Avatud teadus, selle kirjastamine ja hindamine

Ivo Volt

Akadeemiline kirjastamine püüab kohaneda digitaalse meedia ja Interneti arenguga. 25. oktoobril toimus Tartu ülikooli raamatukogu konverentsisaalis raamatukogu ja Tartu ülikooli kirjastuse (TÜK) korraldusel seminar „Akadeemiline kirjastamine avatud maailmas”. See leidis aset VI rahvusvahelise avatud juurdepääsu nädala raames, mida TÜ raamatukogus tähistatakse kolmandat aastat. Ürituse fookuses olidki avatud juurdepääsuga (AJ) seotud küsimused, ent käsitleti ka laiemalt teaduskirjastamise ja teaduse hindamise probleeme. Kaheksast ettekandest ning paneeldiskussioonist koosnenud ürituse peaesineja oli Eelco Ferwerda, kes on Hollandis baseeruva rahvusvahelise organisatsiooni Open Access Publishing in European Networks (OAPEN) juht. OAPEN keskendub avatud juurdepääsuga humanitaar- ja sotsiaalvaldkonna raamatute koondamisele ja levitamisele, sellega on 2012. aastast liitunud ka TÜK. AJ põhimõtted, mille puhul räägitakse teadusteabe kättesaadavusest kui avalikust hüvest, omandavad maailmas järjest laiemat kandepinda eelkõige tänu digitaalse meedia ja interneti arengule. Akadeemilises kirjastamiseski on kasutusele võetud uusi ärimudeleid, mis võimaldavad teaduspublikatsioonide piiranguteta levikut olulisemalt suurema lugejaskonna hulgas. Levib ka arusaam, et AJ ärimudelite areng võib viia tõhusama ja odavama kirjastamisviisini. Kui seni on avatud juurdepääsust räägitud põhiliselt seoses teadusartiklitega, siis viimasel ajal keskendutakse ka teistele vormidele, eriti monograafiatele. Eelco Ferwerda andiski ülevaate AJ põhimõtete olemusest ja nende realiseerumise võimalustest, keskendudes peamiselt monograafiatele. Statistika näitab, et trükisena ilmunud teadusmonograafiaid hangitakse rahalise kitsikuse tingimustes raamatukogudesse üha vähem, see teeb aga kulukamaks teaduskirjanduse kestliku publitseerimise. Nagu Ferwerda rõhutas, on meil selleks vaja uusi mudeleid ja AJ on kindlasti üks oluline võimalus.

AJ puhul räägitakse nn rohelisest ja kuldsest teest. Rohelise tee all mõeldakse enamasti mujal avaldatud sisu digitaalset avatud juurdepääsuga arhiveerimist autori poolt institutsionaalses või keskses repositooriumis või veebilehel. Kuldne AJ tähistab harilikult eelretsenseeritud ajakirjades avaldatavate teadusartiklite kohe avatud juurdepääsuga avaldamist ajakirja enda poolt. Kuna tasuta lõunaid teatavasti ei ole, on kuldse AJ puhul maailmas kasutusel peamiselt kaks ärimudelit: institutsionaalne toetus ajakirjale või autoripoolse tasu (article processing charge) nõudmine. On ka hübriidajakirju, mille puhul avatud juurdepääsuga on avaldatud ainult need artiklid, mille autor (või autori koduinstitutsioon, rahastaja) on AJ eest tasunud. Needsamad mudelid kehtivad üha rohkem ka monograafiate osas.

Samal ajal on paljud selle teemaga seotud küsimused veel vastuseta, AJ on pidevas arengus ning selleteemalised diskussioonid maailmas aktuaalsed. Need puudutavad nii teabele juurdepääsu ulatust kui ka avatud juurdepääsuga publitseerimise protsessi ennast (nt on hakatud avaldama ka teadusuuringute alusandmeid, on rakendatud publitseerimisjärgset retsenseerimist jm). AJ arengule teadusajakirjade osas on väga suurt mõju avaldanud avatud publitseerimise platvormi OJS (Open Journal Systems)1 loomine 2001. aastal ning DOAJ (Directory of Open Access Journals) asutamine 2003. Ühe uue formaadina on tekkinud nn megaajakirjad: neist esimene on 2006. aastal asutatud PLoS One, mis avaldab publikatsioone kõikidest teadusvaldkondadest; seda kontseptsiooni on kopeerinud ka mitmed teised ajakirjad. AJ-ajakirjade arvu massiline kasv ei ole olnud negatiivsete külgedeta: tekkinud on terve hulk nn röövkirjastajaid, kes asutavad uusi AJ-ajakirju, ent kelle huviks on ainult autori avaldamistasu sissekasseerimine.2 Terade sõkaldest eraldamine on AJ-ajakirjade puhul seega väga oluline.

Käesoleval aastal on DOAJ-le paariliseks loodud DOAB (Directory of Open Access Books), mis peaks koondama AJ-monograafiaid. Ka monograafiate osas eeldatakse, et AJ puhul kasvab teadusloome kättesaadavus ja kasutatavus ning selle kaudu ka tsiteerimine, seega teaduse tegijate ja nende koduinstitutsioonide impact factor (mõjufaktor). Võib eeldada, et publikatsiooni väljaandmiseks minevad kulud kahanevad, paralleelselt toimuvale trükiväljaannete müügile aga olulist mõju ei pruugigi olla (praegu ei ole uuringud seost leidnud). AJ-monograafiate puhul on käibel mitu ärimudelit. Pea alati kaasneb AJ-väljaandega trükitud raamat või müüdav e-väljaanne, on ka POD-võimalus (ingl print on demand, ee trükk nõudmisel). Tavaliselt aga müügitulust kirjastuse elushoidmiseks ei piisa ning on vaja teisi vahendeid. Siin on tavalisim institutsionaalne toetus, mõnikord teevad kirjastused aga ka koostööd raamatukogudega, jagades omavahel taristut ja säästes nii investeeringuis. Samuti on üheks tuluallikaks autoripoolse tasu küsimine AJ loomiseks, mis seob monograafiate/kogumike avaldamise levinuima AJ-ajakirjade publitseerimise printsiibiga.

AJ ja autoriõigus

TÜ intellektuaalse omandi dotsent Aleksei Kelli keskendus seminaril peetud ettekandes laia AJ kontseptsiooni rakendamise probleemidele autoriõiguste seisukohalt. Teema on oluline, sest üldiselt peetakse tõeliselt avatud juurdepääsuga väljaandeiks vaid selliseid, millel puhul on litsentsiga määratud küll autorile viitamise kohustus, ent lubatud on nii tuletatud teoste loomine (nt tõlkimine) kui ka äriline kasutus. Ehkki ollakse hea meelega valmis andma oma teadustöö tasuta lugemiseks ja kasutamiseks, muutuvad autorid sageli kahtlevaks, kui jutuks tuleb lubatud äriline kasutus. See on ka mõistetav. Kelli väitel ongi AJ põhieesmärgid info leviku edendamine ning dubleeriva finantseerimise (s.o maksumaksja raha kulutamise) vältimine sama teadustöö tegemiseks ja sellele juurdepääsuks. Seetõttu ei ole tema meelest tuletatud teoste loomise ning ärilise kasutamise õigus AJ puhul vältimatud tingimused. Praegu vastuvõetud AJ deklaratsioonide ja regulatsioonide puhul neid siiski soovitatakse, ent sageli tehakse mööndusi ning AJna käsitletakse ka kitsendustega litsentsiga avaldamist. Kindlasti peab nõustuma Aleksei Kelli soovitusega, et teadlaste hulgas tuleb suurendada teadlikkust AJ ja autoriõiguste valdkonnast.

Täielikuma pildi saamiseks tuleks vaadelda ka rahvusvahelist praktikat AJ puudutavate regulatsioonide osas nii institutsioonide kui riikide tasandil. Just sel teemal andis seminaril ülevaate TÜ raamatukogu AJ-spetsialist Merit Burenkov. Ta keskendus kahele dokumendile, mis on seotud ka Eestiga: Euroopa Komisjoni soovitus teadusinfo kättesaadavuse ja säilitamise kohta 31. juulist 2012, millega soovitatakse luua riiklike rahastajate regulatsioonid, ning Euroopa Ülikoolide Ühenduse soovitused institutsionaalsete AJ regulatsioonide loomiseks 26. märtsist 2008. Ehkki rahastajate ja institutsioonide eesmärgid AJ toetamisel on mõneti sarnased, lähtuvad esimesed eelkõige põhimõttest, et rahastamine oleks läbipaistvam ja et ühe asja eest ei peaks maksma mitu korda, institutsioonid soovivad lisaks sellele teha oma teadlaste publikatsioone rohkem kättesaadavaks ja loetavaks. Soovitakse ka vältida olukordi, kus autorid loovutavad oma õigused kirjastustele, nii et ülikoolid ei tohi avaldada oma teadlaste töid ülikooli veebilehel või repositooriumides. Euroopa Komisjoni soovituse järgi peaksid kõik Euroopa Liidu riigid looma oma AJ poliitika või tõhustama seniseid strateegiaid. Selle eesmärgiks on Euroopa teadusruumis teadmiste liikumise, juurdepääsu ja siirde suurendamine ja parandamine, ning see soovitus kehtib kõikidele riiklikult ja ELi teadusrahast rahastatud teadustöö tulemustele ja ka teadusandmetele, seejuures kõikide teadusväljaannete puhul (artiklid, monograafiad, konverentsimaterjalid jm), kuigi lubatud on embargoperiood. Rõhutatakse riikide vajadust töötada välja sobiv litsentsimissüsteem ning luua võimalikult lihtne keskkond, kus avatud juurdepääsuga publitseerida. Soovitatakse üle vaadata ka akadeemilise karjääri hindamismudelid, võttes arvesse, et AJ-ajakirjade mõjutegur ei pruugi (veel) olla võrdne traditsiooniliste ajakirjadega, seda eelkõige põhjusel, et AJ-ajakirjad moodustavad praegu üldisest teadusajakirjade hulgast alles u 15%. Ka juba 2008. aastal avaldatud Euroopa Ülikoolide Ühenduse soovitused kutsuvad üles looma institutsionaalseid strateegiaid, ning mitmes Euroopa ülikoolis on sellised regulatsioonid ka vastu võetud, eelkõige isearhiveerimise kohustusena.

Ülikooli kirjastamispoliitika

Seminari teine fookus oli teaduskirjastamine ning kitsamalt kirjastamistegevus TÜs. TÜ õppeprorektor ja kirjastamiskolleegiumi esimees Martin Hallik kõneles lähemalt TÜ kirjastamispoliitika eesmärkidest ja arengusuundadest, TÜ riigiteaduste instituudi vanemteadur ja kirjastamiskolleegiumi humaniora komisjoni esimees Eva Piirimäe teaduskirjastamise ajaloost ja perspektiividest TÜs ning Tartu ülikooli kirjastuse peatoimetaja, alates 2012. aasta märtsist selles ametis olev Ivo Volt sellest, mida kirjastus on teinud muutumaks rahvusvaheliseks teaduskirjastuseks. Nagu Hallik nentis, on ülikooli kirjastuse olulisim eesmärk pakkuda akadeemilistele töötajatele võimalust avaldada oma teadustulemusi võimalikult lihtsalt, aga seejuures kõrgel akadeemilisel tasemel. Peamisteks probleemideks on siin finantseerimise ebakindlus ja vähesus ning autorite ja heade käsikirjade kriitiline mass. Sellega on seotud ka väljaannete piisava regulaarsuse tagamine, mis on teaduskirjanduse hindamise puhul olulisel kohal. Teaduskirjanduse publitseerimine ei ole enamasti kasumlik tegevus, mistõttu ülikoolile kuuluv kirjastus, kelle otsene ülesanne on teadusväljaannete avaldamine, peab selleks saama ülikoolilt toetust, millele lisanduvad summad teadusgrantidest ja projektidest. Igal juhul peab olema tagatud kirjastuse kõrge akadeemiline tase. Olulisim samm selles osas astuti 2012. aasta kevadel, kui TÜ kirjastamiskolleegium otsustas, et TÜK märgi all tohib nüüdsest avaldada vaid positiivse eelretsenseerimise läbinud teadus- ja õppekirjandust. Lisaks huvitab ülikooli, et tema liikmete kirjutatu oleks võimalikult laialdaselt kättesaadav. Kuna meie võimalused trükiste rahvusvaheliseks levitamiseks on piiratud, tuleb siin võimalikult palju rõhku panna avatud juurdepääsule. Ülikoolide rahvusvahelise hindamise osas on AJ praegu võib-olla isegi mõneti kahjulik, sest u 85% teadusajakirjadest ei ole kättesaadavad avatud juurdepääsuga, ent kujundavad oma mõjufaktoriga ülikooli kohta reitingutabeleis. On siiski tõenäoline, et mõne aja pärast see vahekord muutub, ning kindlasti AJ-ajakirjade kasuks.

Nagu öeldud, on TÜK 2012. aastal läbi teinud olulise reformi muutumaks rahvusvaheliseks teaduskirjastuseks. Teaduskirjastuse olulisim nõue on range sisulise eelretsenseerimise olemasolu. See on kvaliteedikriteerium, millele head alternatiivi ei ole leitud. Eelretsenseerimine on kirjastuse jaoks ka eelduseks mitme rahvusvahelise organisatsiooni ja koostöövõrgustikuga liitumisele. Reformi osana on parandatud ka kirjastuse väljaannete rahvusvahelist levi (sh hakatud välja andma regulaarset kataloogi, tihendatud koostööd andmebaasidega, sh AJ osas) ning keskendutud kirjastuse peateemade väljakujundamisele ja turundamisele. Tartus on kindlasti üheks selliseks tõmbeteemaks semiootika, aga ka kirjandusteadus ja slavistika. Suuremat rõhku on hakatud pöörama olemasolevate eesti- ja võõrkeelsete raamatusarjade arendamisele ja uute loomisele – just raamatusarjad aitavad luua tõmbeteemasid ning tuua kirjastusse kaastöid ka väljastpoolt kohalikku teadlaskonda. Last but not least – TÜK on põhjalikult uuendanud oma väljaannete sisumakette, formaate ja kujundusi.

Teaduskirjastamisega on tihedalt seotud ka teaduse hindamine, mis oli Tartu seminari kolmas teema. Provotseeriva ettekandega esines EMTA professor akadeemik Jaan Ross, kes on ühtlasi Eesti Teadusagentuuri hindamisnõukogu liige. Tutvustanud Eesti teadusbürokraatia klassifikaatorite arengut viimaste aastate jooksul, näitas ta seitsme enda kirjutatud või toimetatud ning seitsmes eri kirjastuses ilmunud teadusraamatu avaldamisloo varal ilmekalt, kuivõrd spekulatiivne ning ebaobjektiivne on teadusmonograafiate või -kogumike hindamine mingisuguse „heade” kirjastuste nimekirja alusel. 2006. aastal haridus- ja teadusministri käskkirjaga kehtestatud korra alusel jagunesid teadusraamatud kaheks: need, mis olid välja antud käskkirja lisas loetletud kirjastuste poolt („head”), ja ülejäänud („tavalised”). Ühtegi Eesti kirjastust 423 „hea” kirjastuse hulgas ei olnud; segaseks jäi, milliste kriteeriumide järgi kirjastusi liigitati ning miks Eesti teadusasutuste väljaanded olid a priori teisejärgulise väärtusega. 2011. aastal klassifikaatorite süsteemi muudeti. Nii ei määra alates 2012. aastast monograafia väärtust enam selle välja andnud kirjastuse nimi, vaid kõrgetasemelist staatust peab raamatu autor sellele ise taotlema, läbides keerulise protseduuri, mis võtvat aega kuni seitse kuud. Samal ajal ei ole vahe „heade” ja „tavaliste” kirjastuste vahel klassifikaatorite süsteemist kadunud: seda kasutatakse endiselt teaduskogumikes avaldatud artiklite puhul (ETISe mõistes 3.1 ja 3.2 eristamine). Avaldatud on ka uus „heade” kirjastuste nimekiri, kus on ainult 137 nime; ühtki Eesti kirjastust selles endiselt ei ole. Kuna erinevalt monograafiaist ei ole teadusartiklite kogumikke võimalik esitada eraldi hindamisele, on tekkinud olukord, kus ka väga kõrgetasemelise toimetaja koostatud või rahvusvaheliselt tunnustatud teadlaste töid sisaldaval teadusartiklite kogumikul ei ole võimalust saada kõrgeimat klassifikaatorit, kui raamat on ilmunud Eestis. Selle põhjuseks on asjaolu, et kirjastusele kinnitatakse „rahvusvahelise levikuga kirjastuse” staatus juhul, kui kirjastus ületab vastava lävendi ehk kirjastuse viimase kümne aasta jooksul avaldatud teaduslikest raamatutest on nn indikaatorraamatukogudes kättesaadavad keskmiselt 300 nimetust (viie indikaatorraamatukogu andmebaasides kokku kümne aasta jooksul vähemalt 1500 kirjet). Jättes kõrvale nende raamatukogude valiku subjektiivsuse ning ebaselge põhjenduse on puhtkvantitatiivse argumendiga jäetud kõrvale kõik väiksemad teaduskirjastused!

Jaan Ross avaldas seminaril arvamust, et Eesti Teadusagentuuri hindamisnõukogu haldussuutlikkus „ei võimalda … läbi viia kõigi Eesti teadlaste sulest ilmuvate monograafiate 7 kuu pikkuse tsükliga ekspertiisi ning teostada pidevat teaduskirjastuste monitooringut … Siit tulenevalt arvan, et ETAGil oleks mõistlik pöörduda HTMi poole ettepanekuga muuta ETISe klassifikaatorite süsteemi ning liita teineteisega kategooriad 2.1 ja 2.2 ning 3.1 ja 3.2, nimetades tulemuseks saadud ühendkategooriaid vastavalt monograafiateks (kategooria 2.1) ning artikliteks või peatükkideks kogumikes (kategooria 3.1). See samm võimaldaks ükskord ometi lõpetada vahetegemise „heade” ja „tavaliste” kirjastuste vahel, mida Eesti humanitaarteadlased pole kunagi tunnustanud ning mida formaalselt määrata püüda on minu arvates sama kui vaielda küsimuse üle, kas klaas vett on pooleldi täis või pooleldi tühi.”

Seminari lõpetas paneeldiskussioon, milles osalesid lisaks ettekannetega esinenuile veel HTMi teadusosakonna esindaja Taivo Raud ning TÜ majandusteaduskonna ettevõtluskeskuse juhataja Tõnis Mets. Paneeldiskussioonis rõhutati korduvalt, et teaduspoliitiliste otsuste tegemine, sh teaduse hindamisega seotud küsimuste otsustamine peaks olema palju läbipaistvam.

Seminari videosalvestist on võimalik vaadata aadressil http://uttv.ee/naita?id=15023.
 
Autor on Tartu ülikooli kirjastuse peatoimetaja.

1 Praktilise näitena AJ realiseerimisest kõneles TÜ raamatukogu digitaalkogude analüütik Heiki Epner seminaril just OJS kasutusvõimalustest.
2 Vt nn Bealli nimekirja sellistest kirjastajatest ja ajakirjadest: http://scholarlyoa.com/publishers/

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming