Badiou hea ja kurja tundmise puu

Huvide rägastikus siplev inimloom on Alain Badiou vaatepunktist eetika-eelne olend „siinpool head ja kurja“. Millal siis eetika algab?

LEO LUKS

Õpetajana kogen pidevalt, et eesti keeles on karjuv puudus eetikaalastest alustekstidest. Badiou väike vihik eetikast on osutunud suursündmuseks ka kirjavarast küllastunud vanas Euroopas, olles tänini mõtleja raamatutest müüduim, samuti on teos tekitanud rohkesti tõlgendusi ja poleemikat kontinentaalfilosoofia juhtivate esindajate seas.1 Raamatu maht ja pretensioon on omavahel pöördvõrdelises seoses: ligi sajal leheküljel ei tegelda mitte kitsalt kurjuse probleemiga, vaid visandatakse autori eriomane mõistmine kogu eetikast ja kritiseeritakse teravalt peavoolu võimalusi eetikast mõelda.

See pretensioon ja haare teeb „Eetikast“ vastuolulise teose. Raamat on ühelt poolt väga selge ja täpne, siin eksplitseeritakse nii autori kui ka tema intellektuaalsete vastaste mõttekäikude eeldused aksioomideni välja. Badiou kirjutas muide teose tellimustööna õppematerjaliks gümnaasiumile. Kuid selgusele vaatamata on raamat teisalt väga keeruline, tuginedes Badiou spetsiifilisel ontoloogial ja filosoofilisel antropoloogial, mistõttu kõik alusmõisted (nt eetika, subjekt, tõde) omandavad siin samuti erilise tähenduse. Raamatu poleemilise külje hindamiseks tuleb seal rünnatud seisukohti tunda pisut paremini kui sealsed napid visandid. Seega ei julgeks ma õpetajana mingil juhul Badiou teosega alustada, kuid eetika erikursuse lõpus, pärast levinud käsitlusviisidega tutvumist võiks sellega katset teha.

Kuna kõik raamatus arendatavad mõttekäigud tuginevad Badiou teistel, üldfilosoofilistel eeldustel tuleks hinnangu andmiseks õigupoolest läbi töötada ja mõtestada terve rida autori teoseid: „Olemine ja sündmus“ (1988), „Maailmade loogikad“ (2006), „Tingimused“ (1992), „Subjekti teooria“ (1982) – võhikuna alustades kuluks selleks küllap aasta-paar tihedat tööd. Kas võime loota, et Badiou peateosed jõuavad tasapisi maakeelde, nagu see on juhtunud peamiselt tänu Margus Oti Heraklese-tööle Gilles Deleuze’iga? Pinnisin raamatu esitlusel selle küsimusega nii tõlkijat Anti Saart kui ka toimetajat Jüri Lippingut, kuid kumbki veksleid välja ei käinud.

Äärmiselt sobiv kiirkursus eetika ja Badiou mõtlemise tausta mõistmiseks oleks „Filosoofia manifest“, mille eestikeelse tõlke käsikiri valmis vähemalt seitse aastat tagasi, kuid pole kahetsusväärsel moel siiani ilmunud. Algallikatest on alternatiivmeedia toel siiski avaldatud mõned taustaks sobilikud tekstid.2 Häbeneda ei tasu ka sekundaar­allikaid – tiheda ülevaate Badiou elust ja loomingust annab Jüri Lippingu järelsõna (lk 117–147), mõtleja subjektiteooriat on võrdlevas kontekstis analüüsinud Ott Puumeister ning arusaama poliitikast Daniele Monticelli.3

Enne Badiou eetika visandlikku artikuleerimist ja vaagimist mõni sõna väärarvamustest, mis ärgitasid mõtlejat oma eetikat sõnastama. Kui lähtuda kitsalt raamatu alapealkirjast, häiris mõtlejat pärast II maailmasõda populaarsust kogunud Radikaalse Kurjuse kontseptsioon, mis teeb inimesest alati potentsiaalse ohvri, ning eetika ülesandeks on Kurjust ja sellest tulenevat vägivalda tõrjuda.4 Sellised konsekventsid ei ole mõistagi tekkinud alles natsismi ajaloolisest kogemusest, nt juba Hobbesist tulenev kontraktualism seab moraali ja ka ühiskondliku korra ülesandeks piirata inimeste loomulikke kiskjalikke kalduvusi üksteise suhtes.

Ühelt poolt on Alain Badiou jaoks iga sündmus eriline, teisalt usub ta, et sündmused avalduvad neljas võimalikus tingimusväljas: armastus, kunst, teadus ja poliitika.

Wikimedia Commons

Badiou on selgelt säärase käsituse vastu: mõeldes inimesest kui ohvrist samastame ta animaalse substantsiga (lk 26).5 Siit ka Badiou radikaalne kriitika nn bioeetika suhtes. Eetika peab olema positiivne, Hüvega seonduv, mitte pelgalt Kurjust tõrjuv. Ning seda Hüve ei saa Badiou hinnangul kuidagiviisi tuletada inimese fundamentaalsetest animaalsetest huvidest (ega ka sinna otsa ehitatud õigustest). Raamatu 2. peatükis kaalutakse kriitiliselt Levinasi poolt algatatud Teise-eetika võimalusi, jõudes järelduseni, et iga teise tingimusteta austamine nõuab teisesuse printsiipi, mis saab olla oma olemuselt vaid religioosne. Olgu öeldud, et Badiou filosoofia välistab programmiliselt igasuguse religioosse aluse, mis tahes Jumala (lk 43). Vahekokkuvõtte korras tundub, et Badiou on igasuguse eetika rajamise välistanud: ei kõlba selleks naturalistlik käsitus inimlooma huvidest, samuti mitte Kanti mõistuslik formalism (kuna pole olemas ühesuguste struktuuridega ratsionaalset subjekti); Teise-eetika viib religiooni, kuid Jumalat ei ole.

Huvide rägastikus siplev inimloom on Badiou vaatepunktist eetika-eelne olend „siinpool head ja kurja“. Millal siis eetika algab? Selle alguspuntki kirjeldamiseks tuleb visandada mõned Badiou ontoloogilised eeldused. Subjekt, kes ületab looma, moodustub tõeprotsessis, ta „nõuab, et midagi oleks temaga juhtunud; midagi, mida ei saa taandada tema tavapärasele asetusele selles, „mis on“. Tavapärast tegelikkust nimetab Badiou situatsioonideks ning tõeprotsessi käivitavat täiendit sündmuseks. Sündmus on midagi erilist, mis meid tabab, sundides meid leiutama uut olemisviisi. Ühelt poolt on Badiou jaoks iga sündmus eriline, teisalt usub ta, et sündmused avalduvad neljas võimalikus tingimusväljas: armastus, kunst, teadus ja poliitika.

Selle nelistu ammendavus on omaette kahtlusi tekitav teema, paraku peaks vaidluse alustamiseks tundma Badiou ontoloogiat süvitsi; ühisjoon nende väljade vahel seisneb selles, et iga sündmus tekitab igaviku, lõpmatuse ehk surematuse efekti. Sündmus lõhestab subjekti, sündmuse subjekt ei ole kartusiaanlik mina: nt armastades moodustavad kaks inimest ühe subjekti, samuti tekib ühissubjekt poliitikas, kunsti subjektipunktid on kunstiteosed jne. Ning ka tõde pole siin süsteemis mitte väite omadus, vaid sündmusele truuks olemise tegelik protsess.

Tõdede eetikas pole mingeid käsulaudu, on vaid üks, Lacanilt laenatud printsiip: „Jätka!“ Pikemalt: „Tee kõik, mida suudad, et lasta püsida sellel, mis sinu püsimist ületab. Püsi katkestuses. Haara oma olemisse see, mis on sind haaranud ja murdnud.“ Seda jätkamist nimetab Badiou truuduseks sündmusele. Tuleb rõhutada, et ei sündmus ega jätkamise truudus ei tekita täiesti uut olendit, subjektimoodustumisse asetuv „mina ise“ on teisipidi ikka seesama inimene, kes ajab taga oma huvi. Sündmusetruudusega kaasneb teistsugune, huvitu huvi ning alati jääb kestma oht, et need kaks huvi segi lähevad (nt loobutakse teadusliku tõe otsimisest grandirahastuse nimel vms).

Tasub rõhutada, et kuna truudus sündmusele nõuab uute eluviiside leiutamist, pole siinkohal Badiou mõtlemises mingeid selgeid piirjooni ega garantiisid, milleni sündmusetruudus võib viia. Põhimõtteliselt võiks siinkohal parafraseerida Augustinust: ole truu sündmusele ja tee, mis tahad. „Eetikast“ see väga reljeefselt välja ei tule, kuid intervjuus kurjusest väljendub Badiou reljeefsemalt: „Üldises mõttes tunneb inimloom julmust sama hästi kui ta tunneb kaastunnet, üks on sama loomupärane kui teine ja kummalgi pole midagi pistmist hea või kurjaga [—] Nii et sama tegu (näiteks tapmine) võib olla kurjus teatud subjektiivses kontekstis ja hea mõnes teises tarvituses.“6

Üks küsimus, mis siit hargneb, kuid ei tundu olevat Badioule probleem, on sündmuse äratundmine, selle eristamine situatsiooni banaalsetest juhtumitest. Badiou toob sel puhul alati võimsaid ja kujukaid näiteid, nagu mõni suur armulugu maailmakirjandusest, Prantsuse revolutsioon, Haydni geniaalsed uuendused klassikalises muusikas vms, kuid väiksemas ja isiklikus mõõtkavas probleem jääb. Teiseks – ja see on probleemiks ka Badioule – ei garanteeri loomalikest huvidest kõrgemale tõusmine alati osadust sündmusest ja tõeprotsessist, moodustuv subjekt ei vali alati Head, vaid on võimeline ka Kurjaks.

Kurjuseteooria hargneb lahti raamatu viimases 5. peatükis. Kurjus on Badioule eespool visandatud tähenduses subjekti kategooria, seega kõrgemale tõusmine huvide järgimise nimel teostatud vägivallast. Kurjusega seostumine leiab aset, kui keegi on haaratud tõeprotsessist, kuid ekslikult, vildakal viisil, sestap on Kurjus Badioule Hüve suhtes sekundaarne. Tõeprotsessi käigus aset leidvaid eksitusi on Badiou eristuses kolm ning sestap on ka Kurjusel kolm vormi või nime.

Simulaakrum on põhimõtteliselt vildakas viis seostada sündmust situatsiooniga, mille suhtes, mille lisandina see tekib. Õige viis, hüveline viis johtub Badiou arusaamast sündmuse ja situatsiooni ontoloogilisest seosest: sündmus on paigustunud tühjus situatsiooni südames, eimillegi-paljusus, olemise absoluutne neutraalsus, mis ei sunni kedagi. Õigesti kogetud sündmus nimetabki pelgalt situatsiooni keskset tühjust, teadmatust. Simulaakrum seevastu on „kujutlemine, et sündmus kutsub kokku mitte varasema situatsiooni tühjuse, vaid täiuse“. Näitena analüüsib Badiou siinkohal natsismi, kus üritatakse sündmus koondada „sakslase“ või „aarialase“ universaalse täiuse ümber. Tühjus on sündmuse keskmest pagendatud ning naaseb paratamatult äärealal, mitte-meiena, vaenlase kujuna (natsismi puhul ennekõike „juudina“). Seetõttu on simulaakrumi ainuvõimalik praktika terror vaenlaste suhtes. Sündmuse eristamine simulaakrumist nõuab läbinägelikkust, sest simulaakrum matkib tõeprotsessi, „Kurjuse (kui simulaakrumi) formaalsed tunnused on täpipealt tõe enese omad.

Reetmine on Kurjuse teiseks vormiks ning see seisneb lihtsalt öeldes tõdede eetika imperatiivi „Jätka!“ hülgamises. Sündmuse reetmist võib soosida nii vastuolu inimlooma hariliku huvi ning truudusele omase huvitu huvi vahel kui ka simulaakrumite olemasolu, mis külvab kahtlust, kas ollakse ikka truu pärissündmusele.

Häving Kurjuse vormina sarnaneb minu hinnangul olulisel määral simulaakrumiga ning seisneb katses kõrvaldada situatsioonile omased pelgalt arvamused, nimetada tõeprotsessi käigus kõik asjad tõe vaatepunktist ümber, teisisõnu, absolutiseerida tõe vägi ja muuta kõik Heaks. Badiou väidab küll, et tõde muudab nimesid, eksisteerib eriline subjektkeel situatsioonipõhise pragmaatilise kommunikeerumise keele kõrval, kuid see keel ei suuda kunagi ümber nimetada situatsiooni kõiki elemente. Tõe juurde peab kuuluma nimetamatu (nt poliitika nimetamatuks on kogukond, vt lk 112–113). Sellest tulenevalt: „Hea on Hea üksnes niivõrd, kui ta ei ürita maailma heaks muuta.“

Soovin kiita Badiou lähenemisviisi paatost ja haaret, tõsta eetika kõrgemale inimloomade eluliste huvide reguleerimise masinavärgist. Oma argistes toimingutes on säärane huvisid ja õigusi kaaluv rehkendus lihtsalt naeruväärne, vorpides üha mingeid kutse-eetika koodekseid, väärtuskasvatuse käsiraamatuid ja hea tegevuse tavasid, otsides kõikjalt õigusi ja nende riivet, mida kaaluda. Kuna iga looma – ka inimlooma – alushuviks on elus püsida, jõuab säärane mõtteviis oma äärmuses paratamatult palja elu korraldamise küsimusteni, nn bioeetikani. Säärase armetu rehkendamise kriitikana on Badiou „Eetika“ asendamatu malakas ning tema käsitus argist situatsiooni nihestavast sündmusest innustav metafoor.

Paraku luhtub Badiou teooria minu hinnangul seal, kus ta üritab eespool vaadeldud moel eristada Head ja Kurja. Põhiline probleem seisneb selles, et Badiou teooria raames ei ole siiski võimalik eristada sündmust simulaakrumist. See kõhklus tabas mind raamatut lugedes kohemaid, veidi ringi vaadates leidsin põhjaliku ja veenva kriitilise artikli Ernesto Laclau sulest,7 millega saan üksnes nõustuda. Hästi lühidalt ja lihtsustavalt ümber öeldes: Badiou eristus tugineb tunnusel, et sündmus nimetab üksnes situatsiooni tühjust, eimiskit, seevastu simulaakrum nimetab mingit täiust, abstraktset tervikut (sellega kaasub nimetamatu eiramise aspekt Kurjuse kui hävingu puhul). Kuid Laclau rõhutab väga õigesti, et ükski nimetamine ei jää puhtalt tühjuse nimetamiseks, kuigi kindlasti ei ole võimalik saavutada ka vastupidist – koondada mõnda mõistesse või õpetusse täius. Iga nimetamisega on seotud tähendus(ed) – ka nn subjektkeeles.

Sündmust nimetavad sõnad on Laclau keelde tõlkides hegemoonilised tühjad tähistajad, mille moodustamine käib ühelt poolt konkreetse tähendusega sõnade või pikemate ütluste metonüümilise ühendamise kaudu, nt revolutsiooni mõisteks. Teiselt poolt toimub tühjade tähistajate täitmine ka viisil, mille Badiou omistab üksnes simulaak­rumitele: vaenlase kuju konstrueerimise abil, vaenlastele omaste tunnuste eitamisena (meie = mitte-nemad). Erinevus selle vahel, kui palju konkreetseid tähendusi mingile mõistele või õpetusele külge poogitakse, on pelgalt kvantitatiivne, mitte kvalitatiivne.

Ning kahtlemata on tühjuse/täiuse määr ajas muutuv: Badiou enda näite kohaselt suutis Marx mõistega „proletariaat“ nimetada tärkavate kodanlike ühiskondade keskset tühjust (lk 93), kuid Stalini repressioonide ajal omandas see mõiste kindlasti vägagi konkreetse sisu – muu hulgas hävitamisele kuuluvate proletariaadi vaenlaste piiritlemise kaudu. Lisagem sellele teoreetilisele vaidlusele konkreetset vürtsi Eestiski hiljuti küdenud teemaga: kui Badiou meelest on natsism simulaakrum ja kommunism poliitiline sündmus,8 siis Laclau jõuab mõistagi järeldusele, et neid kahte pole võimalik eristada, kuna puudub mis tahes analüütiline alus sündmuse/simulaakrumi eristamiseks.9 Lisaksin: saab üksnes hinnata nimetamisviiside retoorilist toimivust, nende kaasa­haaravust.

Mõni sõna reetmisest. See Kurjuse vorm jääb segaseks juba Badiou enda teooria raames. Nimelt nõuab tõdede eetikale omane truudus jätkamist ka juhul, kui minus tekib kahtlus, et olen sündmuse asemel olnud truu simu­laakrumile. Kui eksitus on võimalik, siis peab olema lubatud ka truuduse katkestamine selle suhtes, mis on kaotanud minu jaoks sündmuse sära (ning ka Badioul pole ranget kriteeriumi otsustamaks, kas ma eksisin enne või nüüd). Teiseks jääb truudusenõudest mulje, et inimloomale võib elus osaks langeda vaid üks sündmus või siis harmoneeruvad sündmused tingimata subjektiloomes tervikuks. See ei tundu kuigi veenev, kasvõi Badiou enese tingimuste nelistu põhjal: näiteks võib poliitiline sündmus ning sellega kaasnev aktivism katkestada võimaluse olla truu teadusele jne. Eelnevalt esitatud lühikese kriitika varal võib öelda, et vähemalt subjektiloome protsessis on sündmustel oma aeg ja koht, sattumuslikkus (kuigi Badiou soovib neid siduda lõpmatusega) – kui kaob jätkama sundiv paatos, pole mingit alust truuduse nõudmiseks (mõelgem kas või neile auväärsetele kirjandusklassikutele, kes on kaotanud oma loomingulise inspiratsiooni, selle tühjuse, mis lisab sõnade tähendusele poeetilise ei-lisuse, kuid jätkavad elutarkade värsside tehnilist treimist).

Kõigest hoolimata esitab Badiou mõtlemisele suure väljakutse, millele vastamiseks ei ole retsensiooni vorm piisav – väljakutsele vastamiseks tuleb igal huvilisel „Eetikat“ põhjalikult lugeda ning mõtlemist jätkata.

1 Simon Critchley, On the Ethics of Alain Badiou, Radical Philosophy, 100, 200, lk 16–27.

2 http://nihilist.fm/alain-badiou-filosoofia-ja-poliitika-moistatuslik-suhe/; http://nihilist.fm/kurjusest-intervjuu-alain-badiouga/

3 Vt Ott Puumeister, Subjekti eneseloome võimusuhetes: Agambeni, Badiou ja Foucault’

subjektsuseteooriad semiootilisest vaatepunktist. Acta Semiotica Estica IX, 2012, lk 11–41; Daniele Monticelli, Poliitika tühisus ja tühjusest võrsuv poliitika. Vikerkaar 1–2, 2016, lk 128–148.

4 Probleemi on fokuseeritult käsitletud ka eesti keeles, vt Vikerkaar nr 1–2, 2014.

5 See mõtteviis on reljeefsemalt läbi kirjutatud Giorgio Agambenil, palja elu kontseptsiooni abil, vt „Homo sacer. Suveräänne võim ja paljas elu“, Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2009. Palja elu kontseptsiooni on mitmes kirjatöös põhjalikult kommenteerinud Jüri Lipping.

6 http://nihilist.fm/kurjusest-intervjuu-alain-badiouga/

7 Ernesto Laclau, An Ethics of Militant Engagement. – Peter Hallward (koost) Think Again: Alain Badiou and the Future of Philosophy. London/New York, Continuum, 2004, lk 120–137. Lühikest visandit Laclau eetikakäsitusest võib lugeda ka: „Eetika, normatiivsus ja seaduse heteronoomsus“, kogumikus „Antagonism, poliitika, hegemoonia. Valik esseid“. Tartu: EYS Veljesto, 2015, lk 362–373.

8 See vastandus ei pruugi „Eetikast“ lõpuni ilmneda, kuid intervjuus kurjusest ütleb Badiou väga selgelt: „Kommunismi poolel on universaalne iha emantsipatsiooni järele, samal ajal kui fašismi poolel on rahvuslik ja rassiline iha. Need kaks on radikaalselt vastandlikud projektid.“ Ka on Badiou mitmelt puhul arendanud kommunismi ideed, nt raamatus „Kommunistlik hüpotees“ (2008) või koos teiste mõjukate mõtlejatega (Slavoj Žižek, Michael Hardt, Jean-Luc Nancy, Jacques Rancière, Gianni Vattimo) kogumikus „Kommunismi idee“ (2010).

9 Vt Laclau, An Ethics of Militant Engagement, lk 128.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht