Avarama mehelikkuse mõtestamine Kumus:

Marek Volt

  konverents, kontsert ja/või talk-show

 

See ei olnud esimene meesteasja ajamine Eestimaal, kuid kindlasti oli see senistest võimsaim, nii korralduse (sotsiaalministeerium ja mitmed saatkonnad) kui välismaiste esinejate poolest. Kuid kõige tähtsam: see oli kunstiliselt kõige oskuslikum teadusliku konverentsi ja talk-show sümbioos, mida ma eales näinud olen.

Kõike seda sai nautida neljas vaatuses (paneelis), mis kandsid pealkirju “Kujundades meest”, “Võim”, “Mehelikkus” ja “Isadus”. Kõik oli üdini avalik – ei mingit “tööd sektsioonides”. Kõnelejate ja kuulajate hulgas oli mitut sorti tegelasi: sotsiolooge, feministe, mineviku- ja tulevikupsühholooge, luuletajaid, pessimiste ja optimiste. Kõik nad olid head kõnemehed, mõni neist isegi naine (nt Rebecca Walker): ette kanti mõtteid, mitte tekste. Neljale vaatusele eelnes tantsuline eelmäng ja muusikaline järelehüüe (Chalise). Kogu sündmust saatis laitmatu multimeediapakett: visuaalsed illustratiivtaustad aruteludele, sünkroontõlge, mobiilipõhine tagasiside jms. Samuti püsis konverents oivaliselt partituuris fikseeritud ajagraafikus.

Ma olin lummatud! Ma ei mäleta, et oleksin mingil teemal eriti pikalt vaielnud, rääkimata sügavalt argumenteerimisest – hoogne agenda ja maitsvad suupisted seda ka väga ei võimaldanud. Samuti ei tundnud kohustust otsida pealetükkivalt kontakti oma ala spetsialistidega ning mu vestlused (mõnede feministidega) olid põgusad, rasedad metafooridest ja sarnanesid pigem flirtimise, kui tõsiteadusliku aruteluga. Kuid see ei tähenda, nagu oleks konverents olnud “tunnetuslikult suletud” popkonverents. Ma kahtlemata “ammutasin teadmisi”, “mul tekkis mõtteid”, “teadvustasin probleeme” nagu konverentsidel kunagi.

 

Miks meil pole suuri nais­luusereid? Eluprojektide nappus

 

Kas ja mil määral siis konverentsil visandati avaramaid “mehelikkuse” kontseptsioone? Õnneks mitte eriti, ja just see päästiski konverentsi taandumast propagandaürituse tasandile. Annaks jumal(anna), et avaramalt mõtestatud mehelikkus ei tähendaks mingisugust uut, kuid ühekujulist mehe-etaloni, millega iga mees peaks end kooskõlla viima nagu kohustusliku moega tavaelus. Supermehed (või -hiired) on teatavasti väga ühekülgsed olendid. Küsimus, miks (meil) pole olnud naisluusereid, on nutikas ja õpetlik küsimus (Nochlin sic!). Eks ikka sellepärast, et seal, kus ei ole installeeritud winner-programmi, seal ei ole edukaid (võtjaid) ega ka luusereid mitte. Et edukuse ja läbilöögi koorem vaevab pigem meest kui naist, ei ole imestamisväärne, et rääkides “luuserist” kuvame silme ette reeglina mees-isendi.

Mulle paistab, et paljudele konverentsil osalejatele valmistab tusameelt asjaolu, et eluturul leidub üpris napilt mees-eluviise – vähe viise elada mehena. Parajat arvu ei oska ega riski keegi meist ütelda, sest keegi ei soovi a priori kehtestada eluprojektide kvantitatiivset normi või meedias taastoodetavate meeskuvandite kvoote. Kuid niiviisi pluralistlikult mõistetud “avaram mehelikkus” ammutab kindlasti jõudu utilitaristlikust mõttest, mille sisu on umbes selline: kui ühiskonnas (meedia, haridusasutused, esi-vanemad) õhutatakse meest elama ühe ja ainuõige elumalli järele, on tagajärjeks märksa suurem luuserite armee (masendunud, joodikud ja lihtsalt norutajad), võrreldes olukorraga, kus eluviise on rohkem (ja need ei oleks hierarhiliselt üles ehitatud). Küsimus ei ole mitte edumallide vähesuses, vaid ka eluprojektides, milles edu ja läbilöögi kummardamine ülepea kahtluse alla seatakse. Säärane legitiimne ja rehabiliteeritud filosoofiline neoluuserlus (mida nägime Maimiku ja Kilmi filmis) ei oleks pelk “allajäämine”, vaid “lihtsalt allakäik”.

Võib-olla tuleks mehelikkuse avardamise projekt üldse nurka visata, kui eelmine nn meeseluviiside kvantitatiivne mitmekesistamise projekt oleks ainus viis avarama mehelikkuse mõtestamiseks. Teist tüüpi “mehelikkuse avardamise” mõistmine, mis samuti konverentsi ettekannetes erisugusel moel end aeg-ajalt ilmutas (nt Michael Kaufmann, Ingemar Gens), on aga märksa individualistlikum. See kutsub üles endas avastama ühiskonna poolt sisestatud mehesust (ootusi, käitumismalle jms).

Võib-olla on selline eneseteadvustamine võimalik alles küpsemas eas. Kuid sellisel avastusretkel poleks erilist mõtet, kui liberaalsest eeldusest ei võrsuks küsimust, kas ja mil määral ma sellist omandatud sotsiaalset men’s software aktsepteerima peaksin? Kõnealune avardumisviis kutsubki üles neid müüre lõhkuma ja piire ületama – end mehena kriitiliselt ümber-mõtlema.

Kui keegi soovib juua ainult ja ainult õlut, lugeda ainult ja ainult autoajakirju, seksida ainult ja ainult erisoolistega, siis palun väga. Aga kui seda sorti elu(meest) eeldavad ja edendavad riiklikud võimumehhanismid või/ja sookaaslased ja vastassoolised, on olukord vägagi igav ja sageli ahistav asjaosalistele endile. See avardamisviis tõukub eeldusest, et paljude meesteprobleemide olemasolu tuleb panna lihtsalt ülikitsa meestepildi (sh seksuaalse) arvele. Sest, kui tuua väga lihtsustatud näide, “ei seisa” on ju probleem ainult siis, kui teie ja kogu maailm lakkamatult eeldab, et “seismine” on kõige tähtsam osa teie mehelikkusest ja inimene olemisest.

Ons mingi ähvardav loodusseadus, mis sunnib “seksuaalenergiat” kanaliseerima ainult ühel teatud viisil? Kas tõesti ei võiks maskuliinne identiteet toredasti alles jääda ka siis, kui sa (nais)prostituudi juurde lippamise asemel masturbeerid või sul on kirglik suhe mees- ja/või naissõbraga, olgu need kummist või mitte. Isaiah Berlin imestas paljude ühiskonnateoreetikute kalduvuse üle mõtelda, et kõik väärtused (tõde, vabadus, õigus, õiglus) sobivad juba loomult üksteisega hästi kokku. Vabadus ja võrdsus ongi sageli raskesti lepitatavad, kuid mitte kunagi pole see sundinud neist väärtustest loobuma. Võib-olla on võrdlus liialdatud, kuid ka eeltoodud puhul ei ole mingit fucking loogilist vastuolu ega aprioorset vajadust teha loogiliselt välistavaid valikuid.

 

Kes mõtestab avaramat mehelikkust?

 

Mu suureks rõõmuks ei taandanud konverentsi ettekanded meest ega meest ja meesuuringuid meditsiiniliseks probleemiks. Avarama mehe mõtestamine jääks sel juhul ainult riskirühmadega tegelevate inimeste hooleks. “Meditsiiniline personal” (andku Margus Punab ja Olev Poolamets mulle andeks) on paternalistlik ja ette valmistatud ainult establishment’i institutsioonide, elupraktika, eluviiside kosmeetilisteks nikerdusteks! Imestagem, kuivõrd konservatiivne ja sisseseatud mees-sust taastootev on Viagra, võrreldes Rorty ja Berliniga, kuigi viimased on märksa vanemad nähtused.

Ei ole muidugi kindel, kas ja kuidas avarama mehelikkuse mõtestamise kaks viisi teineteisega kokku sobivad. Kindlasti maksab neid proovida ka naiste peal. Kuid tähtsaim on siiski küsimus, kuidas liberaalset eneseloomise mõtet ühendada kommunitaarlike väärtustega – kuidas siis muidu saaksime me elada koos nendega, kellega meid seovad armastus, kohustus ja sõprus.  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming