Avatuma ja elulisema moraalifilosoofia poole

Margus Elings

Millises ulatuses saab moraalseid erimeelsusi argumenteerides lahendada ja mil määral põrkab selline arutlus sattumuslikele erinevustele, mis tulenevad kultuuritaustast, kasvatusest, iseloomust jms. Bernard Williams, Moraal. Tõlkinud Tiiu Hallap, Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2013. 152 lk. Viimase poolsajandi ühe kõige nimekama – ja huvitavama – Briti moraalifilosoofi Bernard Williamsi esimest eestindatud raamatut kätte võttes võib jääda mulje, et oma õblukese kogu ja sissejuhatusliku loomuga pole see ehk piisavalt kaalukas astumaks „Avatud Eesti raamatu” sarjas varem ilmunud väärikate tõlgete ritta. Kuid „Moraal” (1972), mis on ka üleüldse Williamsi esimene raamat, ei ole päris tavaline sissejuhatus. Selle napid sada lehekülge (millele lisanduvad tõlkija kommentaarid ja järelsõna) on suuresti originaalsed ja iseloomulikult sisutihedad – kuid (enamjaolt) mitte visalt edenevad, erialaseid teadmisi nõudvad või oskussõnadest koormatud. Kahtlemata ei ole tegemist õpikuga. Raamat ei püüdle õpiku süsteemsust ega ülevaatlikkust. Ehkki käsitlemisele tulevad ka näiteks kõik kolm nn suurt moraaliteooriat mõnede oma olemuslike joontega – Aristotelese vooruseetika peatükis „Moraali mõõdupuud ja inimese eripära”, utilitarism eraldi teose viimases peatükis ja Kanti deontoloogiline lähenemine nende kahe vahepeal (peamiselt peatükis „Jumal, moraal ja ettenägelikkus”) –, moraalikäsitluste vähegi hõlmavat, võrdlevat tutvustust „Moraal” ei paku. Nähtavasti on autor silmas pidanud toimetaja Arthur Danto üleskutset „järgida teemasid ja küsimusi, mida [ta ise] peab kõige huvitavamaks või viljakamaks” (lk 9), tunnistades, et teose lühiduse tõttu jäi „enamik tähtsaid asju välja” (lk 18).

Vahest tuleb teose saamisloost – esialgu pidi see ilmuma osana suuremast sissejuhatusest filosoofiasse – ka iseärasus, mis võib lugejas õigusega pahameelt tekitada. Raamatul jääb puudu raamistatusest ja sidususest, mida võinuksid pakkuda toekam eessõna ja kokkuvõte. Lausa hämmingut võib tekitada Williamsi soovimatus sõnastada algatuseks (või lõpetusekski) omaenda positsiooni, mida lugeja saaks silmas pidada, et kergema vaevaga jälgida teose peamiselt negatiivset arutluskäiku, kus järgemööda kritiseeritakse ja lükatakse tagasi mõjukaid vaateid moraali olemusele ning alustele. Ja ehkki seda tehakse tõepoolest meisterlikult – just moraalikäsitluste olemuslikku tuuma esile toov käsitlemine (ja kummutamine) on üks Williamsi põhitugevusi –, ei ole sissejuhatava teose juures tervitatav kompaktsus tulnud ohvriteta.

Põhiküsimus

Kuna ka Williams ise tunnistab, et raamat „kulgeb üsna käänulist rada mööda” (lk 16), on põhjust püüda lühidalt sõnastada teose üldist mõtet. Ehkki eessõnas visandatakse paaril lehel (lk 16–17) sisukaart kõigi peamiste peatuspunktide või „käänakutega” eesseisval rajal, ei ole sugugi ilmne, miks on ette võetud just selline teekond ja mida sellel nähtust kokkuvõttes järeldatakse.

Arvukate vaatluse alla tulevate küsimuste taustal on teose fookuses üks moraalifilosoofia põhiprobleem: millised on mõistuspärase arutluse piirid moraali vallas ning kuidas need mõjutavad seda, mida meil on moraalselt alust teha? Probleemil on niisiis kaks tahku. Esiteks, millises ulatuses saab moraalseid erimeelsusi argumenteerides lahendada, nii et lahendus on vaidluse vastaspoolele ratsionaalselt põhjendatav, ja mil määral põrkab selline arutlus sattumuslikele, argumendi teel ületamatutele erinevustele, mis tulenevad kultuuritaustast, kasvatusest, iseloomust jms? Teiseks, millised praktilised, moraalsed järeldused tulenevad sääraste erinevuste ja piiride olemasolust? Äärmuslik järeldus oleks moraaliskeptitsism, mille järgi ühtki põhjendatavat moraalset järeldust ei olegi, sest moraal ei paku aluseid tegutsemise õigustamiseks (reasons for action).

Käänuline rada moraalimaastikul

Sellist äärmuslikku vaadet asub Williams kummutama avapeatükis, kus ta käsitleb filosoofia väljavaateid moraali kui sellise põhjendamisel, keskendudes nn amoralisti probleemile: kas argumendi abil saab panna moraalist hoolima isikut (amoralisti), kes moraalikaalutlustest ei hooli? Williams leiab, et mõistuspärasel argumendil on amoralisti vastu piiratud jõud (isegi kui too hoolib oma vaadete järjekindlast põhjendamisest) ning pigem on tarvis tema „kujutlust ja arusaamist avardada” (lk 28). Kuid sellest ei tulene moraaliskeptiku äärmuslik järeldus, et moraalivaadete abil ei saa tegutsemist üleüldse ratsionaalselt põhjendada; amoralisti kuju psühholoogiliselt usutaval väljajoonistamisel ilmneb, et tema olemasolu ei toeta moraaliskeptiku hirme (või rõõme).

Edasi asub Williams moraalifilosoofia kaardile mõõdukat kurssi joonestama, mis kulgeb kahe vastasleeri vahel, kuhu kuuluvad ühelt poolt subjektivistid ja relativistid ning teiselt poolt objektivistid ja absolutistid. Ehkki (hilisem) Williams ise kaldub pigem esimesse leeri, „Moraalist” me selget seisukohavõttu veel ei leia. Siit leiame kõigepealt rünnaku subjektivismi ja relativismi vastu või õieti nende vaadete teatud naiivsete, „vulgaarsete” versioonide analüüsi ja kummutamise. Mõlema vaatekoha sees eristatakse positsioone, mille esindajad alahindavad ratsionaalse argumendi rolli moraali vallas (nt lihtsakoeline subjektivism käsitleb moraalihinnanguid pelgalt isiklike tundeväljendustena) ning kipuvad sellest tuletama põhjendamatuid moraalseid järeldusi. Nii väidab Williams (lk 50-51), et ehkki subjektivismis peitub teatud tõde – moraaliväited tõepoolest erinevad objektiivsetest faktiväidetest näiteks selle poolest, et moraali vallas ei leidu üldtunnustatud ja mitteisiklikke protseduure sügavate lahkarvamuste ratsionaalseks lahendamiseks, nagu neid leidub faktväidetega tegelevas teaduses –, kuid see tõde ei õigusta sallivuseks maskeerunud moraalset ükskõiksust teisiti mõtlejate ja tegutsejate vastu. (Sarnaselt argumenteerib Williams „vulgaarrelativismi” vastu, mis propageerib a priori vastastikust aktsepteerimist ja mittesekkumist ühiskonna tasandil.)

Viiendas peatükis hakkab Williams subjektivismist eemalduma, näidates sõna „hea” mõisteanalüüsi põhjal, et range faktiotsustuste ja väärtusotsustuste eristus ei näi paika pidavat ning osa väärtusotsustusi ilmutab objektiivsuse tunnuseid (lk 63). Edasi võtab ta vaatluse alla objektivistidest/absolutistidest moraaliteoreetikute katsed põhjendada moraali. Ta lükkab tagasi aristotelliku katse rajada moraal käsitlusele inimese ratsionaalsest loomusest (7. ptk), religioosse moraali (8. ptk) ja kantiliku moraalikäsitluse nii tolle ebausutava moraalipsühholoogia (8. ptk) kui ka formaalsuse tõttu (9. ptk). Moraaliteooriate viimase lootusena tuleb vaatluse alla utilitarism, mis oma selgelt sõnastatud eesmärgiga – maksimeerida ühtainsat väärtust, õnne – näib vältivat eelnevalt vaadeldud moraalikäsitluste puudusi. Ta ei toetu meelteülesele autoriteedile, kuid lubab lahendada kõik võimalikud moraalikonfliktid, ei ole puhtformaalne, vaid esitab usutava sisulise käsitluse moraali eesmärgist ega eelda ekstravagantset moraalipsühholoogiat, mis eristaks „puhast” moraalset motivatsiooni põhimõtteliselt muudest, mittemoraalsetest ajenditest.

Nagu aimata võib, on see kõik Williamsi silmis liiga hea, et olla tõsi. On lihtsalt ebausutav, et „õnn”, millega saaks nii hõlpsasti kalkuleerida, nagu utilitaristlik, maksimeeriv otsustusprotseduur seda eeldab, et sedasi mõistetud õnn „peaks olema inimpüüdluste vaieldamatuks sihiks” (lk 104). Inimpüüdlustest usutavama, mitmekülgsema pildi andmiseks tuleks utilitaristliku otsustusprotseduuri rolli inimeste mõtlemises (kunstlikult) piirata. Utilitaristid on seda kahtlemata ka üritanud, ent Williamsi järgi on see umbtee. Utilitarismi hävitava kriitikaga lõpetabki Williams oma rünnaku objektivistide ja moraaliteoreetikute vastu. Ootamatult tõmbab see joone alla ka kogu raamatule.

Pisutki kannatamatu lugeja võib raamatu peaasjalikult destruktiivsete peatükkide läbilugemise järel tunda end pettasaanuna. Pealkirjas lubati sissejuhatust eetikasse, anti mõista, et selgitatakse, mis moraal on, kuid lõpuks on meile oskuslikult näidatud, mis moraal ei ole – järgemööda on tagasi lükatud kõik vaatluse alla võetud moraalikäsitlused. Nii võib jääda mulje, et eetikasse juhatamise asemel on demonstreeritud, et too on üks filosoofilisele refleksioonile õige ligipääsmatu valdkond.

Teosest koorub siiski välja ka Williamsi enda seisukoht raamatu põhiküsimuses. Tema vaate järgi paljud subjektivistid ja relativistid alahindavad ratsionaalse argumendi jõudu moraalivaidlustes ning moraaliteoreetikud jällegi ülehindavad seda. Williamsi enda positsiooni võiks nimetada mõõdukaks ratsionalismiks. Selle positsiooni elemente leiame siit-sealt läbi raamatu, nt teisest peatükist (lk 34), kus Williams kirjutab: „Kahtlemata ülehindavad paljud moraalifilosoofiast kirjutajad seda, kui palju muudetakse oma moraalivaateid mõistuspärastel kaalutlustel”, ent „isegi kui moraalihoiakud on vaid harva määratud põhjendustega …, peab meie moraalihoiakute ja moraaliotsustuste mudel olema vähemasti piisavalt keerukas, et neis ratsionalisatsioonidele kohta leiduks”. Seda, kui palju ruumi ja jõudu omistab Williamsi mõõdukas ratsionalism mõistuspärastele põhjendustele moraali vallas, raamatust kahjuks ei selgu, ent teose mõtestamiseks on siiski oluline seda üldist autoripositsiooni silmas pidada.

Niisiis, ehkki Williams ei joonista välja oma positsiooni positiivset sisu ehk eeskätt seda, „mis on praktiline mõtlemine ja tegutsemine millegi alusel [acting for a reason]; mida kujutab endast järjekindlus tegudes ja moraalimõtlemises; … kui kõikuval alusel ja problemaatiline on eristus „moraalse” ja „mittemoraalse” vahel” (lk 18) – see kõik on teadlikult välja jäetud –, visandab ta oma positsioonist ühele ja teisele poole jäävaid ekslikke vaateid kummutades piirid, millesse usutav moraalikäsitlus peaks paigutuma. Just selles vahest tagasihoidlikus mõttes on tegu sissejuhatusega.

Oluline on seegi, kuidas Williams oma positsioonini jõuab, ehk tema metodoloogiline arusaam sellest, kuidas filosoofiliselt moraalist mõelda ja oma väiteid põhjendada. Kaks metodoloogilist põhialust oma lähenemisele sõnastab Williams põgusalt eessõnas: „… filosoofi esmane vastutus peaks olema moraalinähtuste ees, nagu neid käsitatakse omaenda kogemuses ja kujutluses, ning teoreetilisemal tasandil filosoofia teiste osade, eriti vaimufilosoofia ees” (lk 18). Esimene põhimõte sedastab, et moraalipraktika – tõeliste inimeste mõtted, ideaalid, nendesse suhtumine ja nende alusel tegutsemine – on teatud mõttes esmased igasuguse teoreetilise korrastatuse ja lihtsuse ees, mida moraalifilosoofia on üritanud pakkuda.

Antiteooria

Seda põhimõtet peegeldab Williamsi imetlusväärne leidlikkus mitte ainult moraaliotsustuste ja -mõistete, vaid ka nendega seotud kogemuse, emotsioonide ja muljete mitmekesisuse käsitlemisel, mis on tekitanud kriitikutes kahtluse, kas Williams ei aja normatiivse moraalifilosoofia küsimusi segi deskriptiivsete moraalipsühholoogia ja -sotsioloogia küsimustega (selle kahtluse üht tahku puudutab ka tõlkija järelsõna). Teine põhimõte kätkeb etteheidet, et moraalifilosoofia on sageli olnud endasse kapseldunud, ning vihjab Williamsi arusaamale moraalifilosoofia interdistsiplinaarsusest. Niisiis püüdleb Williams avatumat ja elulisemat moraali üle filosofeerimist.

Ehkki „Moraali” mõte ei ole näidata, et oma olemuselt argumenteeriv, analüüsiv, skematiseeriv filosoofiline refleksioon eluliselt huvitavate moraaliküsimuste üle on üleüldse võimatu või kasutu, annab teos kahtlemata üsna hävitava hinnangu oma kaasaja moraalifilosoofiale – ja mitte ainult. Williamsi kuulus märkus raamatu eessõnas ütleb nimelt, et „suurem osa moraalifilosoofiast on pea kõigil aegadel olnud tühi ja igav, ja seda ainevalda käsitlevaid suurepäraseid raamatuid [—] võib sõna otseses mõttes ühe käe sõrmedel üles lugeda. Ent varasemate tööde tühjus on tihtipeale olnud konventsionaalse moraliseerimise ning moraaliküsimuste banaalse käsitlemise tühjus. Nüüdisaegne moraalifilosoofia on leidnud omapärase viisi igav olla, ja nimelt moraaliküsimusi üldse mitte arutades” (lk 14).

Etteheite lõpp on otseselt suunatud XX sajandi keskpaiga analüütilises moraalifilosoofias valdavaks saanud lähenemise vastu, mis püüdis uurida „moraalikeelele” olemuslike väga üldiste põhimõistete (nt „peaks” lauses „Kõik peaksid tõtt rääkima”) formaalseid tunnuseid (nt universaalsus ja preskriptiivsus), hoidudes moraali(keele) määratlemisel igasugustest sisulistest tunnustest (nt et moraali eesmärk on inimlik hüvang). Williamsi etteheide on, et selline üksnes „minimaalsetele moraalimõistetele” ja nende väidetavale loogikale keskenduv analüüs on piiratud ja ekslik (vt lk 63) ning ei ole soovitav viis, kuidas filosoofia saaks abiks olla moraaliküsimuste üle arutlemisel. Kuid tema rahulolematus moraalifilosoofiaga on laiem; vastuvõetamatud ei ole mitte ainult formaalsed käsitlused, vaid igasugune üldine moraaliteooria, mis taandab moraali käputäiele olemuslikele tunnustele ning teeb neist üleüldiselt kehtivad kriteeriumid mõistuspäraseks otsustamiseks moraalselt õige ja väära üle. Suurepäraseks näiteks Williamsi rünnakust sisulisema moraaliteooria vastu on teose viimane peatükk utilitarismi kohta.

Williamsi kriitika nüüdisaegse moraalifilosoofia vastu, mis „Moraalis” neljakümne aasta eest esmakordselt raamatu kujul lugejateni jõudis, ei piirdu üksnes teose ilmumisajal mõjukate moraaliteooria vormide ründamisega. Teos sisaldab varaseid elemente Williamsi hiljem välja töötatud üldisest antiteooriast ehk vastuseisust eeldusele, et eetikateooria rakendamisel muutub eetiline mõtlemine ratsionaalsemaks. Tõsi, ka seda positsiooni kaldutakse tänapäeval aegunuks pidama. Moraalifilosoofias viimase 30 aasta jooksul – suuresti Williamsi enda kriitika mõjul – toimunud muutuste tulemusel on moraaliteooriate nägu teisenenud: meetodina on esile tõusnud pluralistlikumat käsitlust võimaldav reflektiivne tasakaal, moraaliteooria rolli on ümber mõtestatud (nt toetudes eristusele otsustusprotseduuri ja õiguses kriteeriumi vahel) ja moraalifilosoofia on palju sisulisemaks muutunud (kas või seoses rakenduseetika esiletõusuga). Ent mulle paistab, just nüüd on muutuste valguses paras aeg Williamsi antiteoreetiline kriitika uuesti läbi mõelda, eriti silmas pidades, et selle igakülgne mõistmine ei paista siiani reegliks olevat. (Näiteks kaldutakse seda liiga üheselt taandama aluste internalismile (reasons internalism) ehk vaatele, mille järgi see, mida isikul on mõistuspäraselt alust teha, sõltub tolle isiku sattumuslikult kujunenud motivatsioonist. Mõistagi tekitab säärane väide mingisuguseid raskusi universaalsele, mitteisiklikule kehtivusele pürgivatele moraaliteooriatele, kuid milliseid täpselt, see on iseasi. Internalismi-küsimustest annab lühiülevaate tõlkija järelsõna.) Selles mõttes on Williamsi antiteooriast kantud „Moraali” tõlke saabumine igati ajakohane. Neile, kellel esmatutvus Williamsi vaadetega äratab sügavama huvi, võib soovitada tema peateoseks peetavat „Eetikat ja filosoofia piire” („Ethics and the Limits of Philosophy”), mille üldine ülesehitus ja eesmärk sarnaneb väga „Moraali” omaga, ent paljud lüngad on täidetud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming