile oluline. Sõna on. Ja kui need sõnad ruumi ei puuduta või puudutavad väheolulistes aspektides, kaotab ka ruum oma mõõtmed. Lapsele on ruum need kolm tuba ja köök, mille pärast isa nädalavahetustel tööl peab käima. Avalik ruum on see ohtlik ja ettearvamatu tühjus, mis valitseb väljaspool seda oma ruumi. Midagi, mis tuleb tasuta ja on seega väärtusetu.

Kas selgus ruumi osas on mõnes teises kultuuris paremini olemas või olemas olnud? Ei oska öelda, aga tõenäoliselt on traditsioonilised ühiskonnad oma ruumikohast tarkust evinud, pidanud ja edasi kandnud paremini. Seda on ka lihtsam teha olnud, kui kultuur on järjepidev ja ruumiküsimused üks selle kultuuri osa ja väljendus. Muutuvas ja liikuvas kultuuride paljususes on ühest ruumikäsitlust pea võimatu hoida.

Nii oleme siin, XXI sajandi alguse Tallinnas ja Eesti Vabariigis, selle puuduse ees ja käes. Meie väike ühiskond suudab täita oma hädavajalikud nišid selles maatriksis, mida tunneme kui riiki ja mille isikutunnistuse põhjal selle sama maatriksi kodanike lahtrit täidame.

Sellessamas kõrgemalt antud maatriksis on üks sahtel kirjaga „Avalik ruum”. Sattus ette ja jäi kripeldama. Mulle, sulle, talle. Siis hakkame me ühiskonnana mõtlema sellest sahtlist ja tema võimalikust sisust. Kuna see on olemas, siis me peame midagi mõtlema. Peame mõtlema, kuna see on justkui kohustuslikus korras osa meie iseteadvusest, osa identiteedist.

Esialgu ei tule midagi meelde. Siis tuleb meelde Tallinna vanalinn. UNESCO. Vabaduse sammas. Viru keskus. Aga mingit lauset formuleerida tundub keeruline. Mida sa ikka räägid ruumist, olgugi avalikust? Abitu tunne tuleb peale. Abituse ees tunneme me hirmu. Kuna abitus võib jätta meid abita ehk võime sattuda ohtu. Oht on seda suurem, mida vähem me temast aru saame. Hirmust pääsemiseks on kombeks luua puuslik, kelle saab ära põletada. Nukk, kelle saab uputada. Tuua ohver. Aga kellele? Ja milline? Kust me saame need preestrid, kus on see pühakoda, kus päästev riitus läbi viia? Ilmselt oleks targem olnud see sahtel puutumata jätta, aga pendel on juba poolel teel alla ja tagasiteel me ilmselt saame temalt löögi. Kes teab kuhu, kui valusa ja milliste tagajärgedega.

Aga vaatame sinna sahtlisse sisse, äkki on vastus seal juba sees, äkki on seal teadmine, millest mõtelda, kuidas mõtelda, kuidas kõneleda. Sahtlis on tõesti hulk inimesi ja institutsioone, hulk arvamusi ja teadmist, avaldusi ja lausumisi. Hulk turvalist heietust ja veidrat mütoloogiat. Igal juhul on sahtlis midagi, mida võib vaadata kui objekti, ja keegi, keda võib käsitleda kui subjekti.

Aga nii asja ennast kui neid inimesi ja institutsioone katab saladuse loor, mille alt loodame leida abistava vihje oma avalduse tarvis. Meil on vaja see avaldus teha, et ennast tundma õppida. Ennast määratleda.

Loori alt tuleb esialgu puhast pahna. Killuke sellest.

Hullu kunstniku müüt: arhitekt on enesekeskne nartsissist, kelle paletiks on ehitusmaterjalide pood ja kelle peamine ülesanne on enesele monumendi püstitamine. Selle eesmärgi täitmisel on ta hoolimatu, kuna ta on rumal. Ta on kõrk, kuna ta on enesest pimestatud. Ühtlasi on ta halastamatu ja mõjuvõimas, kuna ta käib läbi suurt raha (võimu) eviva kildkonnaga. Need on tema lõa otsas, kuna nad on sattunud hullu kunstniku lummusesse.

Ahne kollaborandi müüt: arhitekt on madalalaubaline käsitööline, kes realiseerib kurja geeniuse ühiskonnavaenulikku tellimust. Ta ainus eesmärk on suur raha, mille hulk on võrdeline kollaboreeritava institutsiooni plaanide kurjusega.  Arhitekti soov on hoida kõrvale igasugusest suhtlemisest tavaliste inimestega, kuna see ei too raha sisse.

Silmaklappidega ajaloolase müüt: muinsuskaitsja on paadunud puuslikukummardaja, kes eitab ja pärsib igasugust ühiskondlikku muutust. Kõik vana on alati väärtuslikum kui uus ning mitte ühtegi asja, millele on võimalik anda nimi, ei tohiks maailmas muuta. Hädapärast võib saada lapsi, aga ainult selleks, et nad muinsuskaitselist ideed edasi kannaks.

Rumalast avalikkuse müüt: avalik ruum ja selle suhe ühiskonnaga on niivõrd keerulised nähtused, et diskussiooni nende üle on võimalik pidada ainult pühendatud spetsialistidega. Inimestel puudub huvi ja võimekus antud teemaga tegelda. Üleskerkinud küsimused peab spetsialist kas maandama tohutusse üldistusse või lihtsustama äärmiselt konkreetse (soovitavalt pisutki asjassepuutuva) tükikese selgitamisega.

Koostöövõimetute spetsialistide müüt: kõik teise kandi pealt avaliku ruumiga seotud erialade esindajad vaatavad probleemi ükspäinis oma eriala keskselt. Igasugune diskussioon saab olla ainult verine võitlus, mille tulemusel keegi võidab ja keegi kaotab.

Ruumi suurim käsitletav osa on maja: maja peamine atribuut on ilu. Ilusaid maju osati teha vanasti.

Kinnisvaraarendaja on harimatu kaabakas, kelle eesmärk rahateenimise kõrval on inimestele võimalikult halbu lahendusi kaela määrida. See aitab tal demonstreerida oma üleolekut.

Kui see ongi avaliku ruumi diskursus, siis on asi kaunis lihtne. See on seesama mõtte- ja kõneviis, milles opereerib seltskonnaajakirjandus, teleseep, tänavakuulujutt. See on mulle tuttav ja arusaadav. Nii jääb mu enesemääratlemine turvaliselt pooleli, kuna avaliku ruumi sahtel ei sisalda midagi uut. Või kaevame edasi? Edasi tuleb tükk tühja maad. Veidi võssa kasvanud, aga siiski tühja, selles mõttes, et puudub ka mahapandud praht, mida sisaldas pealmine kiht.

Ja siis tulevad lõpuks omaette sektoritena spetsialistid, kes püüavad tegelda avaliku ruumi mingi aspektiga. Avalik ruum kogu oma hirmuäratavas terviklikkuses ja  käsitletamatuses lamab endiselt kõrval. Ma ei tea, kas oleks ihaldusväärsem pilt, kus avalik ruum lebaks dekonstrueerituna lahtrites ja jagamatu integreerunud ühiskondlik kogu oleks selleks dekonstrueerimise aktiks konsolideerunud. Ma arvan, et praeguse mütoloogilise segaduse asemel võiks eelistada seda varianti. Olgugi et see pilt ei pruugiks meid rõõmustada.

Milline võiks olla retsept, mis viiks meid ligemale mõistmisele? Asjadest saab kõneleda. See on üks viis, mis võimaldab sedastada erinevaid maailmu, mida sisaldab meie pisut erinev teadvus. Ruumist rääkimine ei ole kerge, kuna meil puudub traditsioon. Meil puudub sõnavara, mis laseks meil asjadest ühtmoodi aru saada. Selleks, et see tekiks, peame siiski alustama nende sõnadega, mis meil on.

Ühiskonnas leidub kindlasti inimesi ja institutsioone, kes siinkohal väljendavad, et nad päevast päeva sellega tegelevadki, et neil on olemas ja kasutusel mõisted, aparatuur ning ka meetod ja meedia selle tarkuse edasiandmiseks. Ma kaldun arvama, et esiteks on vaid väga harvadel juhtudel see tegevus siiski avaliku ruumi keskne. Teiseks tundub mulle, et nende inimeste hulk, kes on pühendatud nendesse saladustesse, on teema tähtsuse juures kaduvväike.

Kõnelemise tarvilikkus ei ole iseenesest ruumi puhul sugugi elementaarne. On hulk erialasid, kus kirjeldatakse ruumi graafiliste ja mahuliste mudelitega. Eriala piires on need mudelid võrdlemisi kommunikatiivsed. Kuid inimesele, kellel puudub graafiliste mudelite lugemiseks tarvilik kogemus, ei anna need edasi neisse kätketud sõnumit. Ja selle sõnumi kaotsiminekut on kombeks varjata, nagu kirjaoskuseta inimene tavatseb varjata oma oskamatust. Samas pole pildiliselt mõtlevad inimesed alati valmis oma mõtet verbaalselt väljendama. Seda enam, kui sõnavara ja keeleaparatuur selleks on lünklik nii erialasiseselt kui kogu ühiskonnas. Arusaadavuse huvides tuleks teinekord siiski joonistamise asemel rääkida.

Rääkimise eesmärk saaks olla kokkulepped, mis puudutavad asju, mille osas saab kokku leppida. Suuri ja väikesi asju, olulisi ja ebaolulisi asju, igal juhul ruumi puudutavaid asju. Määratlusi ja printsiipe, reegleid ja strateegiaid, postulaate ja hüpoteese. Väidan, et neid kokkuleppekohti on palju, rohkem kui esmapilgul tundub. Kui ollakse mingites asjades kokku leppinud, saab kokkuleppe aines kokkuleppijate ühiseks asjaks. Nii nagu avalik ruum seda olla võiks: ühine kodanikule, poliitikule, arendajale, arhitektile, muinsuskaitsjale, looduskaitsjale, liiklusinsenerile, kõigile, kes kokku leppida tahavad.

Mu kavatsus  ei ole ühiskonna struktuuri selliselt muuta, et avaliku ruumi aspekt selles kõigi teiste üle valitsema jääb. Mu soov on teadvustada, et mõnede küsimuste puhul on vahel õige asju avaliku ruumi keskselt käsitleda ja vaadata. Need asjad, mida saab avaliku ruumi kesksetena vaadata, on näiteks arhitektuur, linnaehitus, liiklus, ühistransport, meelelahutus, muinsuskaitse, pendelränne, poodlemine, kurameerimine, ajalooline mälu, eneseteadvus, kui nimetada mõned. Aga selleks peab see avaliku ruumi kesksus olema printsiibina väljendatud ja mitte ainult manifestatiivselt metafoorsel tasemel.

Praegu meil puudub platvorm, kus sellist diskussiooni pidada. Võib-olla ka tahe. Võib-olla ka võime. Mina siinkohal väljendan seda tahet. Mitte lõpuni naiivselt lootes, et mu avaldus midagi selles sihis liigutada suudab, ikka pigem, et lahti saada sellest piinlikkustundest, mille toob kaasa järjekordne ignorantne meediakajastus. Ma ei usu, et see platvorm saaks olla ajakirjandus, kuid tahaksin, et see ei oleks ka pelgalt akadeemiapõhine.

Kutsun üles mõtlema avaliku ruumi keskselt, kutsun üles sellest rääkima kõiki, kellel midagi öelda on. Kutsun üles mõtlema neid, kellel midagi öelda ei ole. Rääkige ruumist oma lastega ja oma vanematega, oma sõpradega, oma õpilaste ja õpetajatega. Nii võib meil tekkida programm, mida me lõpuks saame ka koolis õpetada. Nii võib tekkida see ühiskond, kes suudab avaliku ruumi keskselt mõtelda ja tegutseda. Nii võib lõpuks meie lastelaste juurde jõuda ka see kaasaegne või ehk siisaegne avalik ruum ise oma paremates ilmingutes kui need, milleks oleme praegu suutelised.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming